Baby Jane. Sofi Oksanen
Ta tahtis välja. Ja temast jäi mulje, et see on hädavajalik. Rohkemate kojujäämiste järel ei õnnestunud tal mind enam uskuma panna, et ta tegelikult ei tahtnudki minna.
„Sa tahad ilmselgelt minna. Järelikult me peaksime minema.”
„Ei.”
„Miks mitte?”
Pigi korkis uue õllepudeli lahti ega ütelnud sõnagi.
„Kui sa tahad minna, siis lähme.”
Pigi põrnitses enda ette.
„Raha ei ole.”
„Laename.”
„Ma olen juba küllalt laenanud.”
„No lähme siis, kui raha on.”
„Seda ei hakka iial piisavalt olema. Mina ei saa seda kusagilt piisavalt, ma olen kõikidele sõpradele võlgu ja sina ei saa seda ka kusagilt piisavalt. Nii on lood.”
„No elame siis kokkuhoidlikult.”
„Ei ole enam millegi pealt kokku hoida.”
Ma ei saanud aru.
„Ega kokkuhoidlikkus ei tähenda seda, et ei või välja minna, vaid seda, et tuleb valida odavam variant. Sõita tagasi ööbussiga. Kui kellegi juurde edasi minna, saab seal kindlasti kuue-seitsmeni olla ja siis käib juba metroo või tramm. Või magada keskpäevani välja. Pererahvast see enamasti ei häiri.”
„See ei lähe.”
„Miks mitte?”
Sest Pigi tahtis koju just sel hetkel, kui ta tahtis. Ta ei olnud nõus ootama ega teiste toanurgas magama. Ega ööbussidesse trügima.
„Seal ei mahu ju istumagi.”
„Ma võin seista.”
„Minu naine ei seisa.”
„Kui me vähemalt minnes ei sõidaks taksoga.”
„Siis peab nii vara minema.”
„Kui sa sellega nõus oleksid, et ma tulen sinu juurde natuke varem, näiteks kell kümme, siis jõuaksime väga hästi ühistranspordiga.”
„Ei.”
Pigi maksis küll alati takso eest. Ja andis korralikku jootraha, ehkki ma ei saa aru, kust ta veel selle jaoks raha võttis.
Restoranis saanuks mina palja veega hakkama, aga Pigi ütles, et ei istu kuiva suuga.
„Hea küll. Kui ei, siis ei. Mina istun, sina joo.”
„See ei lähe.”
Pigi tegi mulle algusest peale välja, sest juhtus harva, et mul oli raha rohkem kui paari joogi jaoks. Ammugi siis Pigiga sammu pidamiseks. Ja kuna Pigi tõi minule alati samal ajal joogi kui eneselegi, harjusin üsna reipa ja rahaka joonega, millest ma küll oleksin nõus olnud loobuma, kui raha ei olnud. Aga Pigile see ei meeldinud.
„Minu naine ei istu väljas kuiva suuga.”
Igasugune suhe võib alata mõnekuulise kudrutamis- ja baariperioodiga. Mina ei olnud veel pealinnakandi lesbielu ja homobaare piisavalt näinud. Ja minu jaoks oli uus käia baarides kellegi tüdrukuna. Mul ei olnud enam mingit raskust kuhugi sisse saada ja ükski väike butch ei tulnud minu peale karjuma. Võisin olla just nii femme, kui tahtsin, sest Pigi oli neis ringkondades veenvalt üle kümne aasta liikunud ja temas oli nii palju raudset lesbit, et keegi ei tulnud mind Herculese järjekorrast minema ajama. Mann’s Streeti riidehoius ei julgenud keegi jätta Pigile vahetusraha tagasi andmata ja leti ees pandi mindki tähele. Julgesin end isegi tualetis värvida ning mulle ei pandud trepil jalga taha, kuigi mu kingadel olid kõrged kontsad.
Olin valmis meie kooselu lesbiöös veel aastaid jätkama, aga mitte sellepärast, et see on ainus võimalus vaba aega veeta, ega ka seetõttu, et õhtud väljas on ainsad hetked, mil korterist lahkun. Ega ka sellepärast, et see on ainus võimalus kallimaga teiste nähes avalikult aega veeta. Pigi jaoks oli see nii, mida mina sel ajal muidugi ei mõistnud.
Suvi oli läbi.
Nendeks võrratuteks kuudeks oli olnud raha üksnes seetõttu, et üle-eelmise aasta oli Pigi kasutanud narkoäriks ning eelmise maganud kodus ilma alkoholita ja kordagi baaris käimata.
Aga ma ei teadnud sedagi.
KUI KOHTUSIME, oli meil mõlemal diagnoositud raske meeleoluhäire. Meil olid samad ravimid, kuigi sümptomid olid erinevad. Pigi ravi oli just lõppenud, mitte sellepärast, et ta oleks ise tahtnud või poleks enam ravi vajanud, vaid sellepärast, et sotsiaalkindlustusameti lubatud aeg sai täis. Pigi jättis arsti viimasele vastuvõtule minemata. Nii teeb kuuldavasti suurem osa. Viimane kord on liiast.
Kohe, kui kohtusime, näitas Pigi mulle kõiki oma ravipabereid. Mina lugesin need läbi ja arvasin, et saan aru. Muidugi sain, mu sõprade seas oli ju palju hingearstide kliente, olime võrdlemisi huvitatud psühhiaatriakirjandusest ja peaaegu kõikide hommik algas tabletivalikuga. Oskasime ennast ise paremini ravida kui meie arstid, sest meil oli aega järele uurida ja oma pea sisemusse süveneda. Harva, kui arstid kirjutasid välja meile tundmatuid ravimeid. „Pharmaca Fennica” oli meie piibel. Kogemus oli näidanud, et kui ise oma raviteenuste eest hoolt kanda ei oska, ise ei nõua ega kahtlusta, ei tee seda ka keegi teine.
Seetõttu olin kindel, et saan väga hästi aru. Taipan, milles küsimus. Muidugi saame sellega hakkama ja sellest üle.
Aga mul ei olnud aimugi Pigi tegelikust seisundist. Kellelgi muide ei olnud. Pigi ei rääkinud. Kui Pigi juhtuski nimetama oma haiguse nime, siis sellega asi piirdus. Rohkem midagi. Pigi rääkis kõigest muust neil harvadel juhtudel, kui inimestega kokku sai, ka sõpradega. Juhuslikud vihjed Xanorile ja Anafranilile või teistele tablettidele näitasid, et ta teadis nendest üht koma teist, aga see oli ka kõik.
Ühel hetkel sain aru, et Pigi depressioon ei meenutanud mingil moel minu oma ega ka nende teiste raskemeelsete depressioone, keda olin elu jooksul kohanud. Olin küll harjunud sellega, et masenduses olijad joovad ja et masenduse vastu juuakse. Teadsin, et depressiooni sees sumavalt inimeselt ei võinud nõuda samu asju kui teistelt. Ja et depressioonis olijaga kokkusaamine võis olla keeruline ning tema toast välja värske õhu kätte saamine peaaegu võimatu. Teadsin, et mälu võis jukerdada, isegi mitmeks kuuks kaduda, kuigi inimene näis täiesti teovõimeline.
Minu depressioon oli selline, et ma ei suutnud kellegagi kokku saada, sest ei jaksanud riideid selga panna, duši alla minna ega voodist tõusta, enne kui päev juba läbi – kui siiski. Aga sellegipoolest sain ma vahel inimestega kokku, käisin väljas, suutsin aeg-ajalt isegi külla minna. Pigi ei oleks iial midagi sellist teinud. Minu depressioon paistis postist, mis täitis esikupõranda, lehtedest ja ümbrikest, mida ma ei jaksanud avada ega isegi esikust ära tuua. Ja see paistis hallitusega kaetud kohvitassidest ja köögist tulvavate äädikakärbeste rohkusest ja pininast, mis nende parvest kostis. Aga minu depressioon oligi lihtsalt… depressioon.
Nendel aegadel, mil mu seisund polnud akuutne, ei vähenenud äädikakärbeste hulk köögis, posti avamine ei läinud põrmugi huvitavamaks ning mu sotsiaalne suhtlemine ei elavnenud, kuigi muutus kergemaks. Kuid enam ei jätnud ma kokkulepitud kohtumisele või loengusse minemata sellepärast, et ei suutnud otsustada, kas panna seelik või püksid, või sellepärast, et piim oli otsas ja ma ei saanud hommikukohvi juua. Või sellepärast, et vatitikud olid otsas ja ma ei saanud ennast harjunud kombel meikida. See-eest jätsin minemata siis, kui ei jaksanud juba algusest peale voodist tõusta. Ma ei teinud enam viimase hetke muudatusi, ei otsustanud ümber välisuksel, mantel seljas, kui kingapael katki läks ja see mind nutma ajas. Vahe oli minu jaoks suhteliselt suur, kuigi kõrvaltvaatajale ei pruukinud see suurena tunduda. Nemad märkasid ju ainult äädikakärbseid ja halli kirmet aknaklaasidel.
Võib-olla minu masendus oli lihtsalt iseloomujoon või iseloomu raskemeelsusele kalduv eripära. Mina lõppude lõpuks ju ei taibanudki, et mul on depressio mentis gravis, enne kui arst seda ütles.
Aga Pigi depressioon… Igaühe depressioon on isemoodi, aga… Õige küll, isegi neil, kes seda põevad, on raske teise olukorda mõista, kuigi haigus on sama. Aga midagi