Meesteta suvi. Siri Hustvedt
Ühel päeval purtsatas ta välja oma pausisoovi, ja oligi kõik. Kahtlemata oli ta oma otsust vaaginud, kuid mina tema kaalutlustest osa ei saanud. Mees läheb välja sigarette ostma ega tule enam iial tagasi. Mees ütleb oma naisele, et läheb jalutama, ega tule õhtusöögiks koju – mitte kunagi enam. Ühel talvisel päeval võttis see mees lihtsalt kätte ja läks minema. Boris polnud kunagi sõnutsi väljendanud, et ta õnnetu oleks, polnud mulle kunagi öelnud, et ei taha mind. See lihtsalt tuli talle peale. Mis mehed need sellised on? Kui olin end professionaalide abiga kokku lappinud, pöördusin tagasi vanemale, usaldusväärsemale territooriumile, M-i maale.
Oli tõsi, et mamma maailm oli kokku tõmbunud, ja koos sellega oli kokku tõmbunud ka tema ise. Mulle tundus, et ta sööb liiga vähe. Omapäi jäetuna komplekteeris ta värskest porgandist ja paprikast ja kurgist suuri taldrikutäisi, kus oli ehk üks tibatilluke kala- või singi- või juustutükk. See naine oli aastaid nii palju keetnud-küpsetanud, et sellest piisas tervetele sõjavägedele, ja varunud toiduaineid keldri hiiglaslikku sügavkülmikusse. Ta oli meile kleidid selga õmmelnud, meie villaseid sukki nõelunud, poleerinud vaske ja messingit, kuni see eredalt ja kalgilt küütlema lõi. Ta oli pidudeks võikuulikesi teinud, lilli sättinud, riputanud välja ja triikinud linu, mis lõhnasid puhta päikese järele, kui nende vahel magada. Ta oli meile õhtuti laulnud, harivat lugemisvara ulatanud, tsenseerinud filme ja kaitsnud oma tütreid mõistmatute kooliõpetajate ees. Ja kui me haiged olime, tegi ta põdejale lapsele aseme põrandale sinna lähedale, kus ta parajasti majapidamistöid tegi. Mulle meeldis mamma seltsis põdeda, ehkki mitte oksendada või tõeliselt räbalas seisus olla, vaid üha jõudsamalt paraneda. Mulle meeldis selles erilises voodis lamada ja tunda otsmikul mamma kätt, mille ta seejärel palavikku kontrollides üles mu higistele juustele nihutas. Mulle meeldis tajuda, kuidas ta jalad mu lähedal liiguvad, kuulata, kuidas ta hääl omandab haige jaoks määratud spetsiaalse laulva ja hella intonatsiooni, mis tekitas minus tahtmise edasi haige olla, lamada igavesti sel väiksel lavatsil, ise kahvatu, romantiline ja haletsusväärne, pooleldi mina ise, pooleldi minestav näitlejanna, aga alati kindlalt ema liikumistee keskel.
Nüüd hakkasid tema käed köögis vahel värisema ning mõni taldrik või lusikas võis äkitselt põrandale kukkuda. Riietuse poolest oli ta endiselt elegantne ja laitmatu, kuid muretses hirmsasti plekkide, kortsude ja kingade pärast, mis polnud korralikult läikima löödud – midagi sellist ma oma noorusest ei mäleta. Mulle tundub, et säravpuhas maja oli sissepoole pöördunud ja säravpuhaste rõivaesemetega asendatud. Vahel tekkisid emal mäluaugud, aga ainult hiljutiste vahejuhtumite või alles äsja kuuldavale toodud lausete asjus. Tema varajasi elupäevi iseloomustas teravus, mis tundus peaaegu üleloomulik. Sedamööda kuidas ema vananes, tegin mina rohkem ja tema vähem, kuid see muutus meie läbikäimises tundus tühine.
Ehkki koduse elu väsimatu meister oli haihtunud, istus naine, kes oli üles seadnud väikse aseme, et oma haigeid lapsi enda ligi hoida, minu vastas ega olnud kuidagiviisi kahanenud.
„Ma olen ikka arvanud, et sa tunned liiga palju,” ütles ta perekondlikku teemat korrates, „et sa oled ülemäära tundlik, printsess herneteral, ja nüüd siis Borisega …” Mu ema näoilme tõmbus jäigaks. „Kuidas ta võis? Ta on üle kuuekümne. Ta peab küll peast segi olema …” Ta vaatas vilksamisi minu poole ja tõstis käe suu ette.
Hakkasin naerma.
„Sa oled endiselt ilus,” ütles mu ema.
„Aitäh, mamma.” See kommentaar oli kahtlemata mõeldud Borise jaoks. Kuidas sa võisid hüljata endiselt ilusa? „Ma tahan, et sa teaksid,” ütlesin ma vastuseks eimillelegi, „et arstid tõesti ütlevad, et ma olen paranenud, et see võib juhtuda ja mitte kunagi korduda. Nad usuvad, et ma olen nüüd jälle mina ise – lihtlabane neurootik, ei midagi muud.”
„Ma usun, et selle väikese kursuse andmine mõjub sulle hästi. Ootad sa seda üldse või?” Ema hääl murdus tundelisusest – ärevusega segunenud lootusest.
„Jaa,” ütlesin ma. „Kuigi ma pole kunagi varem lapsi õpetanud.”
Mu ema vaikis ja ütles siis: „Mis sa arvad, kas Boris saab sellest üle?”
See see oli tegelikult see naine, aga olin emale taktitunde eest tänulik. Me keeldusime sellele nime andmast. „Ma ei tea,” ütlesin ma. „Ma ei tea, mis tema sees toimub. Pole kunagi teadnud.”
Ema noogutas kurvalt, nagu oleks see kõik talle teada, nagu oleks see käänak mu abielus osa maailma stsenaariumist, mida ta ammuammu vilksamisi näinud oli. Teadmanaine mamma. Tunnetatud tähenduse järelkõlad liikusid tema kõhnast kehast vooluna läbi. See polnud muutunud.
Mööda Voogavate Väljade koridori astudes avastasin end ümisemas ja seejärel tasakesi laulmas:
Väike nahkhiir, vilk-vilk-vilk
kus sa lendad, naljatilk?
Tiire mööda taevateed
nii kui väike kandik teed. 1
Tulin selle esimese nädala hommikutega toime, tehes laenatud laua taga vaikselt tööd, seejärel lugedes paar tundi kuni pärastlõunaste külaskäikudeni ema juurde ja pikkade jutuajamisteni. Kuulasin tema lugusid Bostonist ja mu vanavanematest, keskklassi lapsepõlve idülliliste igapäevatoimingute üleslugemist, mida aeg-ajalt katkestas tema vend Harry, väike põrguline, mitte revolutsionäär, kes suri kaheteistkümneselt, kui mu ema oli üheksane, lastehalvatusse ja muutis tema maailma. Ema oli tol detsembripäeval andnud endale käsu panna kirja kõik, mida ta Harryst mäletab, ning ta tegi seda kuude kaupa. „Harry jalad ei püsinud kuidagi paigal. Ta õõtsutas neid hommikusöögi ajal kogu aeg vastu toolijalgu.” „Harryl oli küünarnuki peal tedretähn, mis nägi tillukese hiire moodi välja.” „Ma mäletan, et Harry nuttis ükskord seinakapis, et ma teda ei näeks.”
Tegin enamikul õhtutel mammale enda või tema pool süüa, toites teda toekalt liha ja kartulite ja pastaga, ning siis jalutasin üle niiske muru üürimajja, kus ma üksinda raevutsesin. Sturm und Drang. Kelle näidend see oligi? Friedrich von Klinger. Klirin. Kolin. Põmaki. Mia Fredricksen mässab stressori vastu. Torm ja stress. Pisarad. Padja peksmine. Koletisnaine põrutab kosmosesse ja plahvatab tükkideks, mis lendavad laiali ja jäävad pidama Bondeni väikelinna kohal. Piinades Mia Fredrickseni suurejooneline teater, kus pole publikut peale seinte, mitte küll tema Kantsi, mitte Boris Izcovichi, reeturit, värdjat ja armastatut. Teda mitte. B.I-d mitte. Ei mingit und peale farmakoloogia ja selle unenägudeta unustuse.
„Ööd on rasked,” ütlesin ma. „Ma muudkui mõtlen meie abielust.”
Oli kuulda dr. S-i hingamist. „Missuguseid mõtteid?”
„Raev, viha ja armastus.”
„Sisutihe,” ütles ta.
Kujutlesin, kuidas ta naeratab, kuid ütlesin: „Ma vihkan teda. Sain e-maili: „Kuidas läheb, Mia? Boris.” Tahtsin saata vastu suure süljeläraka.”
„Boris tunneb end ilmselt süüdi, kas sa ei arva, ja on mures. Ma arvaksin, et ta on ka segaduses, ja selle põhjal, mis sa mulle rääkinud oled, on Daisy tema peale hirmus vihane olnud ja see võib väga haiget teha. On ilmne, et Boris pole inimene, kes tuleks konfliktidega hästi toime. Sel on omad põhjused, Mia. Mõtle tema perele, tema vennale. Mõtle Stefani enesetapule.”
Ma ei vastanud talle. Mulle meenus Borise õõnes hääl telefonis, kui ta ütles, et oli Stefani surnuna leidnud. Mulle meenus köögiseina külge kleebitud kollane lipik, mis ütles: „Helista torumehele”, ja et selle meeldetuletuse igas tähes oli midagi võõrikut, just nagu poleks tegu inglise keelega. Sellest ei saanud ma üldse sotti, kuid hääl mu peas oli olnud konkreetne, otsekui muuseas: Sa pead politseisse helistama ja kohe Borise juurde minema. Ei mingit segadust, ei mingit paanikat, üksnes teadlikuks saamine sellest, et see hirmus asi on kätte jõudnud ja et mul on kalk olemine. See on juhtunud; see on tõsi. Sa pead nüüd tegutsema. Taksoaknal olid vihmapiisad, siis äkki peenikesed veest liuteed, mille taga nägin kesklinna uduseid hooneid ja siis tänavasilti „N. Moore”, nii harilikku, nii tuttavlikku.
„Alice Imedemaal”. Tlk Jaan Kross, Tallinn 1971. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.