Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
Dantès, ja ütleksin: “Asi on otsustatud.” Aga mul on kaasosanik, te ju tunnete itaalia kõnekäändu: “Chi ha compagno ha padrone.”3 Aga pool tööd on tehtud, kahest häälest üks teil juba on. Teise hääle muretsemine jätke minu hooleks, ma teen, mis minu võimuses.”
“Oo härra Morrel!” hüüatas noormees ja haaras, silmis tänupisarad, reederi mõlemad käed oma pihku. “Härra Morrel, ma tänan teid oma isa ja Mercédèsi nimel.”
“Hästi, hästi, Edmond! Pagan võtku, taevas on ometi jumal, kes õigeid inimesi aitab. Minge oma isa vaatama, minge Mercédèsi vaatama ja pärast otsige mind üles.”
“Kas te ei taha, et ma teid maale viin?”
“Ei, tänan. Mul on vaja veel Danglars’iga arveid klaarida. Kas te jäite temaga sõidu ajal rahule?”
“Oleneb, mis mõttes te seda küsite. Hea seltsimehe mõttes mitte, sest ilmselt ei salli ta mind sellest päevast peale, kus ma tegin rumaluse ja pärast omavahelist väikest tüli panin ette teha kümneminutiline peatus Monte-Cristo4 saarel, et tüli seal lahendada. Säärane ettepanek minu poolt oli rumalus ja ta tegi õigesti, et keeldus. Kui te mõtlete kui arvepidajat, siis selle kohta pole minu arvates midagi ette heita ja te jääte rahule sellega, kuidas ta oma töö on teinud.”
“Aga ütelge, Dantès,” küsis reeder, “kui te oleksite “Pharaoni” kapten, kas te jätaksite Danglars’i meelsasti laevale?”
“Ükskõik, kas kapteni või tüürimehena, härra Morrel, igatahes suhtun ma ka edaspidi väga aupaklikult inimestesse, keda minu reederid usaldavad.”
“Hüva, hüva, Dantès, ma näen, et te olete igas mõttes tubli poiss. Ma ei pea teid kauem kinni. Minge, te olete ju nagu tulistel sütel.”
“Ma võin siis saada puhkust?”
“Minge, ütlen ma teile.”
“Kas te lubate, et ma võtan teie paadi?”
“Võtke.”
“Nägemiseni, härra Morrel, ja tuhat tänu.”
“Nägemiseni, kallis Edmond, õnn kaasa!”
Noor meremees hüppas paati, istus ahtripingile ja andis käsu sõita Canebière’i äärde. Kaks madrust kummardusid sedamaid aerude kohale ja paat libises nii kiiresti kui võimalik mööda kitsast käiku kahe laevarea vahel sadamasuudmest Orléans’i kaini.
Reeder jälgis naeratades, kuidas Dantès kaldale jõudis, nägi, kuidas ta kaisillutisele hüppas ja otsekohe kadus kirevasse rahvasumma, mis kella viiest hommikul kuni kella üheksani õhtul sagib kuulsal Canebière’i tänaval, mille üle tänapäeva marseille’lased on nii uhked, et nad sõnavad maailma tõsiseima näoga ja aktsendiga, mis kõik nende ütlemised nii ilmekaks teeb: “Kui Pariisil oleks oma Canebière, siis oleks Pariis väike Marseille.”
Ümber pöördudes nägi reeder oma selja taga Danglars’i, kes näis ootavat tema käske, tegelikult aga vaatas nagu temagi noort meremeest.
Ainult et need kaks pilku, mis ühte ja sedasama meest jälgisid, olid väga erinevad.
II
ISA JA POEG
Jätkem Danglars, kes vihkamise küüsis üritab reederile kõrva sosistada mõnda kurikavalat väljamõeldist, ja jälgigem Dantèsi, kes ruttab läbi Canebière’i tänava kogu selle pikkuses, pöörab Noailles’ tänavasse, astub Meilhani alleel vasemat kätt asuvasse tagasihoidlikku majja, tõttab pimedast trepist üles viiendale korrusele ja ühe käega käsipuust hoides ja teisega põksuvale südamele surudes jääb seisma paokil ukse ees, kust paistab kätte kogu väike tuba.
Selles toas elas Dantèsi isa.
Uudis “Pharaoni” saabumisest polnud veel jõudnud vana mehe kõrvu, kes tooli peal seistes kahendas väriseva käega kressidega läbipõimunud elulõngu, mis piki aknaraami üles väänlesid.
Äkki ta tundis, kuidas keegi tal selja tagant ümbert kinni haaras ja hästi tuntud hääl hüüdis: “Isa, kallis isa!”
Rauk karjatas ja pöördus ümber. Nähes Edmond’i, vajus ta värisedes ja näost kahvatades poja käte vahele.
“Mis sul on, isa?” hüüdis noormees murelikult. “Oled sa haige?”
“Ei, ei, kallis Edmond, mu poiss, mu laps, ei. Ma ei teadnud sind oodata, ja nüüd rõõm, erutus… näha sind nii ootamatult… Oo mu jumal, ma vist suren!”
“Rahune, isa. See olen mina, tõesti mina. Räägitakse ju, et rõõm ei tee halba, sellepärast ma tulingi ette teatamata. Naerata mulle, ära vaata mind nii kohkunud silmadega. Ma olen tagasi ja nüüd läheb kõik hästi.”
“Siis on hea, mu poiss,” sõnas isa. “Aga mida sa sellega mõtled, et nüüd läheb kõik hästi? Kas sa ei lähe enam minu juurest ära? Räägi mulle oma õnnest!”
“Andku issand mulle andeks,” ütles noormees, “et ma rõõmustan õnne üle, mida põhjustas ühe perekonna lein. Aga jumal on mulle tunnistajaks, et ma ei ole ihaldanud seda õnne. See lihtsalt langes mulle sülle ja mul ei ole jõudu selle üle kurvastada. Isa, tubli kapten Leclère on surnud ja arvatavasti saan mina härra Morreli toetusel tema koha endale. Kas sa mõistad, isa? Kapten kahekümneaastaselt! Sada luidoori palka ja osa puhastulust. See on ju tõepoolest rohkem, kui minusugune vaene madrus loota oskas.”
“Jaa, mu poiss, jaa, see on tõega suur õnn,” ütles vana Dantès.
“Esimese raha eest, mis ma saan, ostan sulle väikese maja aiaga, kus sa saad kasvatada oma elulõngu, kresse ja kuslapuid… Aga mis sul on, isa, kas sa tunned ennast halvasti?”
“Rahu, rahu! See läheb mööda.”
Vana mehe jõud ütles üles ja ta vajus tahapoole.
“Isa, isa! Klaas veini annab sulle jõu tagasi. Kus sa hoiad oma veini?”
“Ei, aitäh, ära otsi. Pole vaja,” ütles rauk, püüdes poega tagasi hoida.
“On küll vaja. Isa, ütle, kus on vein?”
Edmond tõmbas paar kapiust lahti.
“Ära näe vaeva…” ütles isa. “Veini ei ole.”
“Kuidas? Veini ei ole?” kahvatas Edmond omakorda, vaadates vaheldumisi isa sisselangenud ning kaameid palgeid ja tühje kappe. “Kuidas? Ei ole enam veini? Oli sul rahast puudu?”
“Mul ei olnud millestki puudu, sest sina oled siin,” ütles isa.
“Aga ma…” kogeles Edmond, pühkides laubalt higi, “ma jätsin ju sulle kakssada franki, kui ma kolme kuu eest merele läksin.”
“Jajaa, Edmond, nii see oli. Aga lahkudes unustasid sa maksmata väikese võla naaber Caderousse’ile. Ta tuletas mulle seda meelde ja ütles, et kui ma seda sinu eest ära ei maksa, siis laseb ta seda härra Morrelil teha. Sa saad ju aru, kartsin, et see võiks sulle halba varju heita…”
“No ja siis?”
“Ma siis maksin ära.”
“Aga ma olin ju Caderousse’ile võlgu sada nelikümmend franki!” hüüdis Edmond.
“Sedand küll,” pomises rauk.
“Ja sa andsid need ära kahesajast frangist, mis ma sulle jätsin?”
Isa noogutas.
“Nii et sa elasid kuuekümne frangiga kolm kuud!” pomises noormees.
“Sa tead ju, kui vähe mul vaja on,” ütles rauk.
“Oo mu jumal, mu jumal, anna mulle andeks!” hüüdis Edmond ja langes isa ette põlvili.
“Mida sa ometi teed?”
“Mu süda vaevab sinu pärast.”
“Pole
Kellel on ärikaaslane, sellel on peremees (it. k.).
Antud teoses on säilitatud saare nimetusena Monte-Cristo; tänapäeva atlastes esineb see kujul Montecristo.