Kliinilised valed. Reeli Reinaus
kas administraator tunneb mu ära, mõtlen ma kuus tundi hiljem. Ja kas see oleks üldse kuritegu, arvestades, et ma maksan selle eest. Ma pean tagasi minema. Ma pean. Terve mu keha valutab. Ma pean end taas elavana tundma. Ainult uus pingutus aitab mul tunda end jälle endisena. Sellena, kes ma enne olin. Enne kui hundi hambad mind puresid. Unes või ilmsi. Ma ei mäleta enam. Unenägu ja reaalsus on nagunii segunenud. Ja mis vahet seal ongi?
Ma otsin välja puhtad trenniriided ja viskan need kotti. Latiinotants ootab mind. Mis iganes jaburus see ka ei oleks, minu jaoks ei ole nagunii vahet. Tähtis on, et ma unustan selleks tunniks kõik muu. Et mu ümber oleksid inimesed, et saal oleks valge ja soe. Ja et ma ei tunneks tema hambaid enda luudel.
Kui ma peale trenni end läbi Supilinna lohistan, on mul tunne, et inimesed arvavad, et ma olen purjus. Ma suudan vaevu käia. Ma tulen trennist, on mul tahtmine vastutulijatele karjuda. See on trennikott – ma kujutan ette, kuidas ma osutaks oma seljakotile. Ma ei tee seda kõike. Juba ühe jala teise ette panek nõuab piisavat pingutust. Kust põrgust võtan ma veel energiat, et vastutulijatele midagi seletama hakata?
Järgmine hommik ei mäleta ma enam täpselt, kuidas ma koju jõudsin. Aga tundub, et ma olen trenniriided juba mustapesukasti pannud ja rätiku kuivama. Kui mu korteris ei ela väikseid häid timurlasi, siis pidin see ikkagi mina ise olema. Kuigi tegelikult piisaks ka ühest Putini näoga koduhaldjast.
9
Täna ma ei viitsinud kuhugi välja minna ja tõin automaadist endale kohvi. Erilist nälga nagu ei olegi. Vihma sajab. Ma vaatan aknast välja. Kõik on ümberringi hall. Millegipärast meenub mulle Gustav Suitsu luuletus „Sügise laul”. Naljakas, et tegelikult on kevad, kuid aknast välja vaadates ei saa sellest aru. Meie puhkeruumi paistab ainult haigla vastastiib ja killuke musta asfalti. Ma pole tegelikult varem selle peale tulnudki, kui trööstitu see vaade tegelikult on. Hetkeks mõtlen ma palatite peale, sellest, mida haiged sealt võivad näha. Kas ei ole ka see nende jaoks pigem masendust kui rõõmu tekitav? Ma luban endale, et järgmine kord, kui ma kuhugi palatisse lähen, vaatan aknast välja, kontrollimaks, milline vaade mulle sealt avaneb. Nagu see muudaks midagi. Või siiski, ehk jääb mu süda siis rahule. Et ma ei peaks muretsema kõikide patsientide pärast, kes siin on. Nagu ma muidu muretseks…
Uks läheb lahti ja sisse astub Eva. Ei vedanud, on esimene mõte, mis mul läbi pea käib. Eva on teise aasta resident. Keskmist kasvu, kõhn, pruunide õlgadeni juustega, väga täpne, korrektne, isegi ilus. Mul ei ole Eva vastu tegelikult midagi. Kuigi ma kardan, et temal minu vastu on. Mul on tunne, et ma meeldin talle. Üleliia. Ja see on ometi asi, mida ma püüan vältida.
Alguses, kui Eva oli alles uus, püüdsin ma tema vastu sõbralik olla. Ma ju teadsin, mis tunne see on, kui kõik iga su sammu jälgivad ja kritiseerivad. Isegi mina tundsin end ebakindlalt, kuigi mu seljatagune oli kindlustatud. Või kas ikka oli? Aeg-ajalt ma tundsin, kuidas mulle esitatakse suuremaid nõudmisi, kuid see ei heidutanud mind. See pigem süstis minusse veel rohkem soovi end tõestada, hakkama saada. Kuid ma sain sellest kõigest ikkagi kodus rääkida. Ma arvan, et seepärast ma püüdsingi Evat alguses aidata. Kuid mul on kuri kahtlus, et ta sai sellest valesti aru. Või saan mina omakorda tema sõbralikkusest valesti aru? Ma ei tea.
Selles, et ta on mind paar korda välja kutsunud, pole just midagi väga imelikku, kuid mul on tunne, et ta lausa ootab minuga kahekesi jäämist. Ma võiksin kihla vedada, et isegi praegu ei sattunud ta siia juhuslikult. Ma olen vist paranoiline. Kuid kas ma sain sellest kuidagi valesti aru, kui ta ükskord pimedas koridoris end minu vastu surus? Ta oli nii lähedal, et ma peaaegu kuulsin ta südamelööke. Ta huuled olid minu omadele nii lähedal, et suudlemine oleks sel hetkel olnud puhtalt instinkt, mitte valik. Kuid ma ei teinud seda. Pärast seda hoidis ta paar päeva minust eemale, kuid siis jätkus kõik endist viisi.
„Oi, ma ei teadnudki, et sa siin oled.” Eva naeratab oma kõige säravamat naeratust. Kui ta oleks päike, siis oleksin ma pimestatud.
„Ma ei viitsinud kuhugi minna,” kohman. Miks ma ei viitsinud kuhugi minna, kirun ma ennast.
„Ega see ilm ei kutsu jah,” nendib Eva. „Ma vaatan, et sul ei ole ka isu. Ma võtsin ka ainult kohvi.”
Palvetan mõttes, et keegi veel tuleks. Ma ei saagi aru, kus kõik täna on. Kas mingi tähtis opp on käimas? Midagi ei tule nagu meelde.
„Kus kõik on?” küsin Evalt ilmsüütu näoga.
Ta kehitab õlgu.
Rüüpan kohvi ja mõtlen välja pääsetee – kui mul kohv otsa saab, lähen uut tooma ja kaon kuhugi ära. Ma peaaegu juba naeratan selle mõtte juures, kuid siis olen kindel, et Eva tuleb nagunii minuga kaasa. Kus põrgus siis kõik ikkagi on?
Järgmise minuti jooksul avaneb uks ja sisse astub Katriin. Ma olen päästetud. Katriin saabus õigel ajal nagu alati. Ma näen, kuidas Eva ninasõõrmed hetkeks laienevad, ja mul on tunne, nagu võiks ta iga hetk võitlusesse tormata nagu hullunud amatsoon. Kuid ta hoiab ennast tagasi. Tal pole selleks vähimatki põhjust. Minu ja Katriini vahel on vaid sümpaatia. Ma ei viitsi rohkem enda ümber toimuvasse süveneda. Peamine on, et ma ei ole enam üksi ja Eva ei saa mind rünnata.
Ma lasen end viimaks ometi lõdvaks ja püüan oma mõtetes veidi korda luua. Kusagilt kaugelt kostavad minuni Eva ja Katriini hääled, kui nad midagi arutavad. See ei puutu enam minusse, ma püüan sellest maailmast irduda niipalju kui võimalik. Kui Eva või Katriin minu poole vaatavad, siis näevad nad, kuidas ma rüüpan laisalt kohvi ja vaatan rahulikult aknast välja. Nad ei aima, et see on vaid tühi kest.
Ja kõik muu on teesklus.
10
On reede õhtu ja ma valmistun välja minema. Ma lähen ööklubisse. Jahile. Nagu hunt. Üksi. Ma ei tea, võimalik, et see on kahtlane. Et üksik noor naine tekitab küsimusi. Jaa, muidugi ma lähen sinna selleks. Aga ma kavatsen ise valida. Ma tahan esmalt otsida oma saaki. Ma tahan valida paljude seast. Seejärel ma kavatsen teda peibutada. Ja siis…
Mihkel ei saa teada. Ta on täna linnast ära. Selles ööklubis ei tohiks ka ükski tema sõpradest käia. Ja lõpuks – mis vahet seal on? Ma jätan ta nagunii maha. Või oleks isegi parem, kui tema jätaks minu. Siis ei tunneks ma nii palju süüd. Kas see on ebainimlik? Ma ei tea. Kas ma olen koletis? Seetõttu, et mina kannatan, panen ma kannatama ka teisi. Jah, ma olen koletis, aga ma pole selliseks sündinud. Ükski koletis ei ole.
Nojah, mis iganes. Ma ei tohi lasta oma mõtteid liiga kaugele. Sellele haprale rajale. Rajale, mis viib mind minu inimliku poole juurde. Selle osa juurde minust, mida ma teinekord usun olevat juba surnud. Või ma vähemalt loodan seda, nii on lihtsam elada. Või surra…
Ma lahkun kodust, olles pannud endale selga musta atlassist kleidi ja mustad pika säärega saapad, juuksed jätan ma lahti. Ma tean, et ma näen välja nagu saatuslik naine. Kuid ma ei ole kellegi saatus. Ma ei ole isegi iseenda saatus. Ma suren varem maha.
Peale veerandtunnist kiirkõndi, sest nii neetult külm on, jään ma pargiserva puude varju seisatama. Ma tõmban ninaga õhku. Ma tunnen varakevade lõhna. Ja korraga tundub see kõik nii naeruväärne ja hale. Kogu mu elu on hale. Ma ise olen hale. Ma koban telefoni järele. Nii, nüüd ma helistan kellelegi ja lõpetan selle farsi ära. Ma lehitsen oma kontakte. Anna? Gerli? Ott?
Ma otsustan siiski viimaks Anna kasuks. Kuigi ma ei usu, et keegi neist nagunii reede õhtul kodus oleks. Võimalik, et nad on kõik siin. Issand, selle peale ma ei tulnudki. Ma muretsesin ainult Mihkli pärast. No parem oleks, kui nad siin oleks. Siis ei peaks ma kauem siin väljas külmetama. Või neile kuhugi järele kõmpima või algul end mingil korteripeol umbe jooma.
Telefon ei saa üle ühe korra isegi kutsuda, kui Anna juba vastu võtab.
„Hei, mis teed?” küsin muretult. Mu süda peksab, ma loodan, et tal pole mingeid plaane. Igalühel on reede õhtuks plaanid. See on nagu aamen kirikus.
„Ee, ma vaatasin siin kliinilise anatoomia asju,” pomiseb Anna sellise häälega, nagu oleks ta varguselt tabatud.
Kas ta valetab, käib mul korraks läbi pea. Ainult ogar õpib reede õhtul neurokirurgia