Voldemar. Andrus Kivirähk
mul pea valutab. Ma tahaks koju minna.
PAUL: Aleksander, me alles alustasime!
GEORG: Las mina!
PAUL: Ei! Sitajuttudest piisab!
ALEKSANDER: Ma olen tõesti väsinud.
PAUL: Ega kunsti tegemine polegi lihtne. See nõuab ohvreid! Me peame tooma ohvriks oma keha, oma elu, kõik, mis meil on – selle nimel, et luua midagi tõelist, midagi erakordset!
ALEKSANDER: Aga proovid siis äkki ise?
PAUL: Minul ei tule see nii hästi välja. Minu alateadvus pole nii ere või siis pole seda nii lihtne üles äratada. Ilmselt istub see kõik minus liiga sügaval>. Aleksander, ma käsin sind, maga edasi! See on praegu väga tähtis!
ALEKSANDER: Paul! (Ohkab.) Olgu, ma proovin.
Paul ja Kiki. Kikil on süles imik.
KIKI: Ma lähen ära, Paul.
PAUL: Kuidas ära? Me oleme ju abielus. Sa oled minu naine.
KIKI: Ise oled sa sürrealist, Paul, aga räägid nagu väikekodanlane. Jah, me olime abielus, jah, ma olin su naine, aga nüüd lähen ma ära.
PAUL: Miks?
KIKI: Sellepärast, et… Sa saad ju ise ka aru, miks. Sellepärast, et sa oled sürrealist. Sellepärast, et sinu jaoks pole sürrealismist mitte midagi tähtsamat.
PAUL: On see siis mingi patt?
KIKI: Ei. Ela edasi nii, nagu sulle meeldib, aga ilma minuta. Paul, sa oled tore mees ja sa meeldisid mulle tõesti. Te kõik meeldisite. Aga ma ei viitsi enam. Mina pole ju sürrealist, mina olen tavaline naine.
PAUL: Kuhu sa siis minna kavatsed?
KIKI: Ma abiellun ühe rätsepaga. Ta pole enam noor, ta on leskmees ja tal on hea meel, et saab endale ühekorraga nii naise kui poja.
PAUL: Rätsepaga! Kiki, mõtle ometi!
KIKI: Jah, ma mõtlen ja just sellepärast ma lähengi. Ferdinand on väga armas. Sa võid meile kunagi külla tulla, kui näpud põhjas. Ferdinand on ka väga hea kokk, ta pakub sulle suurepäraseid liharulle.
PAUL: Mitte iialgi! Kuidas sa seda üldse endale ette kujutad – mina, sürrealist, lähen mingi vana rätsepa juurde liharulle sööma!
KIKI: Miks mitte? Siis näed ka mind ja oma poega. Kui ta muidugi on sinu poeg. Aga igal juhul on ta ühe sürrealisti poeg, seda kindlasti.
PAUL: Kellest kasvab rätsep.
KIKI: Miks mitte? Palju siis neid sürrealiste siia ilma tarvis on? Te ju tahate olla erakordsed!
PAUL: Ja me olemegi! Me olemegi!
Aleksander kirjutab romaani. Tuleb Luise. Aleksander kargab esimese ehmatusega püsti ja peidab käsikirja särgi alla, siis näeb, et tulija on Luise ja rahuneb.
ALEKSANDER: Ah sina, kallis.
LUISE: Mis sul on? Miks sa niimoodi ehmatasid?
ALEKSANDER: Ah, sa tead ju küll… Mul on seda romaani kirjutades kogu aeg selline hirm. Mis siis, kui Paul sellest teada saab? Mis siis, kui praegu oleks just tema uksest sisse astunud ja näinud, et ma kirjutan romaani! Paul ütleb, et romaan on surnud, see on tagurlik kunst, mädanev laip. Ta viskaks mu sürrealistide hulgast välja, kui saaks teada, mis mul käsil on.
LUISE: Aga kullake, ära siis kirjuta seda romaani, kui sa ei tohi, kui see nii keelatud on. Ega sa ei pea minu pärast oma sõpradega tülli minema. Ma armastan sind ka ilma selle romaanita.
ALEKSANDER: Luise, aga mulle meeldib seda kirjutada! Tõeliselt meeldib! Ma pole varem mitte midagi nii väga nautinud! Need unenäod, mida Paulile jutustan – seda teen ma ainult sellepärast, et ma ei julge talle vastu vaielda. Või mis unenäod! Ma ei näe juba ammu und, ma ju ainult teesklen. Ma tean, mida Paul kuulda tahab ja seda ta ka saab. Mul on hea meel, et ta on rahul. Ta nimetab mind nüüd kõige väljapaistvamaks sürrealistiks. Aga mina ise – mina ise tahan kirjutada romaani. Olgu ta pealegi surnud ja mädanev. Vaata, kui paks on juba käsikiri!
LUISE: Aga mis sa sellega siis teed, kui romaan valmis saab? Kas sa trükid selle ära?
ALEKSANDER: Ma ei julge. Paul vihastaks kohutavalt.
LUISE: Sa siis jätad selle sahtlisse?
ALEKSANDER: Vist jah… Ehkki ma muidugi tahaksin hirmsasti, et teised inimesed ka seda loeksid.
LUISE: Aleksander, kui sa seda nii väga tahad ja kui sulle nii väga meeldib romaane kirjutada, võib-olla peaksid sa siis sürrealistide juurest ära tulema? Milleks sa end piinad? Võibolla on sul teine tee?
ALEKSANDER: Ei, ei, Luise! See ei tule kõne allagi! Nad on mu sõbrad! Nad on minu seltsimehed! Luise, ma ei taha jääda üksi.
LUISE: Aga mina?
ALEKSANDER: Sina muidugi, aga ma vajan ka sõpru. Ma tahan kuhugi kuuluda, mulle meeldib olla mingi kamba liige. Ma tahan jääda sürrealistiks, aga ma tahan ka romaane kirjutada. See on väga raske, Luise. Aga mis sellest. Küll ma saan hakkama. Peaasi, et Paul haisu ninna ei saaks.
LUISE: No mina talle küll midagi rääkima ei lähe.
ALEKSANDER: Luise, ma olen sulle nii tänulik. Tänu sinule ma ju seda romaani üldse kirjutama hakkasin.
LUISE: Mis sa räägid!
ALEKSANDER: Jah, tänu sinule. Ma armastan sind selle eest, ja kõikide teiste asjade eest ka. Luise, sa oled minu muusa! Sina oled teinud minust tõelise kirjaniku!
Paul ja Oskar loevad kuulutust.
PAUL: „Kunsti suur aastanäitus”. Ma kujutan ette seda juba maalimise ajal hallitama läinud piltide kuhja ja tolmavate kipskujude koormat, mis sinna kokku veetakse. Oskar, kas ei peaks ka sürrealistid seal näitusel osalema? Meie kohus on väikekodanlikule maitsele igal võimalusel näkku sülitada.
OSKAR: Miks mitte. See pole probleem. Mu tuba on kunsti paksult täis, ma võiksin sisustada kümme muuseumit. Tuleb ainult pakikandja tellida, ma ise ei viitsi kola tassida.
Näitus. Seinal ripuvad kaks maali, üks kujutab hobust ja teine roosat kanarbikupõõsast. Mõlema maali ees seisab kunstnik.
HOBUSE MAALIJA: Minu pilt kujutab hobust. Mulle meeldib hobuseid maalida, hobused on maailma kõige kaunimad loomad. Ma üldse midagi muud ei maaligi, ainult hobuseid. Mis võiks olla ilusam, kui loomutruult maalitud pilt uhkest ratsust? Vaadake, milline sihvakas keha, millised jalad, millised silmad! Hobuse silmades peegeldub kogu maailm. Nad on sügavad nagu metsaallikad. Aga eriti meeldib mulle maalida hobuse lakka. Ma kujutan seda alati tuules lehvivana, et anda pildile juurde dünaamikat. Minu maalitud hobune sobib suure saali või külalistetoa seinale, see lisab ruumile pidulikkust, sest eks ole ju hobune kuninglik loom? Eriti hästi sobib hobuse pilt kamina kohale, seal ta mõjub eriti suursuguselt.
KANARBIKU MAALIJA: No mina maalin jällegi kanarbikku, roosat kanarbikku. Kanarbik on selline soe ja kodune, ta pole mingi uhke lill, vaid tagasihoidlik ja igapäevane, kuid kui lähemalt vaatama hakata, siis väga kaunis. Metsas pole meil alati aega kanarbikku lähemalt uurida, pealegi on ta madalal, inimene aga kõrgel, ja kui me tahaksime teda hoolikamalt silmitseda, siis peaksime käpuli laskma. Aga nüüd mina olen selle kanarbiku kenasti lõuendile jäädvustanud ja kui te endale minu kanarbiku seinale riputate, siis on teil seda väga mõnus iga nurga alt vaadata ja imetleda, et kui peenike ja kui roosa on ikka see looduse ja jumala meistritöö! Mõned inimesed