Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
tema punakaspruunid juuksed. Ilmselt arvas ta, et see annab talle sõjakama, kuninglikuma… vanema välimuse. Kuid habemest hoolimata oli ta vaid viieteistkümneaastane nooruk, kes ihkas kättemaksu samavõrd nagu Rickard Karstark. Oli nõudnud tükk vaeva ja veenmist, et ta soostuks seda – olgugi nigelat – pakkumist tegema.
„Cersei Lannister ei nõustu ealeski sinu õdesid kahe oma nõo vastu vahetama. Ta tahab oma venda ja sa tead seda väga hästi.” Catelyn oli seda Robbile juba varemgi öelnud, kuid talle hakkas koitma, et kuningad ei kuula pooltki nii tähelepanelikult kui pojad.
„Ma ei saa Kuningatapjat vabaks lasta, isegi kui ma seda tahaksin. Minu lääniisandad ei nõustuks sellega mingil juhul.”
„Sinu lääniisandad tõstsid su oma kuningaks.”
„Ja võivad mu sama kergesti ka maha võtta.”
„Kui Arya ja Sansa tervelt naasmise hinnaks on sinu kroon, siis tuleks seda rõõmuga maksta. Pooled sinu lääniisandatest tapaksid Lannisteri heameelega tema kongis maha. Kui ta peaks surema sinu vangistuses, hakatakse rääkima –”
„– et ta oli selle igati ära teeninud,” lõpetas Robb ema eest.
„Ja sinu õed?” küsis Catelyn teravalt. „Kas ka nemad on oma surma ära teeninud? Võid kindel olla, et kui Cersei vennaga midagi juhtub, tasub ta meile selle eest verega.”
„Lannister jääb ellu,” ütles Robb. „Ilma minu loata ei tohi keegi temaga isegi rääkida. Tal on süüa, vett, puhtad õled, mugavam olemine, kui ta ära on teeninud. Aga vabaks ma teda ei lase, isegi mitte Arya ja Sansa vastu.”
Catelyn avastas, et tema poeg vaatab talle ülalt alla. Kas sõda pani ta nii kiiresti kasvama? mõtles ta, või see kroon, mille nad talle pähe panid? „Kas asi pole tegelikult mitte selles, et sa kardad Jaime Lannisteri uuesti sõjaväljal kohata?”
Hall Tuul urises, otsekui Robbi viha aistides, ja Edmure Tully asetas käe vennalikult Catelyni õlale. „Jäta, Cat. Poisil on õigus.”
„Ärge nimetage mind poisiks,” ütles Robb oma onu poole pöördudes, valades kogu oma viha välja vaese Edmure’i peale, kes oli ainult tahtnud teda toetada. „Ma olen peaaegu täismees ja kuningas – teie kuningas, ser. Ja ma ei karda Jaime Lannisteri. Ma lõin teda üks kord ja löön teda uuesti, kui tarvis, ainult et…” Ta lükkas juuksesalgu silmadelt ja raputas pead. „Ma oleksin ehk võinud Kuningatapja isa vastu vahetada, aga…”
„…aga mitte tüdrukute vastu?” Catelyni hääl oli vaikne ja jääkülm. „Tüdrukud ei ole küllalt tähtsad, eks ole?”
Robb ei vastanud, kuid tema silmades – sinistes silmades, Tullyde silmades, mille ta oli emalt pärinud – peegeldus solvumine. Catelyn oli teda haavanud, kuid ta oli liiga palju oma isa poeg, et seda tunnistada.
See oli minust vääritu, mõtles Catelyn. Jumalad hoidku, mis minust sedasi saab? Ta teeb, mida suudab, püüab kõigest väest, ma tean seda. Ma näen seda, kuid ometi… ma kaotasin oma Nedi, selle kalju, millele mu elu rajatud oli, ma ei suudaks ka tüdrukute kaotust üle elada…
„Ma teen oma õdede heaks kõik, mida saan,” ütles Robb. „Kui kuningannal on vähegi kainet mõistust, võtab ta mu tingimused vastu. Kui ei, siis panen ma ta kahetsema seda päeva, mil ta mulle ei ütles.” Oli ilmne, et ta ei taha sel teemal rohkem rääkida. „Ema, oled sa ikka kindlalt otsustanud, et ei taha Kaksikutele minna? Sa oleksid siis sõjast kaugemal ja võiksid isand Frey tütardega tutvust sobitada, et aidata mul mõrsjat valida, kui see sõda läbi saab.”
Ta tahab, et ma ära läheksin, mõtles Catelyn väsinult. Paistab, et kuningatele pole emasid ette nähtud, ja ma ütlen talle asju, mida ta kuulda ei taha. „Sa oled küllalt vana, et ilma ema abita otsustada, kes sulle isand Frey tütardest kõige rohkem meeldib, Robb.”
„Mine siis Theoniga kaasa. Ta asub homme teele. Ta aitab Mallisteridel kõik need vangid Seagardi viia ja läheb seal siis laevale, et Raudsaartele purjetada. Ka sina võiksid endale laeva otsida ja pärituule korral oleksid sa kuuloomise ajaks tagasi Talitundrus. Bran ja Rickon vajavad sind.”
Ja sina ei vaja, seda tahtsid sa vist öelda?„ Minu auväärt isale ei ole enam palju elupäevi jäänud. Kuni su vanaisa veel elab, on minu koht Vetevool tema juures.”
„Ma võiksin käskida sul minna. Kui kuningas. Ma võiksin.”
Catelyn ei teinud nendest sõnadest väljagi. „Ma ütlen veel kord, et mulle meeldiks rohkem, kui sa Pyke’isse kellegi teise saadaksid ja Theoni enda juurde jätaksid.”
„Kes suudaks Balon Greyjoyga veel paremini kokkuleppele jõuda kui mitte tema poeg?”
„Jason Mallister,” soovitas Catelyn. „ Tytos Blackwood. Stevron Frey. Ükskõik kes… aga mitte Theon.”
Tema poeg kükitas Halli Tuule kõrvale maha, sasis hundi karva ja vältis meelega ema pilku. „Theon võitles meie poolel vapralt. Ma rääkisin sulle, kuidas ta hundilaanes Brani nende metslaste käest päästis. Kui Lannisterid rahu ei sõlmi, läheb mul isand Greyjoy pikklaevu tarvis.”
„Sul on neid rohkem lootust saada, kui sa tema poja pantvangiks jätad.”
„Ta on pool oma elu pantvang olnud.”
„Ja põhjusega,” ütles Catelyn. „Balon Greyjoyd ei või usaldada. Ära unusta, et ta kandis ka ise krooni, kuigi see aeg jäi üürikeseks. Ta võib tahta seda uuesti kanda.”
Robb tõusis püsti. „Ma ei pane seda talle pahaks. Kui mina olen Põhja Kuningas, siis olgu tema Raudsaarte Kuningas, kui ta seda soovib. Ma kingin talle rõõmuga krooni, kui ta ainult aitab meil Lannisterid puruks lüüa.”
„Robb –”
„Ma läkitan Theoni. Nägemist, ema. Hall Tuul, läksime.” Robb eemaldus hoogsal sammul, ürghunt tema kõrval.
Catelynil jäi üle vaid teda pilguga saata. Tema poeg ja nüüd tema kuningas. See tundus nii imelik. Käsuta, oli ta Robbile tookord Cailini Kantsis öelnud. Ja nüüd Robb käsutaski. „Ma lähen isa juurde,” ütles ta järsult. „Tule koos minuga, Edmure.”
„Ma pean rääkima nende uute vibulaskuritega, keda ser Desmond välja õpetab. Ma tulen tema juurde hiljem.”
Kui ta siis veel elus on, mõtles Catelyn, kuid ei öelnud midagi. Ta teadis, et tema vend läheks parema meelega lahingusse kui sinna haigekambrisse.
Kõige lühem tee peatorni juurde, kus tema isa surivoodil lamas, viis läbi hiie, läbi rohu ja metsalillede ja tihedate jalaka- ning punapuutukkade. Puude oksad olid ikka veel tihedalt kaetud sahisevate lehtedega, teadmata midagi sõnumist, mille valge kaaren oli kahe nädala eest Vetevoole toonud. Konklaav kuulutas, et sügis on saabunud, kuid jumalad ei olnud tarvilikuks pidanud tuultele ja metsadele sellest veel teada anda. Catelyn oli selle eest igati tänulik. Sügis oli alati kohutav aeg, mil ees viirastus juba talv. Ka kõige targem mees ei võinud ette teada, kas tema järgmine saak ei jää mitte viimaseks.
Hoster Tully, Vetevoo isand, lamas voodis oma eeskambris, kust avanes avar vaade itta, kus Kärestikujõgi ja Punane Haru tema kantsi müüride taga ühte suubusid. Ta magas, kui Catelyn sisse astus, juuksed ja habe sama lumivalged nagu tema sulgmadratsiga voodi, kunagi tüse keha, mida surm nüüd üha jõudsamalt hävitas, väikeseks ja hapraks muutunud.
Voodi kõrval istus Catelyni vend Mustkala, kes polnud soomussärki ja teetolmust mantlit veel seljast võtnud. Tema saapad olid tolmused ja kuivanud poriga koos. „Kas Robb teab juba, et sa tagasi jõudsid, onu?” Ser Brynden Tully oli Robbi silmad ja kõrvad, tema piilurite ja ratsaluure ülem.
„Ei. Ma tulin tallist otse siia, kui mulle öeldi, et kuningal on vastuvõtt. Ma arvan, et Tema Majesteet tahab minu teateid esmalt nelja silma all kuulda.” Mustkala oli pikk, sale, hallide juuste ja mõõdetud liigutustega mees, puhtaks aetud nägu kortsuline ning tuulest parkunud. „Kuidas tal on?” küsis ta ja Catelyn mõistis, et see küsimus ei käinud Robbi kohta.
„Peaaegu