Voldemar. Andrus Kivirähk
ndrus Kivirähk
Voldemar
SÜRREALISTID
Käib etendus. Laval Noormees ja Neiu.
NEIU: Kas teile meeldib minu nimi – Ramilda? Eks ole ilus?
NOORMEES: Väga ilus.
NEIU: Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem, suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan oma nime tingimata Ramildaks. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja. Miraldast saab palju ilusaid nimesid – kuulake! Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Diralma, Darilma – lõpmata palju! Mis te arvate, kas keiser lubab mul Miralda asemel Ramilda võtta?
NOORMEES: Ma arvan küll, et lubab.
NEIU: Arvate tõesti?
NOORMEES: Tõepoolest, preili.
Saalist, esimesest reast on juba mõni hetk tagasi püsti tõusnud Oskar. Ta silmitseb publikut, siis tõmbab põuest revolvri ja sihib sellega rahva sekka. Paul kargab püsti ja tõmbab tal püstoli käest.
PAUL: Oskar! Mida sa teed?
OSKAR: No aga sa ainult vaata neid labaseid lõustu. Kuidas nad seda jama vahivad ja on ise endaga jube rahul. Arvavad, et naudivad ei tea mis suurt kunsti. Kultuursed inimesed! Paul, ma ütlen sulle – ainus tõeline kunstiteos on tulistada revolvrist huupi rahva sekka. Ainult selline kunst muudab elu.
PAUL: Sul on õigus. Me vajame uut kunsti. See vana on kopitanud ja hallitanud, ta lehkab ja mädaneb. Ta on takerdunud oma nõmedatesse reeglitesse ja matkib alandlikult elu. See on koera okse, mitte kunst. Me vajame midagi hoopis teistsugust, midagi säärast, mis lööb platsi puhtaks, mis pöörab kõik pea peale ja sülitab näkku nendele uimastele väikekodanlastele.
OSKAR: Kunsti aeg on läbi. Me vajame kunsti, mis polegi kunst.
PAUL: Ja see kunst on sürrealism.
OSKAR: Nimeta seda, kuidas tahad. Lähme nüüd jooma, Paul, mul hakkab siin mausoleumis juba liiga igav.
Kohvikus.
PAUL: Kelner! Meie joogid palun!
Ilmub Kelner klaasidega.
PAUL: Mida see tähendab! Kas te ei tea, et ma joon ainult rohelist veini!
KELNER: Rohelist veini pole olemas.
PAUL: Roheline on minu värv! Roheline on sürrealismi värv! Rohelist veini ja kiiresti, muidu ma peksan teie kõrtsi segi!
KELNER: Olgu peale, rahunege maha! Saate oma rohelise veini, milles küsimus. Kui neljakümneaastane lits saab end poole nooremaks võõbata, miks siis ei peaks saama veini värvida, kui härral on selline tuju. Härra on vist kunstnik?
PAUL: Ma pole mitte lihtsalt kunstnik, ma olen sürrealist!
KELNER (valab veiniklaasi sisse rohelist värvainet, vein värvub roheliseks): Olge hea, kui teile sedasi rohkem meeldib. Aga mida see sürrealist veel tähendama peaks? Pole sellisest elukast kuulnudki.
PAUL: Idioot! Te ei tea, mida tähendab sürrealism! Aga pole viga, küll te varsti kuulete! Me teeme ajalugu! Sürrealism on maailm, kus pole põhjuseid ega tagajärgi, kus miski ei tulene millestki, kus pole loogikat ega seaduspärasusi. See on täiesti vaba maailm, vaba kõikidest hea maitse ahelatest ning traditsiooni reeglitest! Eks ole, Oskar?
OSKAR: Sürrealism on sitt nagu kõik muugi. Aga ta on vähemalt värviline sitt, mis särab kõikides lipuvärvides.
KELNER: Selge pilt. (Pöördub Oskari poole.) Noh ja teie, härra? Kas teen teie veini ka roheliseks nagu teie sõbral?
OSKAR: Mitte mingil juhul. Mina ei kavatse mitte kellestki eeskuju võtta.
PAUL: Sürrealismi terviseks! Uue maailma terviseks!
OSKAR: Skool!
Paul üksi. Ta süütab parajasti sigaretti, kui tema juurde astub Aleksander, sõdurimundris.
ALEKSANDER: Eduard! Sina!
PAUL: Vabandage?
ALEKSANDER: Ah! Hoopis mina vabandan. Ma pidasin teid oma sõbraks. Oma sõbraks Eduardiks. Me olime koos sõjas ja ma olin ta kõrval, kui ta surma sai. Pommikild rebis tal pea otsast.
PAUL: Ja te arvasite, et mina olen tema.
ALEKSANDER: Jah, te olete väga tema moodi.
PAUL: Te arvasite, et kohtusite oma surnud sõbraga, kellel pole peadki otsas?
ALEKSANDER: Jah, andke andeks, ma saan aru, et see polnud eriti realistlik lootus.
PAUL: Just nimelt, see oli sürrealistlik!
ALEKSANDER: Kuidas, palun?
PAUL: Sürrealistlik. Meie kohtumine on ülimalt sürrealistlik, millest järeldub, et see on ülimalt oluline! Meid viis kokku kummaline juhus, järelikult peame me kokku jäämagi. (Esitleb end.) Paul!
ALEKSANDER: Aleksander.
PAUL: Aleksander, sa oled vastu võetud sürrealistide vennaskonda. Tere tulemast! Meie oleme need, kes pööravad maakera pea peale. Meie oleme uue ajastu kunstnikud!
ALEKSANDER: Mulle on see suur au. Te olete kunstnik? Vabandage, ma alles äsja tulin rindelt, ma pole tsiviileluga veel kuigi hästi kursis. Kas teil on ilmunud mõni raamat? Või on teil kusagil mõni näitus üleval?
PAUL: Ei. Aga me teame, et tulevik kuulub meile. Tule, Aleksander, ma tutvustan sulle Oskarit. Tema on kõige täiuslikum sürrealist, keda ma tean ja meie ajastu kõige suurem kunstnik.
ALEKSANDER: Millega ta tegeleb?
PAUL: Mitte millegagi. Ta on absoluutselt jumalik.
Oskar ja innukas Maapoiss tulevad kõrtsist, kergelt purjus.
OSKAR: Nii et sina siis tahad ooperilauljaks saada.
MAAPOISS: Jah, see on mu elu unistus. Mulle kangesti meeldib laulda. Ma sündisin ja kasvasin maal ning juba väikese poisina istusin ma lehmi lüpsva ema kõrval ja laulsin talle üksteise järel kõiki laule, mida ma oskasin. Ma hulkusin mööda heinamaid ning põlde ning aina laulsin, võidu lõokeste ja rukkirääkudega. Ka meie küla kirikuõpetaja ütles, et mul on hea hääl. Jõulude ajal kutsus ta mu alati endale appi, ma seisin inglikostüümis altari kõrval ning laulsin jõululaule. Minu perekond oli minu üle nii uhke, taat kogus aastast aastasse raha, et mind linna konservatooriumisse saata, vanem vend – tema on mul tisler – pani ka oma jao ning lõpuks saimegi raha kokku.
OSKAR: Seda on küll tore kuulda. Ütle mulle, kallis sõber, kas sa oled juba oopiumi proovinud?
MAAPOISS: Ei ole. Mis see on?
OSKAR: