Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
härra de Boville oli talle rääkinud, pakkus talle suurt huvi, sest kui ta oli Faria paberitega tutvunud, jätkas ta lehitsemist, kuni jõudis Edmond Dantesi pakini. Kõik oli olemas: pealekaebus, ülekuulamisprotokoll, Morreli palvekiri, härra de Villefort’i märkus sellel. Ta murdis pealekaebuse hiljukesi kokku ja libistas taskusse, luges ülekuulamisprotokolli läbi, nägi, et Noirtier’ nime polnud selles mainitud, libistas silmad üle palvekirja, mis oli 10. aprillist ja milles Morrel abiprokuröri soovitusel täiesti heade kavatsustega ülistas keisririigi ees – võimul oli siis Napoleon –Dantesi teeneid, mida Villefort’i kinnitus muutis vaieldamatuks. Nüüd ta mõistis kõike. See palvekiri Napoleonile, mille Villefort oli alles hoidnud, oli Teise restauratsiooni ajal muutunud kohutavaks relvaks kuningliku prokuröri käes. Ta ei üllatunud enam, leides registrit lapates oma nime juures loogelise sulu taga järgmised märkused:
EDMOND DANTES}
Äge bonapartist, võttis aktiivselt osa tagasipöördumisest Elbalt.
Hoida täielikus eraldatuses ja range valve all.
Nende ridade alla oli kirjutatud teise käekirjaga:
“Ei ole võimalik midagi teha.”
Võrreldes loogelise sulu taga olevat märkust Morreli palvekirjal oleva kinnitusega, tegi ta kindlaks, et nii loogelise sulu taga kui ka palvekirjal oli üks ja sama käekiri, mis näitas, et see oli kirjutatud Villefort’i käega.
Mis puutub märkusele lisatud teise märkusesse, siis mõistis inglane, et selle pidi olema teinud keegi inspektor, kes oli tundnud põgusat huvi Dantesi olukorra vastu, aga kellel mainitud arvamust lugedes polnud võimalik oma huviga midagi peale hakata.
Nagu me juba mainisime, oli inspektor diskreetsusest ja et mitte häirida abee õpilast tema otsingutes, tõmbunud eemale ja luges “Drapeau blanc’i”.
Selle tõttu ta ei näinud, kuidas inglane kokku murdis ja taskusse libistas pealekaebuse, mille oli kirjutanud Danglars “Reserve’i” lehtlas ja mis kandis Marseille postitemplit: kiri oli kastist välja võetud 27. veebruaril kell kuus õhtul.
Aga peab ütlema, et kui ta ka oleks näinud, siis pidas ta seda paberit liiga tähtsusetuks ja oma kahtsada tuhandet franki liiga tähtsaks, et takistada inglase tegevust, oli see siis nii ebakorrektne kui tahes.
“Tänan,” ütles inglane ja lõi registri plaksuga kinni. “Ma sain, mida mul oli vaja. Nüüd on minu kord lubadust pidada. Tehke mulle tavaline võlaülekandekiri ja märkige selles ära, ei olete vastava summa kätte saanud, ja mina loen teile raha lauale.
Inglane loovutas oma koha härra de Boville’i laua taga, kes sinna otsekohe istus ja nõutud võlaülekandekirja tegema asus, inglane ise aga luges sel ajal paberraha aktikapi serval.
IX
MORRELI FIRMA
Kui inimene, kes mõne aasta eest Marseille’st oli lahkunud ja Morreli firmat tundnud, oleks tagasi tulnud nüüd, kus meie sinna jõudsime, leidnuks ta, et paljugi oli selles majas muutunud.
Toimeka askelduse, heaolu ja õnne asemel, mida niiöelda lausa õhkub jõukal järjel olevast firmast, aknakardinate vahelt vilksatavate rõõmsate nägude asemel, koridorides edasi-tagasi tõttavate ametnike asemel, sulg kõrva taha pistetud, kaubapalle täiskuhjatud ja laadijate hüüetest ja naerust kajava hoovi asemel oleks ta kohe esimesel pilgul leidnud midagi nukrat ja elutut. Varemalt kontoriruume täitnud arvukast ametnikkonnast oli inimtühja koridori ja lagedasse õue jäänud vaid kaks inimest: üks oli kahekümne kolme kuni kahekümne nelja aastane noormees nimega Emmanuel Herbault, kes oli armunud härra Morreli tütresse ja oli majja jäänud, kuigi ta vanemad oleksid teab mida teinud, et teda sealt ära viia; teine oli vana ühe silmaga kassapidajaabi, hüüdnimega Cocles26 – selle nime olid talle pannud noored inimesed, kes omal ajal sagisid siin sumisevas mesipuus, mis nüüd oli peaaegu tühi –, ja see hüüdnimi oli nii täielikult ja lõplikult tema tegeliku nime välja tõrjunud, et tõenäoselt poleks ta vist isegi pead keeranud, kui teda oleks nüüd tema tõelise nimega kutsutud.
Cocles oli jäänud härra Morreli teenistusse, kusjuures selle tubli mehe ametisituatsioonis oli toimunud isevärki muudatus. Ta oli ühtaegu tõusnud kassapidaja kohale ja langenud teenija osasse.
Aga sellejuures oli ta jäänud endiseks Coclesiks, ta oli hea. kannatlik ja ustav ning aritmeetikaküsimustes täiesti vankumatu; see oli ainus küsimus, mille pärast ta oleks vastu astunud kas või kogu maailmale, kaasa arvatud härra Morrelile; tema uskus ainult Pythagorase tabelisse, mida tundis nagu oma viit sõrme, ükskõik kuidas seda keerati või mis viga talle kaela püüti väänata.
Morreli maja vallutanud nukras õhkkonnas oli Cocles muide ainus, keda miski ei häirinud. Aga ei maksa lasta ennast sellest eksitusse viia; tema häirimatus ei tulenenud kiindumuse puudusest, vastupidi, see tulenes vankumatust veendumusest. Otsekui rotid, kes rahva jutu järgi pidavat vähehaaval pagema laevalt, mida ähvardab merel hukk, samal viisi], kui need egoistlikud külalised on enne ankru hiivamist laevalt läinud, täpselt samal kombel oli ametnike ja kontorikirjutajate parv, kes reederi majapidamisest elatust sai, vähehaaval kontorist ja ladudest deserteerinud. Cocles oli näinud nende lahkumist, aga ta isegi ei mõelnud sellele, mis võiks nende äramineku põhjus olla. Nagu me juba ütlesime, taandus Coclesi puhul kõik arvude küsimuseks ja selle kahekümne aasta jooksul, mis ta Morreli majas oli töötanud, oli ta alati näinud maksmist toimuvat esitatud dokumentide järgi niisuguse järjekindlusega, et talle ei tulnud pähegi, et see järjekindlus võiks lõppeda ja väljamaksmine katkeda, nii nagu ei suuda kujutleda mölder, kelle veskit toidab veerohke jõgi, et jõevool järsku lakkab. Ja tõepoolest, tänini polnud veel miski suutnud kõigutada Coclesi veendumust. Eelmise kuu lõpupäeva maksmised olid toimunud range täpsusega. Cocles oli üles leidnud vea, mille tõttu härra Morrel oli seitsekümmend santiimi enda kahjuks arvestanud, ja oli veel samal päeval viinud liigsed neliteist soud härra Morrelile, kes oli need nukra naeratusega vastu võtnud, peaaegu tühja laekasse poetanud ja öelnud:
“Tänan, Cocles, te olete pärl kassapidajate seas.”
Cocles lahkus ülimalt rahulolevana, sest härra Morreli kiitus, kes oli pärl ausate marseille’laste seas, tähendas Coclesile rohkem kui viiekümne eküüne hüvitus.
Aga pärast seda kuulõppu, millest oli nii võidukalt jagu saadud, tuli härra Morrelil raskeid tunde üle elada. Et järjekordsele kuulõpule vastu astuda, oli ta kõik oma vahendid käiku lasknud ja kartusest, et kõmu tema kitsikusest võiks levida Marseille’s, kui teda nähtaks selliseid äärmisi vahendeid kasutamas, oli ta ise käinud Beaucaire’i laadal, et müüa maha mõned naise ja tütre ehted ning osa lauahõbedast. Tänu toodud ohvrile läks sel korral Morreli firmal kõik veel õnneks. Aga nüüd oli kassa täiesti tühi.
Kuulujuttudest hirmutatud kreeditorid tõmbusid neile omase ettevaatlikkusega tagasi; ja et vastu minna käesoleva kuu viieteistkümnendale, kus tal tuli härra de Boville’ile maksta sada tuhat franki ja järgmise kuu viieteistkümnendal teist sada tuhat, polnud härra Morrelil tegelikult muule loota kui “Pharaoni” tagasitulekule. Laev oli hiivanud ankru ühel ajal koos ühe teise laevaga, mis oli juba pärale jõudnud ja sellest teatanud oli.
Aga see tuli Calcuttast nagu “Pharaongi” ja oli juba kahe nädala eest pärale jõudnud, “Pharaonist” aga polnud mingeid teateid.
Säärane oli olukord, kui “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist järgmisel päeval pärast seda, kui oli meie poolt mainitud asja härra de Boville’i juures korda ajanud, härra Morreli juurde ilmus.
Emmanuel võttis ta vastu. Noormeest ehmatas iga uus nägu, sest iga uus nägu tähendas uut võlausaldajat, kes oma mures tuli äriomanikult aru pärima. Noormees tahtis oma peremeest säästa järjekordsest tüütavast külaskäigust: ta küsis võõralt, mida too soovib, aga võõras teatas, et tal pole härra Emmanuelile midagi öelda ja et ta tahab härra Morreliga isiklikult kõnelda. Emmanuel kutsus ohates Coclesi. Cocles tuli ja noormees käskis tal võõra härra Morreli juurde viia.
Cocles kõndis ees ja võõras järgnes talle.
Trepil
Ühesilmaline(lad. k)