Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert
tellingutelt alla kukkudes surma saanud. Seejärel suri ema, õed pudenesid maailma laiali. Üks talumees korjas väiksekese üles ja võttis ta endale tallu lehmakarjuseks. Tüdruk lõdises oma räbalates, lürpis kõhuli maas lombivett, talle anti iga tühiasja pärast peksa ja kihutati viimaks kolmekümne suu varguse pärast minema, kuigi ta seda raha ei võtnud. Félicité läks teise tallu, sai seal linnutalitajaks, ja et ta pererahvale meeldis, kadestasid kaaslased teda.
Kord augustiõhtul (ta oli sellal kaheksateistkümne aastane), tarisid kaaslased neiu Colleville’i ühele koosviibimisele. Pillimeeste mürgel, laternad puudes, rõivaste kirevus, pitsid, kuldristid, kogu see ühes taktis kargav rahvasumm lõi ta hoobilt pahviks, lausa uimaseks. Ta hoidus tagasihoidlikult kõrvale, kuni üks jõuka välimusega noorsand, kes siiani, küünarnukid puldanvankri tiislil, piipu oli tõmmanud, tuli teda tantsule paluma. Noormees tegi talle siidrit ja kohvi välja, ostis lehttaignapiruka, kaelarätiku ning kujutledes, et piiga asjast õigesti aru saab, pakkus end talle saatjaks. Kaerapõllu veeres paiskas ta neiu jõhkralt pikali. Félicitél oli hirm ja ta hakkas karjuma. Mees taandus.
Ühel õhtul Beaumont’i teel tahtis Félicité mööduda suurest, aeglaselt edenevast heinavankrist. Vankriga kohakuti jõudes tundis ta Théodore’i ära.
Noormees kõnetas teda rahulikul ilmel, väites, et neiu peab talle andestama, kuna kõik olnud „viina viga“.
Félicité ei teadnud, mida öelda, ja tahtis põgeneda.
Otsemaid hakkas Théodore rääkima saakidest ning ümbruskonna silmapaistvatest tegelastest, sest tema isa oli lahkunud Colleville’ist ja kolinud Écots’ tallu, nii et nüüd on nad naabrid. „Ah soo!“ ütles neiu. Mees tähendas, et isa tahab talle naist võtta. Muide, sellega polevat kiiret, ta otsivat endale naist oma maitse järgi. Félicité langetas pea. Seepeale päris noormees, kas neiu abielule pole mõelnud. Too vastas naeratades, et olevat inetu teda narrida. „Aga ei, ma vannun teile!“ Ja võttis Félicitél vasaku käega piha ümbert kinni. Neiu kõndis nüüd mehe embuses; nad aeglustasid sammu. Puhus mahe tuul, tähed sirasid, määratu heinakoorem õõtsus nende eel. Neli hobust keerutasid oma kapjadega tolmu üles. Käsku ootamata pöörasid nad paremale. Noormees kaisutas neidu veel kord. Siis kadus Félicité pimedusse.
Järgmisel nädalal jõudis Théodore kohtamisteni.
Nad said kokku hoovinurkades, müüri varjus, üksiku puu all. Félicité ei olnud preilikeste kombel süütu – ta oli loomadelt mõndagi õppinud, kuid mõistus ja autunne hoidsid teda langemast. Säherdune vastupanu õrritas Théodore’i nii, et oma kire rahuldamiseks (võib-olla ka lihtsameelselt) pani ta ette abielluda. Félicité ei julgenud teda uskuda. Mees andis suuri lubadusi.
Peatselt avaldas ta ühe ebameeldiva asjaolu: vanemad olid talle läinud aastal asemiku ostnud, aga täna-homme võidakse ta ära võtta; mõte kroonuteenistusest kohutas noormeest. Seesugune argpükslus andis Félicitéle tunnistust mehe õrnusest; ta oma õrnus kahekordistus seetõttu. Öösel hiilis ta kohtamisele, kus Théodore teda oma kartuste ning pealekäimisega piinas.
Viimaks teatas noormees, et läheb ise prefektuuri teateid hankima ja lubas järgmisel pühapäeval kella üheteistkümne ning kesköö vahel uudiseid tuua.
Kui aeg kätte jõudis, tõttas Félicité kallimaga kohtama.
Kuid Théodore’i asemel leidis ta seal ühe noormehe sõpradest. Sõber seletas talle, et Félicité ei või enam Théodore’iga kokku saada. Et end nekrutiksvõtmisest päästa, oli noormees kosinud püstirikka vanamoori proua Lehoussais’ Toucques’ist.
Félicité oli kohutavalt õnnetu. Ta viskus maha, karjus, hüüdis armast Jumalat appi ja ägas kuni päikesetõusuni ihuüksi väljal. Siis läks ta tallu tagasi, teatas oma lahkumiskavatsusest ning kuu lõpus, lõpparve käes, sidus kogu oma varanatukese kompsu ja tõttas Pont-l’Évêque’i.
Kõrtsi ees sattus ta kokku ühe lesetanuga emandaga, kes just köögitüdrukut vajas. Noor neiu ei osanud küll teab mida, aga tal näis olevat piisavalt head tahet ja nii vähe nõudmisi, et proua Aubain ütles lõpuks:
„Olgu, ma võtan teid!“
Veerand tundi hiljem oli Félicité end tema juures juba sisse seadnud.
Esialgu oli ta seal veidi kartlik, seda põhjustas „maja vaim“ ja mälestus „härrast“, mis lehvis üle kõige. Seitsmene Paul ja vaevalt neljane Virginie näisid talle eriti haprast ainest olevustena, ta tassis neid turjal nagu hobune ning proua Aubain keelas tal lapsi iga minut suudelda, mis teda kurvastas. Ometi tundis Félicité end õnnelikuna. Meeldiv õhkkond oli hajutanud ta nukruse.
Neljapäeviti kogunesid majja sõbrad, et mängida partii bostonit. Félicité pani aegsasti kaardid ja sütepannid valmis. Külalised saabusid täpselt kell kaheksa ja läksid ära enne, kui kell lõi üksteist.
Igal esmaspäevahommikul laotas vanakraamikaupmees, kes elas allee alumises otsas, oma koli laiali. Siis täitus kogu linn häältekõmast, milles hobuste hirnatused, tallede määgimine ning sigade röhkimine segunesid kaarikurataste kuiva kõrinaga tänavasillutisel. Keskpäeva paiku, turu haripunktil ilmus lävele vana, pikka kasvu kongninaga külamees, nokats kuklas. See oli Robelin, Geffosses’i talunik. Veidi aja pärast tuli ka pisike, punane ja lihav Liébard Toucques’ist, ta kandis halli kuube ning kannustega varustatud nahast säärekaitsmeid.
Mõlemad pakkusid maaomanikule kanu või juustu. Ikka ja jälle nurjas Félicité nende riukad ning nad lahkusid, täis lugupidamist tema vastu.
Määramata ajavahemike järel külastas proua Aubaini Gremanville’i markii, üks ta onudest, kes, ulaelu tõttu laostunud, elas Falaise’is oma viimasel järelejäänud pärusmaatükikesel. Markii ilmus alati söögiajaks koos jõleda puudliga, kelle käpad määrisid kogu mööbli. Hoolimata katsetest esineda aadlimehena, kaasa arvatud igakordne kübarakergitamine, kui ta „minu kadunud isa“ ütles, vedas harjumus teda alt: kummutanud ühe pokaali teise järel, laskis ta end sündsusetult lõdvaks. Félicité nugis markii viisakalt välja: „Aitab teile küll, härra de Gremanville, teine kord jälle!“ Ja pani ukse kinni.
Meelsasti avas ta ukse härra Bourais’, endise advokaadi ees. Tolle valge lips ja kiilaspea, žabooga särk, avar pruun redingot, tema tava kaarja käeliigutusega tubakat nuusata, kogu tema isik ajas Félicité kitsikusse, tunne, mida tekitab väljapaistvate isikute käitumine.
Kuna Bourais korraldas „proua“ omandiasju, sulgus ta koos viimasega tundideks „härra“ kabinetti, ja et mees ikkagi kartis end kompromiteerida, viitas ta alalõpmata kohtuasjadele ning üritas oma ladina keelega muljet avaldada.
Et lapsi meeldival viisil pisut harida, kinkis ta neile geograafiateemalisi estampe. Need kujutasid mitmesuguseid stseene tervest maailmast: seal olid sulgedega ehitud inimsööjad, pärdik preilit röövimas, beduiinid kõrbes, vaalade harpuunipüük jne.
Paul andis Félicitéle gravüüride kohta selgitusi. See oli ka kogu teenija kirjanduslik haridus.
Oma hariduse said lapsed Guyot’lt, vaeselt vennikeselt, kes käis ametis linnavalitsuses ja oli kuulus oma kauni käekirja poolest ning kel oli komme oma sulenuga vastu saapasääri ihuda.
Kui ilmad selgeks läksid, sõideti vara hommikul Geffosses’i tallu.
Õu asus nõlvakul, maja selle keskel, kauguses paistis meri nagu hall laik.
Félicité võttis korvist külmad lihalõigud välja, einestati korteris, mis kuulus meierei juurde. See oli ainus jäänus nüüdseks kadunud suvituskohast. Seintel lipendas räbaldunud tapeet tõmbetuules. Proua Aubain langetas mälestustest rusutult pea; lapsed ei söandanud enam kõnelda. „No mängige siis ometi!“ ütles ta neile ja lapsed traavisid minema.
Paul ronis küüni, püüdis linde, viskas tiigiveel lutsu või peksis kaikaga tüsedaid aame, mis kõmisesid nagu trummid.
Virginie toitis küülikuid, tormas rukkililli korjama ja väleda jooksuga vilksatasid tal jalas tillukesed tikitud püksid.
Ühel sügisõhtul tuldi mööda karjamaad tagasi.
Noorkuu valgustas üht taevaserva