Pärtliöö. Prosper Merimee
kõike seda, mida sa kavatsed mulle öelda. Kas sa ei arva, et ma pingutasin kõvasti, et säilitada oma lapsepõlve õnnelikku ebausku? Ma lugesin kõiki meie doktoreid, et leida neis lohutust oma kahtlustele, aga tegelikult need ainult kasvasid. Ühesõnaga, ma ei suutnud ega suuda uskuda. Usk on hinnaline anne, mida mulle ei ole antud, aga mitte millegi nimel maailmas ei püüa ma seda teistelt ära võtta.”
„Mul on sinust kahju.”
„Lõpuks ometi, ja sul on õigus. Protestandina ei uskunud ma jutlust; katoliiklasena ei usu ma sugugi rohkem missat. Põrgu päralt! Kas ei piisa meie kodusõdade julmusest, et välja juurida kõige kindlamat usku?”
„See julmus on ainuüksi inimeste kätetöö, ja nende inimeste töö, kes on Jumala sõna moonutanud.”
„See pole sinu vastus; aga see meeldib sulle, et ma ei ole veel veendunud. Teie Jumalat mina ei mõista, ei suuda mõista… Ja kui ma usuksin, siis oleks see – nagu ütleb meie sõber Jodelle58 – ainult kasusaamise eesmärgil.”
„Kui mõlemad usud jätavad sind ükskõikseks, milleks siis see usuvahetus, mis nii väga kurvastas perekonda ja sinu sõpru?”
„Ma kirjutasin paarkümmend korda isale, et selgitada talle oma motiive ja ennast õigustada; aga ta viskas mu kirjad avamata tulle ja kohtles mind palju hullemini kui siis, kui oleksin teinud suure kuriteo.”
„Ema ja mina ei kiitnud heaks seda äärmist karmust; ja kui poleks…”
„Ma ei tea, mida minust mõeldi. Mulle on see ükspuha. Kuula, mis mind viis selle mõtlematu sammuni, mida ma enam kindlasti ei teeks, kui tuleks uuesti teha…”
„Ma olen alati mõelnud, et sa kahetsed seda.”
„Kahetsen! Ei, sest ma ei arva, et ma olen midagi halba teinud. Kui sina olid alles kolleegiumis ja õppisid kreeka ja ladina keelt, tõmbasin mina selga soomusrüü, köitsin selle peale valge särbi59 ja võitlesin meie esimestes kodusõdades. Teie väike Conde Prints, kes on lasknud teie leeril nii palju vigu teha, teie Conde prints tegeles teie asjadega, kui tal armuseiklustest aega üle jäi. Üks daam armastas mind, prints nõudis teda minult endale; ma keeldusin, printsist sai minu surmavaenlane. Sestpeale võttis ta endale kohustuseks solvata mind igal võimalikul viisil.
See nägus väike printsike,
kes aina suudleb armsamat,
näitas mind oma leeri fanaatikutele kui kõlvatuse ja uskmatuse koletist. Mul oli vaid üks armsam, ja ma hoidsin temast kinni. Mis puutub uskmatusse… mina jätsin teised rahule: miks kuulutati mulle sõda?”
„Ma poleks elus arvanud, et prints on võimeline nii räpaseks teoks.”
„Ta on surnud, ja teie tegite temast kangelase. Nii need maailma asjad käivad. Tal oli väärtuslikke omadusi: ta suri vapralt, mina andsin talle andeks. Ent siis oli ta võimas, ja minusugune vaene vastuhakkav aadlimees näis talle kurjategijana.”
Kapten sammus veidi aega toas edasi-tagasi ja jätkas siis häälega, mis reetis üha kasvavat erutust:
„Kõik armee pastorid ja silmakirjateenrid ässitati minu vastu üles. Mina hoolisin niisama vähe nende haukumisest kui nende epistlitest. Et meeldida printsile, nimetas üks tema aadlikest mind liiderdajaks kõigi meie väeülemate juuresolekul. Ta sai selle eest vastu kõrvu, ja ma tapsin ta. Meie armees oli vähemalt tosin duelli iga päev ja meie kindralid tegid näo, nagu ei märkaks nad midagi. Minu puhul tehti erand, ja prints tahtis minuga anda eeskuju tervele armeele. Kõigi härrade palved, ja ma pean tunnistama, et ka Admirali oma, muretsesid mulle armuandmise. Ent printsi viha polnud saanud rahuldust, Jazeneuil’ lahingus Juhtisin mina püstolimeeste rühma; ma olin tulevahetuses esimeste seas: kahest arkebuusikuulist kõverdunud turvis ja piigist läbi torgatud vasak käsivars näitasid, et ma ei olnud ennast säästnud. Minu ümber oli veel vaid kakskümmend meest ja kuninga šveitslaste60 pataljon sammus meile vastu. Conde prints andis mulle käsu minna rünnakule… mina küsisin temalt kaks kompaniid raitereid… ja… tema nimetas mind argpüksiks!”
Mergy tõusis püsti ja haaras venna käe. Kapten jätkas, silmad välkumas vihast, ja ikka edasi kõndides.
„Ta nimetas mind argpüksiks kõigi nende kuldsetes soomusrüüdes aadlike ees, kes mõni kuu hiljem jätsid ta maha Jarnaci61 all ja lasksid ta ära tappa. Mina arvasin, et tuleb minna surma: ma tormasin šveitslaste poole ja tõotasin, et kui ma peaksin õnnekombel pääsema, ei tõmba ma iial mõõka tupest nii ebaõiglase printsi heaks. Ma olin raskelt haavatud, hobune oli mü seljast visanud, mind oleks tapetud, kui üks Anjou hertsogi aadlikest, Beville, see hull, kellega me koos õhtust sõime, päästis mu elu ja esitles mind hertsogile. Mind koheldi hästi. Ma tahtsin kätte maksta. Mind hellitati, käidi peale, et ma astuksin oma heategija Anjou hertsogi teenistusse; mulle tsiteeriti seda värssi:
Omne solum forti patria est, ut piscibus cequor? 62
Ma nägin nördimusega, kuidas protestandid võõramaalasi meie kodumaale kutsusid… Ent miks mitte öelda sulle ainsat põhjust, mis mind otsustama sundis? Ma tahtsin kätte maksta, ja ma hakkasin katoliiklaseks lootuses kohata Conde printsi võitlusväljal ja ta tappa. Üks argpüks võttis minu võla maksmise enda peale… Viis, kuidas prints tapeti, pani mind peaaegu unustama minu viha. Ma nägin teda üleni verisena, sõdurid mõnitasid teda; haarasin laiba nende käest ja katsin oma mantliga. Ma olin läinud katoliiklaste poolele; ma juhtisin nende ratsaeskadroni, ma ei saanud neist enam lahku lüüa. Õnneks arvan ma end olevat osutanud mõningaid teeneid oma endisele leerile; ma püüdsid kuivõrd see mul võimalik oli, mahendada ususõja raevu, ja mul õnnestus päästa mitmed oma endised sõbrad.”
„Olivier de Basseville kuulutab kõikjal, et ta võlgneb sulle oma elu.”
„Niisiis olen ma katoliiklane,” sõnas George rahulikuma häälega. „See usk on niisama palju väärt kui mõni teine; sest nende igameestega on kerge läbi saada! Vaata seda ilusat madonnat: see on ühe itaalia kurtisaani portree; silmakirjateenrid imetlevad toinu vagadust ja löövad risti ette oletatava Neitsi ees. Usu mind, toul on palju hõlpsam asju ajada nendega kui meie pastoritega. Ma võin elada, nagu ma tahan, tuues väga väikesi ohvreid pööbli arvamusele. Tuleb käia missal; ma lähen sinna aeg-ajalt ilusaid Uaisi vaatamas; on vaja pihiisa, pagan temaga! Ma tunnen üht tublit kordeljeed63, endist ratsaarkebuusiväelast, kes annab mulle Pihitunnistuse ühe eküü eest ja pealekauba toimetab edasi minu amiuläkitused oma kaunitele patukahetsejatele. Tuhat ja tuline! Elagu missa!”
Mergy ei suutnud naeratust tagasi hoida.
„Vaata,” jätkas kapten, „see on minu missaraamat.” Ja ta viskas vennale uhkesti köidetud raamatu, sametist ümbrises ja kaunistatud hõbelukkudega. „See tundideraamat on väärt teie palveraamatuid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным
Jodelle, Etienne (1532-1573) – üks „Plejaadi” poeetidest
Reformatsiooni pooldajad kasutasid valget värvi tunnusena
Kuninga ja lossi valve usaldati tavaliselt šveitsi palgasõduritele
1569. aastal toimus Jarnaci all lahing, milles katoliiklased purustasid prints Conde juhitud protestantide väed