Kollaste lehtede aegu. Erik Tohvri
Pangas meil niipaljukest on, et saaksime osta. Ja see korter jääks tagavaraks. Et kui hakkama ei saa, saame tagasi tulla.”
“Siis tuleb meil ju ikkagi korteri eest maksta!”
“Korteri üürime välja. Saame veel kasugi,” oli Meelil vastus valmis ja Pärtel vangutas uskumatult pead. Ta oli naise juttu naljana võtnud, aga nüüd tundus, et sellel on läbimõeldud tõepõhi all, sest igale tema vastuväitele oli Meelil vastus valmis.
“Paistab, et sa oled vist isegi maja juba valmis vaadanud,” ühmas ta.
“Jaa, olengi. Aga ma tean, et sa poleks mind jutulegi võtnud! Ja seda asja üldse mitte järelemõtlemist väärivaks pidanud. Sa pidid enne ise selgeks saama, et linnas läheb meie elu raskeks, me oleme ju üleminekuaja pensionärid…”
Pärtel kortsutas kulmu. Naise vastus tekitas temas segaduse ja teadmise, et ta oma teistpoolt veel sugugi lõpuni ei tunne. Ometi olid nad varem ju kõigest rääkinud ja mehe arvates alati ühel arvamusel olnud.
“Ja sa tõesti läheksid maale elama?”
Meeli oli süvenenud heegeldustöösse, nagu ei kuuleks küsimust. Pärtel vaatas naist, kehitas õlgu ega korranud küsimust. Võttis selle asemel ajalehe ja hakkas seda sirvima, otsides mõnda köitvat artiklit. Aga nimetu rahutus temas pakitses ja nõudis mingit aktiivsemat tegevust, ta pani ajalehe jälle kokku ja ütles:
“Kuule… Äkki läheksime autoga sõitma?”
“Kuhu?” kergitas Meeli kulme tööd katkestamata.
“Noh, ükskõik! Sõidame linnast välja, kevad ikkagi, päike paistab…”
Meeli näole libises muigevirve, aga ainult hetkeks.
“Olgu, läheme ja tuulutame end.” Ta pani käsitöö kõrvale.
Lada oli küll vanavõitu, aga visa hingega ja Pärtel ei tahtnud kuuldagi, et peaks oma äraproovitud sõiduvahendi mõne läänelikuma vastu vahetama.
“Mul on niisugune amet, et kui ma uhket autot pidama hakkan, näitavad kõik näpuga: pearaamatupidaja, teadagi, oskab endale teha, rahanumbreid kirjutada…” oli ta seletanud igaühele, kellega autost juttu tuli. “Ja ega ma ümber maailma sõita kavatse, siinsamas Eestimaal ajan oma asjad ära. Selleks aitab küll!”
Pensionärina oli ta kohe oma autos lisaväärtusi leidnud, kuigi keegi enam sel teemal vestlema ei tikkunud.
“Odav pidada, tagavaraosad ja remont maksavad vähe…” tõestas ta iseendale, aga mööda vuhisevad, igat värvi lakist kiiskavaid autod tekitasid sellest hoolimata väikese kripelduse. Temas oli ikkagi tekkinud mingi alaväärsuskompleks, kuigi ta kõigest hingest püüdis sellest üle olla. Nüüdki, ilusal päikesest säraval kevadpäeval, hakkasid suurel magistraalil temast mööda kihutavad kaasliiklejad Pärtlit varsti häirima ning ta pöördus kõrvalteele.
“Kuhu nüüd?” tahtis Meeli teada.
“Ah, ükskõik! Nende kihutajate hulgas ei saa närve puhata. Ja ega meil pole ju kuskile kiiret!”
Meeli ei vastanud, vaid hakkas ümbrust silmitsema. Teeäärne paju- ja lepavõsa ei pakkunud küll midagi meeliköitvat, kuid siis tuli tükk männikut ja selle serval väike punaseks värvitud majake.
“Noh, vaata – kas siin ei oleks ilus elada?” küsis ta mehelt.
“Kas sa ka kujutled, mis niisugune maja maksta võiks?” küsis Pärtel vastu. “Kindlasti terve varanduse, meil seda ei ole!”
“Aga kui saaksime odavalt, kas sa siis tahaksid?” ei jätnud Meeli jonni. “Kui äkki leiaks võimaluse?”
“Vana inimene pidi uuesti lapseks muutuma, sina ka hakkad muinasjutte uskuma. Tead, et nüüd on kapitalism ja turumajandus, odavalt ei saa midagi. Ära parem unistagi!”
“Oota! Aga kui tõesti on niisugune võimalus? Mulle pakuti sellist maja ja väga headel tingimustel.”
Pärtel vangutas uskumatult pead ja andis autole gaasi.
5
Telefon helises pikalt, enne kui Meeli jõudis kartulikoorimisnoa kõrvale panna, käed kuivatada ja toru võtta. Pärtel oli linna pärast kõndima läinud.
“Halloo!”
“Meeli! Küll on hea, et sa kodus oled!” See oli Anne, aga kuidagi murelik, mitte nii heatujuline kui tavaliselt.
“Mis juhtus?”
“Eks ikka see, mis pidi juhtuma. Tädi Marta on surnud.”
“Jumalale tänu, sai vaevast lahti!” ütles Meeli kergendusega.
“Nojah, ega siin muud. Aga nüüd on mul tegemist, võtsin töölt vabad päevad ja… Seda jama on matustega ju nii et aitab. Tead, nüüd ma tunnen esimest korda, et oleks Arturit vaja. Teda ja autot!”
“Ega sa siis…” Meeli jättis ütlemise pooleli, aga teine taipas poolelt sõnalt, olid nad ju kaua sõbrannad olnud.
“Muidugi mitte, ma ainult räägin! See veel puuduks, et ma ennast alandama hakkan, veel nüüd, aastate pärast… Aga mul tuli mõte, et äkki laenad mulle oma meest? Muidugi koos auto ja sinu endaga!”
“Noh, mina pole just oluline…” tõrjus Meeli. “Ma usun, et Pärtel on nõus, aga teda ei ole praegu kodus.”
“Bensiini ma ostan, see on nüüd kallis! Maale peab sõitma, kirikusse ja surnuaiale ja vallamajja. Karta on, et isegi mitu korda. Ja siis ma tahaksin, et teie ka matustele tuleksite – meil on ju nii vähe sugulasi!”
“Tuleme, kindlasti. Meil ju aega jätkub! Kui Pärtel tuleb, ta helistab sulle,” lubas Meeli.
Järgmisel keskhommikul veereski Roometite Lada linnast välja, Meeli juhi kõrval, Anne aga tagaistmel. Sõidusihiks oli Pärtlile tundmatu nimega koht Karbuse, mis pidi olema küla, aga kolhoosiajal juba peaaegu alevi mõõtu kasvanud.
“Tädi maja on sealt ligi paari kilomeetri jagu edasi, kirikusse ja surnuaiale saab viis-kuus kilomeetrit,” seletas Anne ja ei väsinud kordamast, et tema maksab kinni kogu bensiini ja kõik muud kulud. Pärtel vaatas hoolega teed, ta ei tundnud end autoroolis kunagi liiga vabalt. Auto oli temale omamoodi müsteerium, tundmatu jõu poolt ratastel edasi veeretatav monstrum, mis tahtis eriti hoolikat jälgimist ja juhatamist. Tehnika oli alati olnud Pärtli nõrk külg, ta lihtsalt ei tundnud selle vastu huvi ja leppis teadmisega, et on inimesi, kes seda tunnevad ja vajaduse puhul korrastavad. Oma kogemustest teadis ta ka seda, et väiksemgi hooletus auto juhtimisel võib kalliks maksma minna – kord oli ta sõidu ajal autosse tunginud porikärbest maha lüüa üritanud ja selle pärast end maanteekraavis leidnud, hiljem aga pidanud terve hunniku rublasid remondi eest välja laduma.
Naised vestlesid omavahel ja Meeli vahetas aeg-ajalt üle õla sõbrannaga tähendusrikkaid pilke. Ilmselt olid need kaks omavahel milleski kokku leppinud ja siis, kui tee pööras jändrike mändidega kaetud liivaste küngaste vahele, ütles Anne unistavalt:
“Jumal küll kui ilus siin ikkagi on! Kas sina, Pärtel, tahaksid maal elada?”
“Ah?” ärkas Pärtel mõttest. “Maal elada? Ei kujuta ette, ma olen eluaeg linnainimene olnud. Linnas sündinud, kasvanud, koolis käinud. Näe – naisegi leidsin linnast!” üritas ta küsimist naljaks keerata.
“Jaa, isegi kaks naist,” ütles Meeli vahele ja teistele jäigi arusaamatuks, kas ta mõtles sellega Pärtli kahte abielu või praegust reisiseltskonda.
“Aga tõsiselt?” ei jätnud Anne jonni.
“Nojah, kui teoreetiliselt võtta, see võiks isegi ilus olla. Aga praktikas vist ei kuku välja. Suvel võibolla jah, aga talvel… Või sügisel poriga, pime, tänavavalgustust ei ole…”
“Trollibussi ka ei ole,” noogutas Meeli kaastundlikult pead. “Sina oled ju harjunud, et trollibuss akna alt läbi käib!”
Pärtel tajus pilget ja tõmbus endasse, Anne aga raputas Meeli suunas pead –