Voldemar. Andrus Kivirähk
Mul on ettepanek – katame linnaväljaku surnud eeslitega!
ALEKSANDER: Kust me saame nii palju eesleid?
GEORG: Kütime! Me võiksime korraldada metsiku eeslijahi, tungida taludesse – raudrüüdes, nagu kuningas Arthuri ümarlauarüütlid, ning ajada piigi otsa kõik ettesattuvad eeslid ja muulad!
OSKAR: See on vulgaarne. Liiga palju verd. Minu meelest oleks mõistlik avada hoopis üks müügipunkt, kust saab osta mürsukilde, mis on lõiganud ära mõne sõduri jala või käe. Me reklaamiksime neid kui parimaid habemeajamisvahendeid, mis lõikavad puhtalt ega jäta alles ainsatki karva. Ja müüjaks võiks olla mõni invaliid, nii öelda näitlik eksemplar.
PAUL: See on väga hea, Oskar! See ajab kogu selle karja vihast hulluks! Aleksander, mine osta veel veini!
ALEKSANDER: Aga minul pole raha.
PAUL: Kellel on raha? Andke Aleksandrile!
GEORG: Minul pole pennigi.
OSKAR: Otse loomulikult pole minulgi.
PAUL: Minul ka hetkel pole. Kiki!
KIKI: Minu käest küsid? Päris lolliks läinud. Teie olete mehed, teie asi on raha teenida. Minge tööle!
PAUL: Sürrealistid ei käi tööl! Sürrealistid ei teeni raha! See on meie kindel põhimõte ja selle vastu me ei eksi! Ei mingeid kompromisse selle räpase väikekodanliku maailmaga!
KIKI: No väga tore, olge siis näljas.
PAUL: Kiki, aga sina ju töötad! Sa õmbled! Sinul peaks natuke raha olema.
KIKI: Mina teid ka kõiki ülal pidada ei jaksa. Ma pole teie ema.
ALEKSANDER: Paul, Kikil on õigus. Äkki ikka teeksime põhikirja sellise muudatuse, et mingid tööd on lubatud. Ma võin näiteks ajalehtedele vahel arvustusi kirjutada…
PAUL: Mitte mingil juhul! Sürrealistid ei müü ennast! Sa tahad hakata väikeseks vastikuks leheneegriks! Sa ju uputad oma talendi pasa sisse!
ALEKSANDER: No on see siis nii suur patt, kirjutada paar väikest artiklit kuus ja saada selle eest mõni penn…
PAUL: Me ei vaidle! Kui sulle on tähtsad need pennid, siis uks on seal! Sürrealistide seas pole kohta reeturile!
ALEKSANDER: Einoh, mis sa nüüd sedasi, Paul. Ma ju ainult küsisin nõu. Kui sa ütled, et ei, siis jääb ei. Loomulikult. Rahune.
PAUL: Ära enam teine kord tule sellise jutuga!
ALEKSANDER: Ei, ei. Aga… ikkagi… Ütle, kust me siis raha saame?
PAUL: See on ju lihtne. Otsige endale rikkad armukesed. Nemad annavad.
PAUL: Minul endal seda muret pole. Mina ei aja rikkust taga. Mina olen vähesega harjunud ja selle vähese eest hoolitseb mu kallis Kiki.
KIKI: Oh kui lahke sa oled, kallis Paul! Ma tänan sind tõesti usalduse eest. (Karjatab.) Mis asi see siis nüüd on! Kurat!
Georg on vahepeal triikrauale naelad alla liiminud.
GEORG: See on sürrealistlik objekt!
KIKI: Mida ma sellega nüüd teen?
GEORG: Sa võid ta muuseumisse viia.
KIKI: Ise oled üks muuseum! Triikraud on nüüd samahästi kui perses! Kuidas ma sellega triigin? Kuradi idioot! Sa ostad mulle uue triikraua, sitavares!
Pidulik, vaikne muusika. Sürrealistid tulevad lavale, ülikond seljas, kõigil küünlad käes. Asetavad need enda ette.
PAUL: Juhan Liiv.
ALEKSANDER: Marie Under.
OSKAR: Betti Alver.
GEORG: Artur Alliksaar.
Kõik neli köhatavad hääle puhtaks ja asuvad ühekorraga, valjult kisendades luuletusi lugema.
PAUL: Must lagi on meie toal, / on must ja suitsuga, / sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, / on ritsikaid, prussakaid ka. // Mis tema kõik kuulnud, näinud, / ei suuda ütelda – / kuis valu viskab varju, / kuis muudab näo ta! // Näind palju pisaraid, nuttu, / ja palju riidu ka, / nii palju, palju valu – / oh issand, halasta!
ALEKSANDER: Ah! toredaim on elamine maine / ja vägev vere surematu püüd! / Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd, / ma iial polnud kaaluv ega kaine. // Ju jalgel maas kui kähar vahulaine / mu kleidi valkjasroheline siid, / ja kahisedes langevad kõik rüüd, / sest riidetult on siiski kaunim naine.
OSKAR: Vaim, kandes kord triumfipärgi / ja rikast rüüd, / praevardas väntas nuumat härgi – / kuid nüüd? kuid nüüd? // Jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg. / Kuid sõber,
tea: nüüd vaim on vardas / ja väntab härg.
GEORG: Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet. // Ma olen enesele mõistatus, / mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. / Pean aardeks naeru kergemeelses suus / ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Kui luuletused loetud, kummardavad nad viisakalt, sülitavad küünlad surnuks ja lahkuvad lavalt.
Mõni hetk hiljem. Aleksander hiilib lavale.
ALEKSANDER: Hilde!
Tuleb Hilde.
ALEKSANDER: Noh, kuidas meeldis?
HILDE: Kuule, päris naljakas. (Kõkutab naerda.) Ainult et ma ei saanud ühestki sõnast aru.
ALEKSANDER: No see oligi niimoodi mõeldud.
HILDE: Olete ikka naljatilgad. Kuidas sul on, oled sa valmis?
ALEKSANDER: Jaa, Paul andis mulle tänase õhtu vabaks.
HILDE: Issand, sa oleksid nagu sõjaväes! Mis see Paul on sul mingi kindral või?
ALEKSANDER: Ta on meie juht. Ta tahab, et kõik oleks kontrolli all.
HILDE: Oh, te olete tõesti naljakad. (Uurib mehe välimust.) Pole viga. Sul on ilus lips.
ALEKSANDER: Ma käisin täna hommikul ostmas. Ja nüüd on mul raha täitsa otsas.
HILDE: Kui sa täna õhtul hea poiss oled, ehk siis parandame selle vea.
ALEKSANDER: Hilde, ma armastan sind!
HILDE: Kuss, kuss! Me oleme avalikus kohas, mõni veel kuuleb! (Itsitab.) Küll teie, kunstnikud olete ikka… Te olete nii pöörased, ei hooli üldse mitte millestki! Ma olen ju ikkagi abielus! Peame olema ettevaatlikud, et Otto midagi teada ei saaks! Ta läheks maruvihaseks, kui kuuleks, et mingi sürvalist kurameerib tema naisega.
ALEKSANDER: Sürrealist.
HILDE: Ükskõik. Me ei tohi välja näidata, et meie vahel midagi on. Käitu õhtusöögil korralikult! Pärast hakkab Otto oma sõpradega bridži mängima, siis ma kutsun su salamahti üles! Kui ta bridži mängib, siis pole tal millegi muu jaoks silmi.
ALEKSANDER: Selge.
Hilde pool. Mängib muusika. Aleksander seisab, klaas käes. Otto ja tema sõber Helmut tulevad, mõlemal jäme sigar suus.
OTTO: See on härra Aleksander, kunstnik. Minu äripartner, Helmut.
ALEKSANDER: