Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
arutles Villefort endamisi, ja sellal kui Dantès uusi küsimusi ootas, hakkas ta juba mõttes kokku seadma vastandlikke väiteid, mille abil oraatorid oma lauseid koostavad, et nendega aplausi püüda, ja mis teinekord panevad tõelisesse kõneosavusse uskuma.
Kui tema väike speech10 oli vaimus kokku seatud, naeratas Villefort selle efektile mõeldes ja Dantèsi poole pöördudes ütles:
“Jätkake, härra.”
“Mida ma pean jätkama?”
“Selgitage õigusemõistmisele.”
“Õigusemõistmine öelgu mulle, mille kohta ta selgitust soovib, ja ma ütlen kõik, mida ma tean. Ainult et,” lisas ta omakorda naeratades, “ma pean ütlema, et ega ma suurt ei tea.”
“Kas te teenisite usurpaatori all?”
“Mind pidi just mereväkke võetama, kui ta troonilt tõugati.”
“Mulle räägiti, et teil olevat äärmuslikud poliitilised vaated,” ütles Villefort, kellele polnud sellest sõnagi mainitud, aga kes meelsasti esitas selle küsimuse süüdistuse vormis.
“Minu poliitilised vaated, härra! Jumal paraku! Peaaegu häbi öelda, aga mul ei ole kunagi olnud seda, mida nimetatakse veendumuseks. Olen vaevalt üheksateistkümneaastane, nagu mul oli au teile öelda; ma ei tea mitte midagi, ma ei ole määratud ühtegi osa etendama. See vähene, mis ma olen ja mis minust saab, kui mulle antakse koht, mida ma ihaldan, selle eest olen tänu võlgu härra Morrelile. Kõik minu seisukohad, ma ei ütleks, et poliitilised, vaid isiklikku laadi seisukohad piirduvad kolme tundmusega: ma armastan oma isa, austan härra Morreli ja jumaldan Mercédèsi. See on kõik, härra, mis mul on öelda; näete isegi, et õigusemõistmisele pakub see vähe huvi.”
Dantèsi rääkimise ajal vaatas Villefort vahialuse heasüdamlikku, avalat nägu ja talle meenusid Renée sõnad, kes vangi küll ei tundnud, aga oli palunud tema vastu heatahtlik olla. Abiprokurör oli juba harjunud kuritegude ja kurjategijatega ja iga Dantèsi sõna tõestas tema süütust. Tõepoolest, see noormees, võiks öelda, et peaaegu laps alles, oli lihtne, loomulik, ta rääkis südamest tuleva kõneosavusega, mida kunagi ei saavutata, kui seda püütakse otsida, ja suhtus kõigisse sõbralikult, sest ta oli õnnelik, sest õnn teeb koguni halvad heaks, ja isegi oma kohtunikusse suhtus ta lahke armastusväärsusega, millest ta süda üle kees. Edmond’i pilkudest, häälest, žestidest, vastupidiselt Villefort’i rangele ja karmile hoiakule, võis välja lugeda vaid sõbralikkust ja lahkust ülekuulaja vastu.
“Tont võtaks,” mõtles Villefort, “ta on tõesti kena poiss ja loodetavasti ei nõua mult erilist vaeva olla Renée meele järele, täites esimese soovi, mille ta mulle esitas: tasuks saan ma kena käepigistuse kõigi silme all ja armsa suudluse nurga taga.”
Villefort’i nägu lõi selle meeldiva lootuse peale särama; ja kui ta siis nagu oma mõtete jätkuks Dantèsi poole vaatas, siis kohtumehe kogu ilmemängu jälginud Dantès naeratas talle vastu nagu tema oma mõte.
“Kas te teate endal olevat vaenlasi?” küsis Villefort.
“Minul vaenlasi?” imestas Dantès. “Õnneks olen ma liiga tähtsusetu, et minu positsioon neid tekitada oleks võinud. Mis minu iseloomu puutub, siis olen võib-olla pisut äge, aga olen end alluvate suhtes alati ohjeldada püüdnud. Kümmekond madrust töötab minu käe all, küsige nendelt, härra, ja nad ütlevad teile, et ma neile meeldin ja et nad austavad mind, mitte nagu isa, selleks olen ma liiga noor, vaid kui vanemat venda.”
“Kui teil vaenlasi ei ole, siis võib-olla on keegi teie peale kade: teid nimetatakse üheksateistkümneaastaselt kapteniks, mis on teie seisuses kõrge koht, te abiellute ilusa naisega, kes teid armastab, mis on harukordne õnn kõigis seisustes maa peal. Need kaks saatuse kingitud eelist võivad olla kadedust äratanud.”
“Jaa, teil on õigus. Teie tunnete inimesi paremini kui mina, see on mõeldav. Aga kui need kadedad peaksid olema minu sõprade seast, siis pean tunnistama, et ma ei taha teada, kes nad on, et ma ei tarvitseks neid vihata.”
“Eksite, härra. Ringi tuleb vaadata alati võimalikult selge pilguga. Te paistate olevat väga tubli noormees, ma kaldun kõrvale tavalistest kohtureeglitest ja püüan teid aidata selgusele jõuda. Ma näitan teile kaebust, mis teid minu juurde tõi. Siin on süüdistav paber, kas te tunnete seda käekirja?”
Villefort tõmbas kirja taskust ja ulatas Dantèsile. Dantès vaatas ja luges. Ta laup tõmbus süngeks ja ta ütles:
“Ei, ma ei tunne seda käekirja; see on moonutatud, aga sellegipoolest üsna ladus. Igatahes on selle kirjutanud osav käsi. Mul on tõesti hästi läinud,” ütles ta Villefort’ile tänulikult otsa vaadates, “et mul on tegemist teiesuguse mehega, sest inimene, kes minu peale kade on, on tõeline vaenlane.”
Vihast, mis noormehe silmis neid sõnu lausudes välgatas, võis Villefort aimata varjatud raevukat energiat pealtnäha maheda koore all.
“Ja nüüd,” ütles abiprokurör, “vastake mulle avameelselt, mitte nagu vahialune kohtunikule, vaid nagu keerulisse olukorda sattunud mees vastab mehele, kes tema saatuse vastu huvi tunneb: mis selles anonüümses kaebuses vastab tõele?”
Ja Villefort viskas vastikustundega lauale kirja, mille Dantès oli talle tagasi andnud.
“Kõik ja mitte midagi, härra,” vastas Dantès, “ma räägin teile puhast tõtt, vannun seda oma meremeheau nimel, armastuse nimel Mercédèsi vastu, oma isa elu nimel.”
“Rääkige, härra,” lausus Villefort valjusti.
Ja endamisi lisas:
“Kui Renée mind näeks, oleks ta minuga arvatavasti rahul ja ei nimetaks mind enam peade maharaiujaks.”
“Kui me Napolist lahkusime, jäi kapten Leclère ajupõletikku; laeval meil arsti ei olnud, aga tema ei tahtnud üheski rannikuasulas peatust teha, vaid võimalikult kiiresti Elba saarele jõuda; ta olukord halvenes sedavõrd, et kolmanda päeva õhtupoolikul, tundes, et surm on ligi, kutsus ta mind enda juurde.
“Armas Dantès,” ütles ta mulle, “vanduge mulle oma au nimel, et teete seda, mida ma teil käsin teha. Asi on äärmiselt tähtis.”
“Ma vannun teile, kapten,” vastasin ma talle.
“Pärast minu surma peate teie kui tüürimees laeva juhtimise üle võtma, te võtate selle üle ja sõidate Elba saarele, lähete maale Portoferraios, seal lähete suurmarssali juurde ja annate talle üle selle kirja: võib-olla antakse teile mingi kiri vastu ja kästakse mingi ülesanne täita. Ülesande, mille mina pidin täitma, täidate teie, Dantès, minu asemel, ja kogu au selle eest kuulub teile.”
“Ma teen seda, kapten, aga võib-olla ei pääse suurmarssali juurde sugugi nii kergesti, kui teie arvate.”
“Siin on sõrmus, saatke see temale,” ütles kapten, “see kõrvaldab teil kõik takistused teelt.”
Ja nende sõnade peale andis ta mulle sõrmuse.
Oli viimane aeg: kahe tunni pärast hakkas ta sonima ja järgmisel päeval ta suri.”
“Ja mida teie siis tegite?”
“Seda, mida pidin tegema, härra, mida igaüks minu asemel oleks teinud. Surija palve on igal juhul püha, meremeeste juures on pealegi ülemuse palve käsk, mida tuleb täita. Võtsin kursi Elba saarele, kuhu jõudsin järgmisel päeval. Ma käskisin kõigil laevale jääda ja läksin üksi maale. Nagu ma olin ette arvanud, ei tahetud mind niisama lihtsalt suurmarssali juurde lasta. Siis saatsin talle sõrmuse, mis pidi olema leppemärgi eest, ja kõik uksed avanesid mu ees. Ta võttis mind vastu, päris õnnetu Leclère’i viimaste tundide üle, ja nagu kapten oli arvanud, andiski suurmarssal mulle kirja, mille pidin isiklikult Pariisi viima. Lubasin seda teha, sest sellega täitsin oma kapteni viimset tahet. Siis tulin ma Marseille’s maale, ajasin kõik laevaasjad kiiresti korda ja ruttasin oma pruudi juurde, kes oli minu meelest veel kaunim ja kütkestavam kui varemalt. Tänu härra Morrelile saime kõik kirikuasjad kähku joonde; ja lõpuks, nagu ma teile
Kõne (ingl k.).