Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas
seda,” vastas Caderousse, kelle nägu lõi õhetama lootuse- ja ahnusepunast.
“Ma kuulan teid,” ütles abee.
“Oodake,” lausus Caderousse, “keegi võib meid segada kõige põnevamal hetkel ja see oleks hirmus ebameeldiv. Pealegi pole vaja kellelgi teada, et te siia olete tulnud.”
Caderousse läks kõrtsi ukse juurde ja pani selle kinni, üliettevaatlikkusest lükkas veel öösel kasutatava põiklati ette.
Vahepeal oli abee endale valinud mõnusa paiga kuulamiseks; ta oli istunud nõndaviisi nurka, et tema jääks varju ja valgus otse kaasvestleja näole langeks. Tema ise istus, pea kummargil, käed koos, õigemini rusikasse pigistatud, ja valmistus kikkiskõrvu kuulama.
Caderousse tõi järi ja istus tema vastu.
“Pea meeles, et mina sulle peale ei käi,” kostis kõrtsituppa
Carconte’i värisev hääl, otsekui oleks ta kujunevat situatsiooni läbi lae näinud.
“Hästi, hästi,” ütles Caderousse, “ärme sellest enam räägime. Ma võtan kõik enda peale.”
Ja ta alustas.
VII
JUTUSTUS
“Kõigepealt pean ma teilt paluma, härra, et te mulle midagi tõotaksite.”
“Nimelt?” küsis abee.
“Kui te peaksite kunagi kasutama neid üksikasju, millest ma teile kohe räägin, ei tohi ükski hing teada saada, et need on minu käest tulnud, sest inimesed, kellest ma rääkima hakkan, on rikkad ja vägevad, ja kui nemad mind kas või sõrmeotsagagi puudutaksid, murraksid nad minu katki nagu klaasitükid
“Võite olla muretu, armas sõber,” ütles abee. “Mina olen preester ja pihisaladused surevad mu rinnas. Ärge unustage, et meie ainus eesmärk on täita väärikalt meie sõbra viimset tahet. Kõnelge kedagi säästmata ja ilma vihata. Rääkige tõtt ja ainult tõtt. Ma ei tunne ja arvatavasti ei saa iial tundma inimesi, kellest te mulle räägite. Pealegi olen ma ju itaallane ja mitte prantslane. Ma kuulun jumalale, mitte inimeste sekka, ja ma lähen tagasi kloostrisse, kust ma tulin välja ainult selleks, et täita ühe surija viimset tahet.”
Abee kindel lubadus näis Caderousse’ile julgust juurde andvat.
“Kui asi nii on,” ütles Caderousse, “siis ma tahan, ma ütleksin isegi, et pean teile selgitama, kuivõrd te eksite sõprade kohta, keda vaene Edmond pidas siiraks ja ustavaks.”
“Palun, alustame tema isast,” ütles abee. “Edmond rääkis mulle palju oma isast, kellesse ta oli südamest kiindunud.”
“Tema lugu on kurb,” ütles Caderousse pead tõstes. “Algust te arvatavasti teate?”
“Jah,” vastas abee, “Edmond rääkis mulle asjade käigust kuni selle hetkeni, mil ta arreteeriti ühes väikeses kõrtsis Marseille lähedal.”
“”Reserve’is”! Oo, jumal küll! Jah. Näen veel praegugi kõike nii, nagu oleksin ma seal.”
“Kas see ei toimunud mitte kihluspeol?”
“Jah. Kihluspeol, mis nii lõbusalt algas ja nii kurvalt lõppes. Politseikomissar koos nelja püssimehega tuli sisse ja Dantes arreteeriti. “
“See on viimane, mida ma tean,” ütles preester. “Dantes ise ei teadnud ka rohkem kui ainult seda, mis tema isikusse puutus, sest ta ei näinud kunagi enam ühtegi neist viiest inimesest, keda ma teile mainisin, ega kuulnud ka midagi nende kohta.”
“Nojah, kui Dantes oli arreteeritud, ruttas härra Morrel tema kohta teateid hankima: need olid õige kurvad. Vana Dantes läks üksi tagasi koju, pani oma peokuue nuuksudes kokku, käis kogu päeva oma toas edasi-tagasi ja õhtulgi ei läinud magama, sest mina elasin tema all, ja kuulsin, kuidas ta öö otsa edasi-tagasi sammus. Pean ütlema, et ega minagi saanud silma kinni, sest vaese isa ahastus rõhus mind väga, iga ta samm käristas mu südant, just nagu oleks ta oma jalaga tegelikult mu rinnale astunud.
Järgmisel päeval tuli Mercedes Marseille’sse, et paluda abi härra de Villefort’ilt: ta ei saavutanud midagi. Aga ühtlasi läks ta Dantesi isa vaatama. Nähes, et vanake oli nii sünge ja löödud, et ta oli öö otsa üleval olnud ja polnud eelmisest päevast peale ivagi söönud, tahtis Mercedes teda enda poole viia ja seal tema eest hoolitseda, aga rauk ei jäänud sellega ei siis ega ka hiljem nõusse.
“Ei,” ütles vanainimene, “ma ei lahku siit majast, sest minu vaene poiss armastab mind kõige rohkem, ja kui ta peaks vanglast välja tulema, ruttab ta kõigepealt minu juurde. Mida ta siis ütleks, kui mind poleks siin teda ootamas?”
Mina kuulsin seda kõike trepikojas seistes, sest ma tahtsin, et Mercedes saaks vanainimese niikaugele, et too temaga kaasa läheks; päevast päeva minu pea kohal kõmisevad sammud ei andnud mulle minutikski hingerahu.”
“Kas teie ise ei käinud ülemisel korrusel vanakest lohutamas?” küsis preester.
“Ah teate, härra,” vastas Caderousse, “lohutada saab ainult neid, kes tahavad lohutamist, aga tema seda ei tahtnud. Pealegi, ma ei tea miks, aga mulle tundus, et minu nägemine oli talle vastumeelt. Ent ühel ööl, kui ma tema nuuksumist kuulsin, ei suutnud ma vastu panna ja läksin üles. Aga kui ma ukse taha jõudsin, siis ta enam ei nuuksunud, vaid palvetas. Ta sõnad olid nii ilusad ja palved nii härdad, et seda ma ei oska teile edasi anda; nendes oli palju rohkem kui lihtsalt vagadust ja ahastust. Sellepärast ütlesin ma endale – mina, muide, ei ole silmakirjateener ja jesuiite ma ei armasta –, ühesõnaga, ma ütlesin endale tol päeval: on ikka tõepoolest suur õnn, et ma olen üksi ja et armas jumal ei ole mulle lapsi kinkinud, sest kui mina oleksin isa ja peaksin samasugust ahastust üle elama nagu see vaene rauk, siis läheksin mina ja hüppaksin, pea ees, merre, et pääseda kannatustest, sest mina ei suuda ei oma peas ega südames leida kõike seda, mida tema armsale jumalale ütleb.”
“Vaene isa!” pomises preester.
“Mida päev edasi, seda enam üksi ja omaette ta jäi; tihtipeale tulid härra Morrel ja Mercedes teda vaatama, aga uks oli lukus. Mina olin küll päris kindel, et ta oli kodus, aga tema lahti ei teinud. Ühel päeval oli ta siiski Mercedesi sisse lasknud; vaene laps oli niisama sügavas ahastuses ja oli vanainimest lohutama tulnud, papi Dantes aga ütles siis neiule:
“Usu mind, mu laps, ta on surnud. Ja mitte meie ei oota teda, vaid hoopis tema ootab meid. Mina olen sinust palju õnnelikum, sest mina olen palju vanem ja järelikult näen teda esimesena.”
Teate, inimene võib olla teab kui hea, aga õige pea hakatakse eemale hoidma neist, kes meele kurvaks teevad. Lõpuks jäi vana Dantes päris üksi; ainult aeg-ajalt nägin tema juurde üles minemas tundmatuid inimesi, kes tulid sealt varsti jälle alla, käes mõni komps, mida nad kohmakalt varjata püüdsid. Sain varsti aru, mida need pakid tähendavad: ta müüs vähehaaval ära kõik, et hinge sees hoida. Lõpuks polnud vanapapil enam muud kui viletsad riidehilbud; tal oli kolme kuu üür võlgu; teda ähvardati välja tõsta; ta palus veel nädal aega pikendust, see talle ka anti. Sain neid üksikasju sellepärast teada, et kui peremees tema juurest tuli, astus ta minu poolt läbi.
Esimesed kolm päeva pärast seda kuulsin, kuidas ta nagu tavaliselt toas edasi-tagasi käis; aga neljandal päeval ei kuulnud ma enam midagi. Võtsin südame rindu ja läksin üles: uks oli kinni, aga läbi lukuaugu nägin ma, et ta oli nii kahvatu ja otsa jäänud, et pidasin teda väga haigeks ja lasksin teatada härra Morrelile ja jooksin Mercedesi juurde. Mõlemad ruttasid kohale. Härra Morrel tõi arsti kaasa; arst tegi kindlaks, et tal on soolekatarr ja käskis dieeti pidada. Ma olin seal, härra abee, ja ma ei unusta eluilmas, mismoodi rauk selle korralduse peale naeratas.
Sellest ajast peale ta ust enam lukku ei pannud: tal oli ettekääne mitte süüa; arst oli käskinud dieeti pidada.”
Abee rinnust vallandus nagu oie.
“See lugu pakub teile vist huvi, härra abee?” küsis Caderousse.
“Jah,” vastas abee, “see on väga liigutav lugu.”
“Mercedes