London. Edward Rutherfurd
mis see on, seda Leofric teada ei saanud. Sel hetkel tormas üks munkadest uksest sisse, ja kui Silversleeves pahaselt pilgu tõstis, karjatas metsikult:
„Isandad! Kuningas on surnud. Ta sai Normandia hertsogilt lüüa.”
„Kus?”
„Rannikul. Hastingsi lähedal.”
Hastingsi lahing, mis muutis põhjalikult Inglismaa ajaloo käiku, leidis aset laupäeval, 14. oktoobril.
Normandia Williamil oli mitu eelist. Ta ründas koiduvalgel ja üllatas kuningas Haroldit. Tal oli tohutul arvul vibukütte ja väljaõppinud ratsavägi, mida Inglise kuningal ei olnud. Inglaste asupaik mäetipus oli liiga kitsas, mis võimaldas vibuküttidel lasta surmava täpsusega.
Kuid sellest hoolimata kestis lahing kogu päeva. Vibuküttidel ei õnnestunud inglaste kaitset murda. Ratsaväe rünnak rauges tohutu suurte sõjakirveste löökide all, mida andsid sellised mehed nagu Barnikel ja mis läbistasid ratsanike rõngassärgid. Nad põgenesid ja ainult Williamil endal õnnestus korratu taganemine ära hoida.
Rünnakud jätkusid tund-tunnilt. Kaks korda tungis ratsavägi ette ja teeskles siis taandumist, meelitades palju inglasi mäest alla lõksu. Aegamööda, kui nende juhid langesid, hakkasid inglased väsima, kuid isegi siis, kui hall õhtupoolik hakkas juba hämarduma, seisis nende lahingurivi ikka veel paigal ja oleks võinud kuni öö tulekuni vastu pidada, poleks üks juhuslik nool juhtumisi tabanud kuningas Haroldit otse silmakoopasse, haavates teda tõsiselt. Mõni minut hiljem sai kuningas surmahoobi.
Siis oli lahing läbi. Londoni staller, kes oli raskelt haavatud, kanti lahinguväljalt minema. Väikese rühma ellujäänud meeste hulgas, kellega ta oli kuninga standardi all võidelnud, olid tema saatjateks ka Barnikel ja tolle poeg.
Kaks kuud hiljem ühel kirkal detsembrihommikul Saint Pauli kiriku õues, kus Rahvakogu just oma koosoleku lõpetas, olid mitusada Londoni kodanikku tunnistajaks haruldasele stseenile.
Billingsgate’i Barnikel oli näost punane. Ta põrnitses oma sõpra Leofricut ja oli just röökinud häälel, mida võis kuulda üle poole West Cheapi, üheainsa hirmsa sõna:
„Reetur!”
Tema raev polnud suunatud mitte ainult saksi kaupmehe vastu. Tohutu suur taanlane oli vihane kõigi peale.
Hastingsi lahingu järgsed nädalad olid olnud pingelised. William ei suutnud oma edu kohe ära kasutada, sest tema väed olid lahingust nõrgestatud ning nende laagris puhkes tõbi. Ta pidi rannikul täiendust ootama. Vahepeal olid väeüksused põhjast ja teistest krahvkondadest hakanud viimaks Londonisse saabuma. Witan nimetas kiiruga seaduslikuks troonipärijaks vana Edwardi välismaalasest vennapoja.
„Miks me uuesti ei ründa?” möirgas Barnikel.
Kuid isegi noorele Alfredile paistis olukord üsna selge. Linn oli relvis mehi täis, kuid ühtset juhtimist ei olnud. Staller’it, kelle haav polnud veel paranenud, kanti ringi kandetoolis. Noort printsi, kes oli ainult nime poolest kuningas, oli harva näha. Põhjast tulnud ülikud rääkisid koju tagasi pöördumisest. Isegi õpipoisteni ulatusid kuulujutud, et Canterbury peapiiskop pidavat normannidega salaja läbirääkimisi.
Esimesel novembril läks Normandia William lõpuks liikvele. Tunginud edasi mööda vana Rooma-aegset teed Watling Streeti, mis läbis Canterbury ja Rochesteri, jõudsid tema eelväed Londoni silla juurde. Puust silda kaitsti ja linnaväravad pandi kinni. Normannid rahuldusid sellega, et süütasid põlema lõunakalda majad, ja pöördusid siis tagasi. „Ta on liiga kaval, et silda rünnata,” täheldas Leofric. „Ta kurnab meid selle asemel hoopis välja.”
Ja seda normannid tegidki. Haaranud linna aegamööda külgedelt, ületas William Windsori taga jõe ja jõudis ringiga linnast põhja poole, põletades oma teel kõik talud. „Veel mõned päevad,” lausus Leofric süngelt, „ja ta jõuab meie maadele.” Detsembri keskpaigaks olid nii peapiiskop kui ka staller juba Williami laagrit külastanud ja saksi kaupmees järeldas sellest: „Linn jätkab vastupanu kuni sobivate tingimusteni.”
Need tingimused tulid. Linna iidseid seadusi ja privileege pidi austatama. Normandia William pidi nende eest isalikult hoolitsema. Sel hommikul seal Saint Pauli kiriku kõrval ei kõhelnud sünge praktilise meelega kaupmees Leofric oma seisukohta välja öelda: „Me peaksime nõustuma.”
Isegi staller oli nõus. London pidi loovutatama Williamile ja Barnikel ei saanud sinna midagi parata.
„Reetur!” hüüdis ta uuesti. Ja siis kuulis pool Londonit, kuidas ta ütles: „Mis puutub sinu tütresse, siis hoia ta endale. Minu poeg ei abiellu reeturi lapsega. Kas kuuled?”
Leofric kuulis. Kui kurvad asjalood ka ei olnud, pidi ta tunnistama, et peab oma saatust tänama.
„Nagu soovid,” vastas ta ja läks minema.
Kolm päeva hiljem toodi Barnikelile teade Hilda kihlumisest Henri Silversleevesiga. Mõne hetke ei suutnud ta seda uskuda.
„Aga sa ju ütlesid, et me ei taha teda. Sa ise keeldusid sellest abielust,” nentis tema poeg haledalt.
„Ta oleks võinud taibata, et ma ei mõtle seda tõsiselt,” oigas taanlane, kuid mõistis siis, et Leofric oligi taibanud.
Ja siis sai Billingsgate’i Barnikel tõsiselt vihaseks.
Billingsgate’i ja Kõigi Pühakute kiriku ümbruse elanikud tunnistasid üksmeelselt, et nende eluajal pole veel midagi sellist toimunud. Isegi vanad mehed, kes mäletasid kuningas Knudi valitsemisaega ja vandusid, et on näinud Ethelred Kõhklejat, tunnistasid, et nad pole midagi paremat oma silmaga näinud. Inimesed seisid ukselävel, küünitasid end välja akendest ning mõned üksikud meeletud, kes olid sadamasillalt kohale jooksnud, kogunesid ainult kolmekümne sammu kaugusele Barnikeli uksest, valmis iga hetk laiali jooksma.
Taanlase raevuhoog kestis rohkem kui tunni. Järgmisel päeval, kui pere söandas oma majja tagasi minna, ei suutnud nad takistada naabreid koos nendega sisenemast, et vaadelda tehtud kahju. See oli õudne.
Kolm õllevaati olid puruks löödud, peale selle seitse savikannu, kuus puust vaagnat, kaks voodit, pada, viis tooli, viisteist potti hoidistega ja kirst. Kolm lihakonksu ja praevarras olid kõveraks väänatud ja kasutuskõlbmatud. Sõjakirve vars oli pooleks murtud. Pukkjalgadel laud, kolm puust aknaluuki, kaks tammist ust ja sahvri sein olid suures osas lõhutud.
Öeldi, et isegi Barnikeli viikingitest esivanemad poleks sellistele pingutustele põlgusega vaadanud.
Inglise kuninga William Vallutaja kroonimine määrati 1066. aasta jõulupühale. See leidis aset äsjapühitsetud Westminster Abbey kirikus.
Silversleeves ja Leofric võtsid sellest osa, seistes külg külje kõrval. Abiellumine oli määratud järgmisele suvele. Leofric oli oma võlgadest vabanenud. Ainus tingimus, mille normandialane esitas, oli see, et Leofric pidi nüüdsest peale hankima oma veinid Silversleevesi kaudu ning lõpetama äri Caeni kaupmehe Becketiga. Leofric tegi seda mõninga kahetsusega, kuid see paistis olevat väike hind.
Kaks päeva pärast kroonimist, kui noor Alfred juhuslikult East Cheapil Barnikelit kohtas ja talle tähendas, et normannide kuningas saab nüüd Londoni isandaks, kuulis ta oma üllatuseks järgmist manitsust:
„Elame-näeme.”
Seda öeldi väga vaikselt, mis oli taanlase puhul ebaharilik. Alfred imestas, mida see tähendab.
V PEATÜKK
TOWER
Ja nüüd hakkas jõekaldal künkanõlva all, kus elasid rongad, kerkima midagi uut.
See oli alati olnud vaikne koht, see linna kagunurk, kus iidne Rooma linnamüür ulatus alla Thamesini ning idapoolse künka kannus moodustas vee ääres loodusliku vabaõhuteatri. Seal olid seisnud paari vana Rooma-aegse hoone jäänused nagu tunnimehed või kivistunud näitlejad mingist antiiksest draamast. Kuid kui kraaksuvad rongad olid lootnud, et all rohtukasvanud laval toimub mingisugune vaatemäng, siis oli neil tulnud etenduse algamist oodata peaaegu tuhat aastat.
Kuni