Meesteta suvi. Siri Hustvedt
steta suvi
LUCY (IRENE DUNNE): Sa oled täitsa segaduses, jah?
JERRY (CARY GRANT): Mhmh. Kas sina siis pole?
LUCY: Ei.
JERRY: No peaksid olema küll, sest sa eksid, öeldes, et kõik on teisiti, kuna asjad pole enam nii nagu enne. Kõik on teisiti jah, aga teistmoodi. Sina oled ikka sama mis enne, ainult mina olen olnud narr. No praegu pole. Nii et kas sa ei arva, et kui mina teistsuguseks jään, võiks kõik jälle samamoodi olla? Ainult natuke teisiti.
„Hirmus tõde”
Režissöör: Leo McCare
Stsenarist: Viña Delmar
Meesteta suvi
Millalgi pärast seda, kui ta oli öelnud sõna „paus”, läksin ma hulluks ja sattusin haiglasse. Ta ei öelnud: „Ma ei taha sind enam eluilmaski näha,” või: „Kõik on läbi”, aga pärast kolmekümmet aastat abielu piisas pausist, et teha minust hullumeelne, kelle mõtted plahvatavad, põrkuvad rikošetiga tagasi ja koksavad küljetsi üksteise vastu nagu popkornituumad mikroahjukotis. Tegin selle kahetsusväärse tähelepaneku, lamades lõunakorpuses haldoolist nii rambena, et ei tahtnud liigutadagi. Vastikud rütmilised hääled olid vaiksemaks jäänud, aga mitte kadunud, ja kui silmad sulgesin, nägin multifilmitegelasi, kes üle roosade küngaste tuhisesid ja sinistesse metsadesse kadusid. Lõpuks diagnoosis dr. P. mul lühiajalise psühhootilise häire, mis tähendab, et sa oled tõesti hull, aga mitte kauaks. Kui see kestab kauem kui kuu, on sul uut silti vaja. Selgub, et sellel konkreetsel hullumeelsusvormil on tihti mingi päästik või, nagu psühhiaatrite kõnepruugis öeldakse, stressor. Minu puhul oli selleks Boris või õigemini fakt, et Borist ei ole, et Boris peab pausi. Nad hoidsid mind poolteist nädalat luku taga ja lasid siis tulema. Olin mõnda aega ambulatoorne patsient, kuni leidsin vaikse kaunikõlalise hääle, talitsetud naeratuse ning hea luulekõrvaga dr. S-i. Ta upitas mu püsti – õigupoolest upitab ikka veel.
Mulle ei meeldi seda hullumeelset naist meenutada. Ta tegi mulle häbi. Tõrkusin tükk aega vaatamast, mida ta oli palatis oleku ajal mustvalgesse märkmikku kirjutanud. Teadsin, mis oli käekirjaga, mis üldse minu oma moodi välja ei näinud, kaanele sirgeldatud – „Ajukillud” –, aga keeldusin seda avamast. Vaadake, ma kartsin seda naist. Kui mu tütar Daisy külla tuli, varjas ta oma ärevust. Ma ei tea, mida Daisy täpselt nägi, aga võin aimata: naist, kes oli söömatusest kuivetu, endiselt segaduses, keha ravimitest puine, inimest, kes ei suutnud oma tütre sõnadele paslikult reageerida, kes ei suutnud omaenda last kaisus hoida. Ja siis, kui Daisy lahkus, kuulsin teda ühele õele kurtmas, nuuksatus kurgus: „See nagu polekski mu ema.” Toona olin enda jaoks kaotsis, aga nüüd on põrgupiin seda lauset meenutada. Ma ei andesta endale.
Paus oli ludus, kuid läikivate pruunide juustega prantslanna. Tal olid märkimisväärsed rinnad, mis olid ehtsad, mitte tehases tehtud, kitsad neljakandilised prillid ja oivaline mõistus. Muidugi oli ta noor, minust kakskümmend aastat noorem, ja ma kahtlustasin, et Boris oli oma kolleegi juba mõnda aega ihalenud, enne kui tema tähendusrikaste piirkondade kallale sööstis. Olen seda üha uuesti ette kujutanud. Boris, lumivalged lokid laubale langemas, klammerdub geneetiliselt moondatud rottide puuride lähedal kõnealuse Pausi rinnapartii külge. Näen seda alati laboris, ehkki ilmselt on see vale. Nad olid seal haruharva kahekesi ja „meeskond” oleks enda keskel kärarikast kähmlemist märganud. Ehk leidsid nad pelgupaiga WC-latris, kus mu Boris oma kaasteadlast täkutas, nii et plahvatuse lähenedes silmad koobastes ülespoole liikusid. See kõik oli mulle teada. Olin tema silmade pahupidi pöördumist tuhandeid kordi näinud. Kogu loo banaalsus – tõsiasi, et see kordub iga päev oksendamiseni meeste puhul, kes avastavad ühtäkki või järk-järgult, et see, mis ON, ei PEA OLEMA, ja asuvad siis tegutsema, vabastamaks end vananevatest naistest, kes on aastaid nende ja nende laste eest hoolitsenud – ei summuta enesehaletsust, armukadedust ja alandust, mis valdab neid, kes maha jäävad. Ärapõlatud naisi. Ulgusin ja kriiskasin ja peksin rusikatega vastu seina. Ajasin Borisele hirmu nahka. Tema tahtis rahu, et teda jäetaks üksi ja lastaks minna oma teed koos oma kombeka unelmate närviteadlasega, naisega, kellega tal polnud ühist minevikku, valudekoormat, leina ega konflikte. Ja ometi oli Boris öelnud „paus”, mitte „stopp”, et lugu lahtiseks jätta, kui ta peaks ümber mõtlema. Julm lootusepragu. Boris, kindel kants. Boris, kes kunagi ei karju. Boris, kes vangutab diivanil pead ja näib piinlikkust tundvat. Rotiuurija Boris, kes 1979. aastal abiellus ühe luuletajaga. Boris, miks sa mu maha jätsid?
Pidin korterist välja pääsema, sest sealolek tegi mulle haiget. Toad ja mööbel, hääled tänavalt, mu kabinetti paistev valgus, hambaharjad väikses hoidikus, magamistoa seinakapp, millel oli nupp puudu – igast esemest oli saanud luu, mis valutas, liiges või roie või selgroolüli ühise mälu liigendatud anatoomias, ja iga tuttav asi, mis oli ajaga kogunenud tähendustest tinaraske, tundus mu kehas kaalu omandavat ning ma avastasin, et ei suuda neid taluda. Ja nii ma lahkusingi Brooklynist ja läksin suveks koju Minnesota kolkalinna paigas, kus vanasti oli olnud preeria ja kus olin üles kasvanud. Dr. S. polnud vastu. Pidime korra nädalas telefoniseansse pidama, välja arvatud augustis, mil tal oli tavapärane puhkus. Ülikool oli mu murdumisse mõistvalt suhtunud ning jäi jutt, et naasen septembris õpetama. Sellest pidi tulema haigutus hullumeelse talve ja kaine mõistusega sügise vahel, sündmusteta õõnsus, mida luuletustega täita. Pidin veetma aega ema seltsis ja isa hauale lilli viima. Mu õde ja Daisy pidid külla tulema ning mind oli palgatud lastele kohalikus kunstigildis luulekursust andma. „Auhinnatud kodukandipoeet pakub õpituba” kõlas Bonden Newsi artikli pealkiri. Doris P. Zimmeri nimeline luuleauhind on vähetuntud preemia, mis eikuskilt mulle pähe potsatas ja mida jagatakse ainuüksi naistele, kelle looming langeb rubriiki „eksperimentaalne”. Olin selle kahtlase austusavalduse ja sellega kaasneva tšeki vastu võtnud armastusväärselt, kuid sisimate reservatsioonidega, ent avastasin siis, et ÜKSKÕIK MIL-LINE auhind on parem kui mitte midagi, et väljend „auhinnatud” annab kasuliku, ehkki puhtdekoratiivse klantsi luuletajale, kes elab maailmas, mis luuletustest midagi ei tea. Nagu John Ashbery kunagi ütles: „Olla kuulus luuletaja pole sama mis olla kuulus.” Ja ma pole kuulus luuletaja.
Üürisin väikese maja linnaservas, üsna lähedal mu ema korterile hoones, mis oli mõeldud ainuüksi vanadele ja väga vanadele. Ema elas iseseisvate tsoonis. Vaatamata liigesepõletikule ja mitmetele teistele kaebustele, nende seas vererõhu puhutine ohtlikult kõrgele kargamine, oli ema kaheksakümne seitsme aasta vanuses tähelepanuväärselt vilgas ja klaari mõistusega. Kompleksis oli veel kaks selgelt eraldatud tsooni – nõndanimetatud toetatud elamine abivajajatele ning liini lõpp, hoolduskeskus. Mu isa oli surnud kuus aastat tagasi, ning kuigi olin kunagi tundnud tõmmet tagasi pöörduda ja see paik uuesti üle vaadata, polnud ma vöörusest kaugemale jõudnud, vaid ümber keeranud ja isa vaimu eest pagenud.
„Ma pole sinu haiglas olekust siin mitte kellelegi rääkinud,” ütles mu ema murelikul häälel, pinevad rohelised silmad minu pilgu külge naelutatud. „Keegi ei pea seda teadma.”
Mul unub Ahastusepiisk,
mis praegu ihu kõrvetab!
Emily Dickinson nr. 193, appi. Aadress: Amherst.
Read ja fraasid laperdasid mulle suvi otsa pähe. „Kui ette juhtub mõni mõtlejata mõte,” ütles Wilfred Bion, „võib see olla nõndanimetatud hulkuv mõte või see võib olla mõte, millel on omaniku nimi ja aadress peal, või see võib olla nõndanimetatud metsik mõte. Kui selline asi peaks ette juhtuma, tekib probleem, mida sellega teha.”
Mõlemal pool mu üürikodu olid majad – uued kinnisvaraprojektid-eluasemed –, aga vaadet tagaaknast ei takistanud miski. Vaade koosnes väiksest kiigekomplektiga tagaaiast ning maisipõllust selle taga ja lutsernipõllust omakorda sellest edasi. Kauguses oli puudesalu, olid küüni ja silotorni piirjooned ning nende kohal lai rahutu taevas. Vaade meeldis mulle, aga maja sisemus häiris mind, mitte sellepärast, et see oleks olnud inetu, vaid sellepärast, et see oli omanike, suveks mingisuguse uurimisstipendiumiga Genfi pagenud kahe noore õppejõu kahelapselise pere elust tihke. Kui ma oma koti ja raamatukastid maha panin ja ringi vaatasin, tekkis mul küsimus, kuidas küll passitada end sellesse kohta, kus on perepildid ja tundmatut Aasia päritolu ilupadjad, ridade viisi raamatuid valitsemisest ja maailma kohtutest ja diplomaatiast, mänguasjakastid ja õhus püsiv hais kassidest, kes õnneks siin ei ela. Mind tabas sünge mõte,