Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
oli jalutanud Eedenis, mida nimetatakse Cascinaks, oli käinud vastuvõttudel suurejooneliste võõrustajate juures, kelle poolest Firenze on kuulus, tekkis tal mõte minna Elba saarele, kus Napoleon vahepeatuse oli teinud, sest Napoleoni sünnimaal Korsikal oli ta juba käinud.
Ühel õhtul käskiski ta teha barchetta28 lahti raudrõnga küljest, mis seda Livorno sadamakai ääres hoidis, heitis mantlis paadipõhja ja ütles meremeestele vaid kaks sõna: “Elba saarele!”
Pargas lahkus sadamast nagu merelind pesast ja järgmisel päeval viis Franzi Portoferraios maale.
Franz kõndis suurmehe jäetud jälgedes läbi keiserliku saart ja läks Marcianas jälle merele.
Kaks tundi pärast maalt lahkumist randus ta uuesti Pianosas. kus teda pidid ootama, nagu talle kinnitati, lõputud punaste põldpüüde parved.
Jaht oli närune. Franz sai suure vaevaga paar kondist põldpüüd, ja nagu tavaliselt jahimees, kes on ilmaaegu vaeva näinud, läks tagasi paati õige pahas tujus.
“Kui teie kõrgeausus soovib,” ütles paadi peremees, “võib ta toredat jahti pidada!”
“Ei tea kus?”
“Kas te näete seda saart?” jätkas peremees ja sirutas käe lõuna poole, osutades koonusekujulisele saarele, mis kerkis keset kõige oivalisemat indigosinist merd.
“Mis saar see on?” küsis Franz.
“Monte-Cristo saar,” ütles livornolane.
“Mui ei ole luba sellel saarel jahipidamiseks.”
“Teie kõrgeaususel pole Seda vaja, saar on inimtühi.”
“Tönt võtaks!” hüüdis noormees. “Inimtühi saar keset Vahemerd, see on tõesti põnev.”
“Mis selles iseäralikku, kõrgeausus. Saar on üksainus kaljupank, kogu saare pindala kohta ei tule vist ühtegi arpaani maad. mida saaks üles harida.”
“Kellele see saar kuulub?”
“Toscanale.”
“Mis saaki ma sealt leida võin?”
“Tuhandeid metskitsi.”
“Kes toidavad ennast kivide lakkumisega,” sõnas Franz kahtleva naeratusega.
“Ei, nad söövad kanarbikku, mürdi- ja pistaatsialehti, mis kaljulõhedes kasvavad.”
“Aga kus ma magada saan?”
“Saarel mõnes koopas või laeval oma mantli sees. Pealegi, kui teie kõrgeausus soovib, võime otsekohe pärast jahti jälle teele asuda; teie kõrgeausus teab, et me purjetame öösel niisama hästi kui päeval, ja kui purjetada ei saa, on meil aerud.”
Et Franzil oli jäänud veel küllalt aega, enne kui ta pidi sõbraga kohtuma, ja kuna tal korteri pärast Roomas polnud vaja muret tunda, võttis ta ettepaneku vastu, et esimese jahilkäigu kahjusid tasa teha.
Franzi nõusoleku peale sosistasid madrused midagi omavahel. “No mis siis veel on?” küsis ta. “Kas midagi on lahti?”
“Ei,” ütles peremees, “aga me peame hoiatama teie kõrgeausust, et saar on valve all.”
“Mida see tähendab?”
“See lahendab seda. et kuna Monte-Cristo on asustamata, peatuvad seal aeg-ajalt salakaubavedajad ja piraadid, kes tulevad Korsikalt. Sardiinias! või Aafrikast, ja kui märgatakse, et me oleme saarel käinud, tuleb meil tagasitulekul Livornossf istuda kuus päeva karantiinis.”
“Oh sa pagan! See muudab asja! Kuus päeva! Täpselt nii palju kulus vanajumalal maailma loomiseks. Nagu paljuvõitu, kulla mehed.”
“Aga kes sellest räägib, et teie kõrgeausus oli Monte-Cristol?”
“Mina küll mitte!” hüüdis Franz.
“Meie ka mitte,” kinnitasid madrused.
“Sellisel juhul lähme Monte-Cristole.”
Peremees andis käskluse, kurss võeti saarele ja pargas hakkas sinnapoole liikuma.
Franz laskis meestel tegutseda, ja kui oli uuele kursile mindud, tuul oli purje paisutanud ja neli meremeest taas oma kohale asunud, kolm meest vööri, üks rooli, võttis ta jutu uuesti üles.
“Kulla Gaetano,” ütles Franz peremehele, “te nagu ütlesite mulle, et Monte-Cristo on varjupaigaks piraatidele, minu arust on see hoopis teist sorti jahisaak kui kitsed.”
“Jah, teie kõrgeausus, nii see on.”
“Ma teadsin küll, et salakaubavedajaid on olemas, aga arvasin, et pärast Alžiiri vallutamist ja berberite asevalitsejate purustamist võime leida piraate vaid Cooperi ja kapten Marryati romaanides.”
“Teie kõrgeausus eksib, on mõlemaid, nii piraate kui ka röövleid. Inimeste arvates tegi paavst Leo XII neile lõpu peale, aga tegelikult kimbutavad nad tänase päevani reisijaid, koguni Rooma linna väravates. Kas te pole kuulnud, et vaevalt pool aastat tagasi riisuti paljaks viiesaja sammu kaugusel Velletrist Prantsuse saatkonna asjaajaja Püha Tooli juures?”
“Olen küll kuulnud.”
“Kui teie kõrgeausus elaks Livornos nagu meie, siis kuuleks ta aeg-ajalt, et mõni väike kaubalastiga laev või ilus inglise jaht, mida oodati Bastias, Portoferraios või Civitavecchias, ei ole pärale jõudnud ja pole teada, mis temast on saanud, ja et arvatavasti on ta kuskil karile jooksnud. Nojah, aga kari, mis ta teele juhtus, oli madal kitsas pargas kuue kuni kaheksa mehega, kes olid laeva pimedal tormisel ööl mõne asustamata ja metsiku saare külje all rünnanud ja paljaks riisunud, nii nagu röövlid peavad kinni ja riisuvad paljaks postitõlla kuskil metsaserval.”
“Aga,” küsis Franz paadis pikutades, “kuidas need, kellega see juhtub, ei esita kaebust? Miks nad ei tõmba piraatidele Prantsuse, Toscana või Sardiinia valitsuse kättemaksu kaela?”
“Miks?” kordas Gaetano muiates.
“Jah, miks?”
“Aga sellepärast, et kõigepealt viiakse laevalt või jahilt ära kõik, mis tasub võtta; siis seotakse meeskonnal käed-jalad kinni, iga mehe kaela pannakse kahekümne nelja naelane pomm, kaaperdatud laeva põhja tehakse aamisuurune auk, siis ronitakse uuesti tekile, pannakse taevaluugid kinni ja minnakse tagasi röövlipargasele. Kümne minuti pärast hakkab laev nagisema ja kriiksuma ning aegamööda vajuma. Kõigepealt vajub üks parras, siis teine, siis ajab laev ennast uuesti püsti, siis vajub jällegi ja veel sügavamale. Järsku käib kõmakas nagu suurtükist: surve purustab teki. Nüüd hakkab laev rabelema nagu sumav uppuja ja läheb kord-korralt raskemaks. Varsti pressib igale poole laeva tunginud vesi avaustest välja suurte jugadena, mis näivad nagu hiiglakašeloti sõõrmetest paisatud veesambad. Siis kostab viimane korin, laev teeb veel ühe tiiru enda ümber ja vajub, õõnestades sügavikku suure lehtritaolise keerise, kus vesi veel natuke aega keeb. Siis täitub lehter aegamööda ja lõpuks kaob täiesti, nii et viie minuti pärast võib vaid vanajumala enda silm kadunud laevavaikse mere põhjast üles leida.
Kas te nüüd mõistate,” lisas peremees muiates, “miks laev tagasi sadamasse ei jõua ja miks meeskond kaebust ei esita?”
Kui Gaetano oleks sellest rääkinud, enne kui tegi ettepaneku jahiretkeks, oleks Franz arvatavasti pikemalt järele mõelnud, kas seda üldse ette võtta; aga nad olid juba teel ja talle tundus, et nüüd oleks taganemine argus. Ta kuulus nende inimeste kilda, kes ohtlikku situatsiooni ei torma, aga kui sellesse satuvad, jäävad absoluutselt külmavereliseks ja asuvad võitlusse; ta oli üks neid rahulikke ja tahtekindlaid mehi, kes suhtuvad ohtlikku situatsiooni elus nagu vastasesse duellil, kes arvestavad vastase liigutusi, hindavad tema jõudu, taganevad piisavalt, selleks et hinge tõmmata, ja mitte piisavalt, selleks et.mitte arg näida, ja kes ainsa pilguga taipavad oma eeliseid ja tapavad ühe hoobiga.
“Tühi jutt!” ütles ta. “Ma olen kogu Sitsiilia ja Calabria ristipõiki läbi käinud, olen kaks kuud saarestikus ringi sõitnud ja pole ainsagi röövli või piraadi varju
Pargas (it. k.).