Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
kunagi hakanud ise tema juurde tulema, nii et meister alistus sellele raskele katsumusele. Vähemalt oli tal Pylos abiks kaasas ja ta oli selle eest tänulik.
Piki galeriid komberdades möödusid nad reast kõrgetest võlvakendest, kust avanes aukartust äratav vaade välishoovile, ringmüürile ja selle taga olevale kalurikülale. Hoovis lasid vibumehed nooli märklaudade pihta, saateks hõiked: „Nool, vinna, lase.” Noolte vihin kõlas nii, nagu oleks linnuparv lendu tõusnud. Müüripealsetel kõndisid valvurid ja heitsid veesülitite vahelt pilke müüride taga paiknevale väeleerile. Hommikuõhk oli hägune toidulõkete suitsust, kuna kolm tuhat meest asusid oma isandate lippude all pruukosti võtma. Ankrupaik korrapäratult laiuva leeri taga kubises laevadest. Ühelgi alusel, mis oli viimase poole aasta sees Lohekivi silmapiirile ilmunud, ei lubatud sealt enam lahkuda. Isand Stannise „Maru”, kolmetekiline kolmesaja aeruga sõjagaleer tundus teda ümbritsevate vägeva kerega karakkide ja kogede kõrval lausa väiksena.
Valvurid Kivitrummi ees tundsid meistreid nägupidi ja lasid nad läbi. „Oota siin,” ütles Cressen Pylosele, kui nad sisse jõudsid. „On parem, kui ma lähen tema juurde üksi.”
„Üles on pikk tee, meister.”
Cressen naeratas. „Kas sa arvad, et ma olen selle unustanud? Ma olen sellest trepist nii palju kordi üles läinud, et tean iga astet nimepidi.”
Poolel teel üles kahetses ta oma otsust. Ta oli seisma jäänud, et hinge tõmmata ja puusavalu vaigistada, kui kuulis lohisevaid samme kivil ja leidis ennast silmitsi ser Davos Seaworthiga, kes parajasti trepist alla tuli.
Davos oli õbluke mees, kelle lihtrahvalik nägu kõneles selget keelt tema madalast päritolust. Tema õlgu kattis üpris kulunud roheline mantel, soola- ja vahuplekiline ja päikese käes luitunud, selle all olid tema pruunide silmade ja juustega ühte tooni pruun vammus ja püksid. Kaelas nahkrihma küljes rippus tal kulunud nahkkukkur. Tema lühike habe oli üleni hallikirju ja oma sandistatud vasakus käes kandis ta nahkkinnast. Cressenit märgates jäi ta seisma.
„Ser Davos,” sõnas meister. „Millal te tagasi jõudsite?”
„Enne aovalget. Minu lemmikajal.” Räägiti, et keegi polnud iial suutnud laeva pimeduses pooltki nii hästi juhtida kui Davos Köntkäsi. Enne seda, kui isand Stannis ta rüütliks tegi, oli ta olnud kõige kurikuulsam ja tabamatum salakaubavedaja kogu Seitsmes Kuningriigis.
„Ja kuidas läks?”
Mees vangutas pead. „Nii, nagu te teda hoiatasite. Nad ei tõuse relvile, meister. Tema eest küll mitte. Nad ei armasta teda.”
Jah, mõtles Cressen. Ega hakka kunagi armastama. Ta on tugev, võimekas, õiglane… jah, üle mõistuse õiglane… kuid sellest ei piisa. Pole kunagi piisanud. „Te rääkisite nende kõigiga?”
„Kõigiga? Ei. Ainult nendega, kes suvatsesid minuga kohtuda. Need kõrgestisündinud isandad ei armasta ka mind. Nende jaoks jään ma alati Sibularüütliks.” Davose vasaku käe sõrmeköndid tõmbusid rusikasse; Stannis oli need viimase lüli kohalt maha raiunud, pöial välja arvatud. „Ma einestasin Gulian Swanni ja vana Penrose’i seltsis ja Tarthid soostusid minuga keskööl hiies kokku saama. Teised… tjah, Beric Dondarrion on teadmata kadunud, mõnede sõnul surnud, ja isand Caron on Renly leeris. Ta on nüüd Bryce Oranž, Vikerkonna rüütel.”
„Vikerkonna?”
„Renly lõi endale oma Valvkonna,” seletas endine salakaubavedaja, „aga need seitse ei kanna valget. Igaühel neist on oma värv. Nende ülempealik on Loras Tyrell.”
Sedasorti idee oli Renly Baratheonile kindlasti meeltmööda – hiilgav uus rüütliordu ja uued uhked rüüd selle väljakuulutamiseks. Juba poisina oli Renly armastanud eredaid värve ja uhkeid kangaid ja ka mängud olid talle meeldinud. „Vaadake mind!” hõiskas ta ikka, kui naerdes läbi Tormiotsa saalide tormas. „Vaadake mind, ma olen lohe,” või „Vaadake mind, ma olen võlur,” või „Vaadake mind, vaadake mind, ma olen vihmajumal.”
See vahva mustade sasijuustega ja naerul silmadega väike poiss oli nüüd kahekümne ühe aastane täismees ja ta mängis ikka veel oma mänge. Vaadake mind, ma olen kuningas, mõtles Cressen nukralt. Oh, Renly, Renly, kulla lapsuke, kas sa ka tead, mida sa teed? Ja kui teaksid, siis kas see sulle midagi loeks? Kas keegi peale minu temast üldse hoolib? „Millega isandad oma keeldumist põhjendasid?” küsis ta ser Davoselt.
„Selle koha pealt oli nii, et mõned vastasid libedalt ja mõned järsult, mõned tõid ettekäändeid, mõned andsid lubadusi ja mõned ainult valetasid.” Davos kehitas õlgu. „Lõppude lõpuks on sõnad vaid tuul.”
„Te ei saanud talle siis mingit lootust anda?”
„Ainult valelootust, ja sellist asja ma ei tee,” vastas Davos. „Ma rääkisin talle tõtt.”
Meister Cressenile meenus too päev pärast Tormiotsa piiramise lõppu, millal Davos oli rüütliks saanud. Isand Stannis ja väike garnison olid kantsi isand Tyrelli ja isand Redwyne’i suure väe vastu ligi aasta aega kaitsnud.
Isegi meri oli neile kinni – seda valvasid päeval ja ööl Redwyne’ide galeerid, millel lehvisid Lehissaare tumepunased plagud. Tormiotsal olid hobused juba ammu ära söödud, koeri ega kasse polnud enam ja garnison toitus juurikatest ja rottidest. Siis jõudis kätte öö, mil kuu oli noor ja tähti varjasid tumedad pilved. Selle pimeduse varjus heitis salakaubavedaja Davos väljakutse nii Redwyne’ide valveahelale kui ka Laevahuku lahe karidele. Tema väikesel laeval olid must kere, mustad purjed, mustad aerud ja selle trümm oli sibulaid ja soolakala pilgeni täis. Seda polnud palju, kuid see aitas garnisonil hinge sees hoida senikaua, kuni Eddard Stark Tormiotsa alla jõudis ja piiramisele lõpu tegi.
Isand Stannis andis Davosele tasuks kena maavalduse Raevuneemel, väikese lossi ja rüütliseisuse… kuid otsustas ühtlasi, et ta peab ilma jääma ühest lülist vasaku käe igal sõrmel – karistuseks kõigi nende aastate eest, mis ta oli salakaubavedaja olnud. Davos kuuletus tingimusel, et Stannis ise terariista kätte võtab; ta ei olnud nõus kellegi vähema käest karistust vastu võtma. Valitseja oli kasutanud lihunikukirvest, et lõige oleks täpsem ja puhtam. Pärast seda valis Davos oma äsjase ülikukoja jaoks nime Seaworth ja tema lipuvapiks sai helehallil põhjal must laev, sibul purjedel. Endine salakaubavedaja armastas öelda, et isand Stannis on teinud talle heateo, sest nüüd on tal neli sõrmeküünt vähem kasida ja lõigata.
Ei, mõtles Cressen, selline mees ei hakka asjatut lootust õhutama ega karmi tõde leevendama. „Ser Davos, ka isand Stannise suguse mehe jaoks võib tõde olla mõru pill. Ta mõtleb vaid sellest, kuidas kõigi oma jõududega Kuningalinna tagasi pöörduda, vaenlased põrmu paisata ja võtta endale see, mis õigusega talle kuulub. Nüüd aga…”
„Kui ta oma napi väe Kuningalinna alla viib, on see kindel surmaminek. Tal pole piisavalt mehi. Ma ütlesin talle seda, aga te ju teate, kui uhke ta on.” Davos kergitas oma kinnastatud kätt. „Enne kasvavad mulle sõrmed tagasi, kui see mees aru pähe võtab.”
Vanamees naeratas. „Te tegite, mida suutsite. Nüüd pean ma teid oma häälega toetama.” Väsinult jätkas ta trepist ülesminekut.
Isand Stannis Baratheoni pelgupaigaks oli suur ümmargune ruum, millel olid lagedad mustast kivist seinad ja neli kõrget kitsast akent, mis avanesid igaüks ise ilmakaarde. Keset kambrit seisis suur laud, mille järgi see ruum oli oma nime saanud – massiivne puust tahutud plaat, mis oli meisterdatud Vallutuse-eelsel ajal Aegon Targaryeni käsul. Piltlaud oli üle viiekümne jala pikk ja kõige laiemas kohas ehk umbes pool nii lai, kõige kitsamas kohas aga vähem kui neli jalga. Aegoni puusepad olid andnud sellele Westerose mandri kuju ja saaginud välja iga lahe ja poolsaare, nii et laual polnud ainsatki sirget serva. Selle pinnale, mis oli ligi kolmesajaaastasest võõbast tumedaks tõmbunud, olid maalitud Seitse Kuningriiki, nii nagu need olid olnud Aegoni ajal; jõed ja mäed, lossid ja linnad, järved ja metsad.
Toas oli üksainuke tool, mis seisis lauast sama kaugel nagu Lohekivi Westerose rannikust ja mis oli poodiumile tõstetud, et lauaplaat hästi näha oleks. Sellel toolil istus kõvasti kinni nööritud nahkvammuses ja labasekoelisest