Meesteta suvi. Siri Hustvedt
üht nägu meelde jätta. Mu ema, ühtaegu vintske ja närvutatud, huuled kokku surutud, silmad ärevusest suured, kui ta hakkas isa õlgade ja käsivarte ning seejärel rinna külge klammerduma. Pöörasin ühe mehe isiklikule endalenõudmisele, koosveedetud aja omandihimulisele väljakuulutamisele selja ning lahkusin palatist. Kui tagasi pöördusin, oli mu isa surnud. Ta nägi surnuna noorem välja, sile ja arusaamatu. Ema istus pimeduses, käed süles koos. Kitsad valgusviirud ribakardinate vahelt tekitasid tema otsmikule ja põsele triipe ning tol hetkel tundsin aukartust, ainult aukartust.
Ema läks vastuseks mu vaikimisele oma jutuga edasi. „Ma räägin seda sulle praegu,” ütles ta, „sest vahel ma kahetsesin, et isa ei riskinud, et ta sellele naisele kaela ei viskunud. Ta oleks muidugi võinud temaga putku panna, ja teisest küljest oleks ta võinud sellest tüdida …” Ema hingas aeglaselt, pika võdiseva õhkega välja. „Ta tuli minu juurde tagasi, ma mõtlen emotsionaalses plaanis, selle määrani, milleks ta suuteline oli. See kestis paar aastat – see eemalolek – ja siis ta vist ei mõelnud enam selle naise peale, või kui mõtleski, oli see naine oma võimu kaotanud.”
„Mõistan,” ütlesin ma. Mõistsingi. Pausi. Üritasin kõigest väest meelde tuletada 129. sonetti. See algab nii: „Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus2,” ning siis read iha kohta, „iha, saades teoks”. Kusagil sõnad „toorus, jõhkrus, äärmuslike süüde segu …”
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud;
Midagi, midagi … siis:
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas – unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.
„Kes see naine oli, mamma?”
„On sel tähtsust?”
„Võib-olla ei ole jah,” valetasin ma.
„Ta on surnud,” ütles ema. „Ta on juba kaksteist aastat surnud.”
Kui ma sel õhtul võtit lukus keerasin, tundsin teisel pool ust kohalolu, rasket, ähvardavat olendit, kes oli käegakatsutav, elus, sealsamas, seisis täpselt nagu mina seisin, käsi üleval. Kuulsin enese hingamist trepiastmel, tundsin jahutavat ööd oma paljastel käsivartel, kuulsin, kuidas kusagil võrdlemisi lähedal üksik automootor tööle hakkas, kuid ma ei liigutanud. See seal samuti mitte. Mu silmisse tõusid totakad pisarad. Olin tundnud sedasama koormatud keha, ootel Echot, aastaid tagasi kodus alumisel trepimademel. Lugesin kahekümneni, viivitasin veel kakskümmend lööki, tõukasin siis raskelt ust ja vajutasin lambilülitile, seismaks silmitsi tuulekoja loogilise tühjusega. Ta oli kadunud. See asi, mis polnud ebausk ega hämar kartus, vaid tuntav veendumus. Miks ta oli tagasi tulnud? Tondid, saatanad ja teisikud. Mulle meenus, kuidas ma rääkisin Borisele sellest ootavast kohalolust, mis oli nähtamatu, aga tihke, ning Borise silmad olid huvitatult särama löönud. See oli tol ammusel ajal, mil ma talle veel meeldisin, enne kui tema silmad tuhmusid, enne kui suri Stefan, väikevend, kes kargas ja mürtsutas, nii tark, oh issand, noor filosoof, kes lõi nad Princetonis pahviks, kes pani nad vabisema, kellele meeldis minuga rääkida, minuga, mitte ainult Borisega, kes luges mu luuletusi, kes hoidis mul käest, kes oli surnud enne, kui ta jõudis mind külastada haiglas, kus ka tema oli olnud, kuhu ka tema oli oma lendudel taevasse ja potsatustel põrgusse maandunud. Ma vihkan sind selle pärast, mis sa tegid, Stefan. Sa ju teadsid, et Boris leiab su. Sa pidid teadma, et ta leiab su. Ja sa pidid teadma, et ta helistab mulle ja et ma lähen tema juurde. Nägin pooleks sekundiks põrandal uriiniloiku, mis oli segunenud põrandalaudu määriva vesise roojaga. Ei.
Lõpeta selle peale mõtlemine. Ära mõtle selle peale. Mine tagasi selle kohalolu juurde.
Boris oli mulle kohalolust rääkinud. Wunder Mensch Karl Jaspers oli seda nähtust nimetanud leibhaftige Bewusstheit’iks ja keegi teine, kahtlemata prantslane, hallucination du compagnon’iks. Kas ma olin plikapõlves kah hull olnud? Aasta otsa napakas? Ei, mitte terve aasta, kuude kaupa, julmustega täidetud kuude kaupa, mil olin tundnud, et see Asi mind alumisel trepimademel ootab. „Mitte tingimata hull,” oli Boris mulle öelnud oma tüüpilisel, sigaritest tuhmiks muutunud häälel, ning siis oli ta naeratanud. Kohalolu, ütles ta, on tundnud patsiendid nii psühhiaatria- kui ka neuroloogiaosakonnas, nagu ka täiesti harilikud inimesed. Jah, karjakaupa diagnoosimata pahaaimamatukesi täpselt nagu sina, kallis lugeja, kelle meeled pole mõranenud ega sassis ega ribadeks rebitud, vaid lihtsalt ühe-kahe vimka meelevallas.
Üritasin siis ilma kohaoluta diivanil lamades meeleheitlikult meenutada, kuuenda klassi kaugeid julmusi päevavalgele tirida – „rahulikult ja objektiivselt”, nagu televisioonis ja kehvades raamatutes öeldakse. Oli olnud vandenõu või mitugi, suurejooneline sõna plikakeste tegemiste kohta, aga kas siis pahategija vanus või intriigi asukoht ikka tõesti loevad? Mänguväljak või õukond? Kas inimeste asjatoimetused pole mitte samad?
Kuidas see alanud oli? Pidžaamapeol. Ainult killud. See on kindel: ma ei tahtnud sisse hingata, kuni minestan, ahmides üha uuesti õhku ja varisedes silmili madratsile. See oli tobe ja Lucy valge nägu oli mulle hirmu peale ajanud.
„Ära löö põnnama, Mia. Lase käia. Lase käia.” Kaassüüdlaste vingatused.
Ei. Ma keeldusin seda tegemast. Miks peaks keegi tahtma minestada? Tundsin end liiga haavatavana. Mulle ei meeldinud peapööritus.
Tüdrukud sosistavad mu lähedal. Jah, ma kuulen neid, aga ei saa aru. Mu magamiskott oli sinine, šotiruudulise voodriga. Seda mäletan selgesti. Olen väsinud, nii väsinud. Räägitakse mingist aimust, millegi aimamisest, siis midagi noast. Mingi mõistatuslik nali.
Naeran koos nendega, tahtmata, et mind välja jäetaks, ja tüdrukud hakkavad valjemini naerma. Kõige valjemini naerab mu sõber Julia. Pärast seda jään magama. Segaduses ja asjatundmatu väike tüdruk.
Kirjake klassis: „AIM, mustad küünealused ja rasvased punased juuksed. Pese ennast, põrsas.” Nägin paugupealt oma pahupidi pööratud nime. Aimu sees olevat Miat.
„Mu küünealused on puhtad ja juuksed ka.”
Naerupuhangud. Salgapoolse kõkutamise tugevad tuuleiilid puhuvad mu alla auku. Ära ütle midagi. Tee nägu, nagu sa ei kuuleks ega näeks midagi.
Näpistamine trepil.
„Lõpeta mu näpistamine.”
Ei mingit ilmet Julia näol. „Mis sul viga on? Ma ei puutunud sind. Sa oled hull.”
Veel varglikke näpistusi tüdrukute garderoobis, minu ettekujutusi.
Pisarad WC-latris.
Seejärel mind enamjaolt ei eksisteerigi.
Ära põlata, kõrvaldada, ignoreerida, kogudusest välja heita, pagendada, välja tõugata. Külm kohtlemine. Pilt on, häält ei ole. Üksikvangistus. Aeg maha.
Ateenas tehti ostrakism, killukohus formaalseks, et saada lahti neist, keda kahtlustati liigse võimu kogumises – sõnast ostrakon, mis tähendab „kildu”. Ohtlike isikute nimed pandi potikildudele kirja. Sõnakillud. Puštu hõimud Pakistanis pagendavad reeturlikke liikmeid, saates neid tolmusesse pärapõrgusse. Apatšid pööravad lesknaistele selja. Nad kardavad valuvahke ja teevad näo, et nende all kannatajaid pole olemas. Šimpansidel, lõvidel, huntidel, kõigil on omad ostrakismi vormid, millega tõugatakse välja omasid, kes on kas liiga nõrgad või lärmakad, et grupp neid välja kannataks.
Teadlased kirjeldavad seda sotsiaalse kontrolli kaasasündinud ja kohanemisvõimelise meetodina. Šimpans Lester himustas kõrgemat võimu, kui tema staatus ette nägi, üritas karata emaseid, kellest ta tegelikult pidanuks suu puhtaks pühkima. Ta ei saanud aru, kus on tema koht, ja aeti viimaks minema. Ilma teisteta suri ta nälga. Teadlased leidsid ta kuhtunud surnukeha puu alt. Amišid nimetavad seda Meidung’iks. Kui mõni nende liige seadust rikub, hakatakse
Tlk Harald Rajamets.