London. Edward Rutherfurd
oli just ümber nurga pöördunud, kui nägi oma piitsa.
See lebas müüri lähedal maas ja paistis esimesel pilgul terve olevat. Ilmselt oli vargale hirm peale tulnud ja ta tahtis piitsa talle niimoodi tagasi anda.
Kerge naeratus huulil, läks mees lähemale ja kummardus, et piitsa üles võtta.
Osric oli oodanud peaaegu terve tunni.
Ta teadis, et tema plaan on ohtlik, kuid kui ta sellele kogu nädala mõtles, küsis ta endalt, mida tal kaotada on. Dorkes teda ei tahtnud. Tulevane elu ei sisaldanud midagi sellist, mille üle rõõmu tunda. Mida nad talle ikka teha saavad, mida nad juba teinud ei ole? Ja eks paku see kas või väikest rahuldust, kui ta saab anda löögi ülevaatajale, kes on teda nii palju alandanud.
Jälginud nüüd meest oma peidukohast, rehkendas ta hoolikalt õiget hetke, millal mats pidi langema, hingas sügavalt sisse, tõmbus pingule ja pomises läbi kokkusurutud hammaste:
„Nüüd.”
Osricu eelmise õhtu pingutused polnud asjatud. Tema kõht oli nii täis, et ta küsis endalt, kas ta mitte lõhki ei lähe. Pehme soe väljaheide, mis temast nüüd välja paiskus ja Toweri põhjaseinas asuvast garderobe’ist alla pudenes, oli kindlasti suurim, millega ta eales hakkama oli saanud. Nii kaua tagasi hoitud, vallandus tema laeng nüüd imetoreda valanguna. Pehme, kuid siiski tihkena langes see õndsas vaikuses oma sihtmärgi suunas.
Kui Osric sekund hiljem alla šahti piilus, nägi ta oma rõõmuks, et laeng oli maandunud täpselt ülevaatajale pähe.
Alt kostis ehmatuskarje, ja kui Ralph juhmina käe tõstis ning nägi ja haistis, mis tema käes oli, röögatas ta õudusest. Kuid selleks ajaks, kui ta üles käimla avause poole vaatas, oli selle asukas juba kadunud.
Raevust röökides kihutas normann ümber hoone ja trepist üles. Ta tormas garderobe’i, jooksis siis saalist kambrisse, sealt kabelisse ja isegi pimedasse varakambrisse. Ta ei leidnud kedagi. Raevust möirates tuli ta peasaali tagasi ja oli juba valmis edasi otsima, kui talle torkas äkki pähe üks veelgi õudsem mõte.
Mõne hetke pärast tulevad esimesed müürsepad Towerisse ja hakkavad tööle. Nad näevad teda selle haisva ja näotu ollusega kaetuna. Temast saaks Toweri ja kogu Londoni naerualune. Seetõttu tormas mees meeleheitest karjudes hoonest välja ning hetk hiljem nähti teda juba hommikuses udus linna poole jooksmas.
Osric ootas. Tema jalad, mis olid kõvasti vastu seina surutud, hoidsid teda istuvas asendis umbes kümne jala kõrgusel suure kamina pimeduses. Ta kuulis Ralphi kisa ja naeratas. Siis kuulis ta normanni eemalduvaid samme.
Mõne aja pärast tuli ta alla.
Mõni päev hiljem kõnetas Dorkest relvameistri rõõmsameelne naine. Alul, kui nad koos Billingsgate’i poole jalutasid, oli tüdruk kinnine ja puiklev, kuid aegamööda, kui vanema naise soe ja mõistev suhtumine temast võitu sai, tunnistas ta muist üles ja lõpuks murdus tema vastupanu tahtmatult.
Kuid see, mis edasi sai, oli veel üllatavam.
Naine seletas talle rahulikult ja lahkelt, et tema ja ta abikaasa on Osricu sõbrad. Ta rääkis, kuidas Alfred on püüdnud Osricut orjusest välja osta. „Ühel päeval võib see tal isegi õnnestuda,” lisas ta. Ja tegi siis pakkumise:
„Me vaatame sinu ema järele. Ega Ralph ei taha endale kasutut kätepaari. Me hoolitseme selle eest, et ta ei nälgiks, ja kui Ralph lubab, võtame ta oma majja elama.”
„Aga …” Tüdruk kõhkles. „Kui ma saan lapsi ja Osric …”
Naine lõpetas tema eest lause: „Kui Osric sureb?” Ta kehitas õlgu. „Me hoolitseme nende eest niipalju kui võimalik. Ma ei usu, et nad nälga jäävad.” Ta vaikis viivu. „Sulle võidakse teha muidugi parem ettepanek. Kui nii, siis peaksid tolle vastu võtma. Aga see on ka vähemalt midagi.” Ta naeratas. „Minu abikaasa on relvameister. Tal on siin teatud positsioon.”
Kui nad tagasi tulid, oli Dorkes vait. Ta ei teadnud, mida mõelda või öelda. Aga et ta oli noor ja kõigest sellest väsinud, vastas ta lõpuks: „Jah. Tänan teid.”
Paar õhtut hiljem tõstis Osric üllatunud pilgu ja nägi söepanni mahedas kumas endale lähenevat väikest kahvatut kogu.
Möödus terve aasta, enne kui Dorkese ema relvameistri majja võeti. Selle aja jooksul viidi lõpule Toweri põhikorrus ja valmisid tohutu suured tammepuust laetalad.
Osric ja Dorkes, olles loonud endale öömajas nii eraldatud nurgakese kui võimalik, elasid häirimatult koos. Ei toimunud mingit abielutseremooniat ega ametlikku pühitsemist, kuid neis tingimustes seda ei oodatudki. Teised elanikud kutsusid Dorkest lihtsalt noore Osricu naiseks ja Osricut tema meheks. Muud ei olnud seal midagi öelda.
Mõne aja pärast, kui tüdruku ema oli lahkunud, ütles Dorkes vaikselt Osricule, et saab lapse.
Kuud möödusid ja relvameister Alfredile tundus, et tema ja ta naine on teinud õige teo ning et elu normannide Londonis on üsna talutav.
Kui poleks ainult olnud üht pidevalt närivat probleemi, mis hakkas süvenema – kui ta selle lahendamata jätab, ähvardab see neid kõiki kuristikku paisata.
Ühel hilissügise hommikul Issanda aastal 1083 seisatas kaupmees Leofric, kes elas West Cheapil härja märgi all, hetke kahevahel olles oma maja juures.
Kaks asja, mis tema tähelepanu köitsid, olid nii huvitavad, et ta pööras pead ühelt küljelt teisele ja püüdis mõlemat vaadata.
Esimene neist oli üks pooleliolev kirik.
Sest kui Vallutaja oli toonud Inglismaale kindlused, oli ta toonud ka midagi palju tähtsamat – Mandri-Euroopa kiriku. Lõppude lõpuks oli ta ju paavstile lubanud, et vastutasuks tolle õnnistuse eest reformib ta Inglise Kiriku, ja ta oli sõnapidaja mees. Seetõttu kõrvaldas ta esimesel võimalusel sakside Canterbury peapiiskopi ja asendas selle ühe äärmiselt silmapaistva normannist preestri Lanfranciga. Pärast oma uue karja ülevaatamist oli Lanfranci kohtuotsus lihtne: „Häbiväärt.” Ning ta asus asju korda seadma.
Mõni aasta varem oli West Cheapil tulekahju. Leofricu maja säästeti sellest, kuid väike saksi Maarja kirik tänavaotsal põles maani maha. Nüüd oli peapiiskop Lanfranc ise käskinud selle oma Londoni kirikuks üles ehitada.
Seepärast kerkis Cheapil otse siidikaupmeeste, kanga- ja paelamüüjate lettide taga väike, aga kena kirik. Nagu ida pool asuv Tower, oli seegi nelinurkne toekas kiviehitis. Kabel, mis asus suuremalt osalt ülalpool maapinda, oli juba valmis. Sellel oli nelja võlvi pikkune kesklööv ja kaks külglöövi. Isegi võlvistik oli kivist, kuid ehitajad olid kasutanud ka lähedusest leitud Rooma-aegseid telliseid. Kõige rabavam iseärasus, mis oli linnaelanikke selle väikese kiriku juures juba imestama pannud, olid toekad romaani stiilis kaared nagu Westminster Abbeyl – ümarad nagu vibu. Sellepärast sai kirik endale juba enne valmimist erilise nime, mis talle ka jäi: Saint Mary-le-Bow.
Vaevalt möödus mõnda päeva, mil Leofric poleks vähemalt tunni aja jooksul jälginud selle toreda hoone ehitamist. See võis olla küll normannide kirik ja asuda tema läve ees, aga see meeldis talle.
Teine vaatepilt aga tundus aina kummalisem.
Cheapi põhjapoolses küljes, vähem kui saja jardi kaugusel kohast, kus Leofric seisis, asus kitsas tänav nimega Rauakaupmeeste tee. Ja selle nurgal oli juba vähemalt viis minutit luuranud üks äärmiselt kahtlane kogu. Tema kapuuts oli üle pea tõmmatud. Ta seisis küürus, üritades asjatult varjata oma kasvu ja ilmselt ka isikut, ning kapuutsi alt piilus tal välja suure punase habeme serv.
Aga miks pidi ta seal luurama? Sest Rauakaupmeeste tee viis ainult ühte uude kvartalisse, mida tunti selle hiljutiste asukate järgi Juudikvartali nime all.
Koos oma sõjaliste toetajatega oli William Vallutaja toonud Inglismaale veel ühe rühma inimesi – Normandia juudid. Need olid privilegeeritud klass. Kuna nad olid küll kuninga kaitse all, aga nende tegutsemist enamikul erialadel ei soodustatud, spetsialiseerus see kogukond laenude andmisele. Ka Londoni kaupmehed ei olnud lihtsamates finantsasjades võhikud. Laen ja selle vältimatu