Pärtliöö. Prosper Merimee
saad niisutada,” ütles Miia ja kallas jutustaja klaasi ääreni täis.
Kapten kummutas selle ühe sõõmuga tühjaks. Ja jätkas nõnda: „Mina olin enda meelest juba ei rohkem ega vähem kui tammetõru, kui ma taipasin öelda Admiralile:
‘Oh, mu isand, kas siis niiviisi puuakse mees, kes juhtis Kadunud Lapsi Dreux’ all?’ Ma nägin, kuidas ta oma hambaorgi välja sülitas ja võttis uue. Ma mõtlesin oma südames: ‘Ahaa, see on hea märk!’ Ta kutsus kapten Cormier’ enda juurde ja ütles talle midagi sosinal; siis ütles ta ülemkohtunikule:
‘Tõmmake see mees oksa!’ ja keeras ise kannal ringi. Mind tõmmatigi oksa, aga vahva Cormier haaras mõõga ja raius köie otsekohe läbi, nii et mina lendasin oksalt alla, ise näost punane nagu keedetud vähk.”
„Soovin õnne,” ütles Mergy, „et te sellest loost nii odavalt välja tulite.”
Ta silmitses uurivalt kaptenit ja näis ennast tundvat pisut halvasti, et peab istuma mehe seltsis, kes on võlla ära teeninud; ent neil õnnetutel aegadel olid kuriteod nii sagedased, et nende üle ei saanud otsustada nii rangelt, kui seda tehtaks tänapäeval. Ühe leeri julmus õigustas mingil määral vastaspoole repressioone, ja usuvaen lämmatas peaaegu igasuguse rahvusliku poolehoiutunde. Muide, kui nüüd õigust rääkida, siis preili Miia varjatud edvistamine – Mergy meelest oli ta nüüd väga ilus – ja veiniuim, mis mõjus tema noorele ajule palju ägedamalt kui raiterite paadunud peadele, tegi ta erakordselt heatahtlikuks oma lauakaaslaste vastu.
„Ma varjasin kaptenit üle nädala kaetud kaarikus,” ütles Miia, ,ja lasin tal väljas käia ainult öösiti.”
„Ja mina,” lisas Trudchen, „tõin talle süüa ja juua: ta võib seda siin kinnitada.”
„Admiral tegi näo, nagu oleks ta Cormier’ peale väga vihane; tegelikult mängisid nad seda farssi kahekesi koos. Mina sörkisin pikka aega armee sabas ega julgenud kunagi Admirali silma alla sattuda; lõpuks Longnaci piiramisel avastas ta minu tranšees ja ütles mulle: ‘Dietrich, kulla sõber, et sind üles ei poodud, siis mine ja lase nüüd ennast maha kõmmutada.’ Ja ta näitas mulle brešši41; ma taipasin, mida ta tahtis öelda, ja läksin julgelt rünnakule; järgmisel päeval läksin tema juurde Grand’Rue’l, hoides käes arkebuusikuulist läbilastud mütsi. ‘Mu isand,’ ütlesin talle, ‘mind lasti maha täpselt nii, nagu mind üles poodi.’ Ta naeratas ja ulatas mulle oma rahakukru, öeldes: ‘Selle eest saad uue mütsi.’ Sestpeale oleme ikka olnud head sõbrad. Oo, oli see alles ilus rüüstamine seal Longnaci linnas! Juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma!”
„Ah, kui ilusad siidist riided!” hüüatas Miia.
„Kui palju ilusat pesu!” hüüatas Trudchen.
„Kuidas me ennast suure kloostri nunnadele näitasime!” ütles kornet. „Kakssada arkebuusiratsanikku ühe katuse all saja nunnaga!..”
„Rohkem kui kakskümmend ütles papismist lahti,” sõnas Miia, „nii kangesti meeldisid neile hugenotid.”
„Just seal,” pahvatas kapten, „just seal, küll oli ilus vaatepilt, kui meie argoulet’d42 läksid joogikohta, preestrirüüd seljas, hobused sõid kaeru altarilt ja meie ise jõime head kirikuveini nende hõbekarikatest!”
Ta pööras pead, et juua nõuda, ja nägi kõrtsmikku, kes seisis, käed ristija silmad kirjeldamatu õudusega taeva poole tõstetud.
„Tohman!” sõnas tubli Dietrich Hornstein õlgu kehitades. „Kuidas võib inimene olla nii loll, et usub kõike seda jama, mida papistide preestrid suust välja ajavad! Teate, härra de Mergy, Montcontouri lahingus tapsin ma püstolilasuga Anjou hertsogi43 aadlimehe; kas teate, mis ma tema kõhul nägin, kui ma tal vammuse seljast võtsin? Suurt siidriide tükki, mis oli täis pühakute nimesid. Tema arvas, et see kaitseb teda kuulide eest. Tohoo pime! Mina tegin talle selgeks, et pole ühtegi skapulaari, millest protestandi kuul läbi ei läheks.”
„Oh, skapulaarid!” poetas vahele kornet. „Minu kodukohas müüakse pärgamenti, mis kaitseb tina ja raua eest.”
„Mina eelistaksin korralikult sepistatud terasturyist,” ütles Mergy, „nagu neid teeb Jacob Leschot Madalmaadel.”
>,Kuulake mind,” sõnas kapten, „ ei saa salata, et võib ennast haavamatuks teha. Mina räägin teile, et ma nägin Dreux’s aadlimeest, kes sai arkebuusikuuli otse keset rinda; tema oskas teha salvi, mis tegi haavamatuks ja millega ta oli ennast määrinud oma nahast alussärgi all; tema ihul polnud isegi mustjaspunast plekki, mille jätab löök.”
„Kas te ei arva pigem, et särginahk aitas leevendada arkebuusikuuli hoogu?”
„Ah, teie, prantslased, ei taha ka midagi uskuda. Aga mis te siis ütleksite, kui oleksite näinud sileesia ratsarüütlit, kes pani oma käe lauale, ja mitte keegi ei suutnud seda haavata kõvasti noaga lüües? Teie aga naerate ja ei pea seda võimalikuks? Küsige Miia käest. Te ju näete seda tüdrukut? Ta on niisuguselt maalt Pärit, kus nõiad on niisama tavalised kui meie maal mungad; tema võib teile rääkida hirmuäratavaid lugusid. Mõnikord pikkadel sügisõhtutel, kui me istume väljas tule ümber, tõusevad mul juuksed peas püsti, kuuldes neid seiklusi, millest tema räägib.”
„Mul oleks hea meel mõnda neist kuulda,” ütles Mergy. „Kaunis Miia, pakkuge mulle seda lõbu.”
„Jah, Miia,” lausus kapten, „pajata meile mõni lugu, kuni meie pudelid tühjaks joome.”
„Kuulake siis mind,” sõnas Miia. „Ja teie, mu noor aadlimees, kes te mitte midagi ei usu, palun hoidke oma kahtlused ainult endale.”
„Kuidas te võite öelda, et ma mitte midagi ei usu?” ütles Mergy talle sosinal vastu. „Ausõna, ma usun, et te olete mu ära nõidunud, sest ma olen teisse juba kõrvuni armunud.”
Miia lükkas ta õrnalt eemale, sest Mergy suu peaaegu puudutas tema põske. Ja heitnud siis põgusa pilgu paremale ja vasakule, et kindlaks teha, kas kõik teda kuulavad, alustas ta järgmiselt:
„Kapten, te olete kindlasti olnud Hamelnis?” „Mitte iialgi.”
„Ja teie, kornet?”
„Mina ka ei ole.”
„Kuidas siis nii? Kas ma ei leia siis kedagi, kes on olnud Hamelnis?”
„Mina olen seal aasta otsa olnud,” sõnas üks ratsamees ligemale astudes.
„Ahah! Fritz, sa oled näinud Hamelni kirikut?” „Rohkem kui sada korda.”
„Ja tema värvilisi vitraaže?”
„Muidugi.”
„Ja mis oli neil vitraažidel kujutatud?”
„Neil vitraažidel?.. Vasakpoolsel aknal on minu arvates suur must mees, kes mängib flööti, ja väikesed lapsed jooksevad talle järele.”
„Täpselt nii. Ma räägin teile nüüd loo sellest mustast mehest ja neist lastest.
Palju aastaid tagasi kannatasid Hamelni elanikud rotinuhtluse tõttu, neid tuli lugematul hulgal põhja poolt, nende karjad olid nii tihedad, et maa oli lausa must, ja ükski voorimees ei julgenud oma hobuseid juhtida üle tee, kus need loomakesed vudisid. Kõik pandi silmapilguga nahka; ja aidas oli rottidel hõlpsam jagu saada vaaditäiest viljast kui minul ära juua klaas seda head veini.”
Ta jõi, pühkis suu puhtaks, ja jätkas:
“Hiirelõksud, rotilõksud, püünised, mürk – kõik oli asjata. Bremenist lasti kohale tuua pargas tuhande ühesaja kassiga; aga kasu ei mingit. Kui tuhat rotti maha tapeti, tuli kümme tuhat asemele, ja nad olid palju näljasemad kui eelmised. Ühesõnaga, kui selle nuhtluse vastu poleks abi saadud, poleks Hamelnisse jäänud ainsatki viljatera ja kõik elanikud oleksid surnud nälga. Siis aga tuli ühel reedesel päeval linnapea juurde pikk kuivetunud
brešš – müüri lünk, läbimurruavaus kindlusemüüris