Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski
teadvuse (so selgesti teadlik olemise) oma. Küsimus teadvuse aktiivsusest, “degenereerumisest”, terviklikkusest on kindlasti seotud just nende fenomenidega. Igapäevane elu on igal juhul küllalt rutiinne, et soodustada teadvuse automatiseerumist, teadlikku hääbumist. Inimene ei tunne prille ninal, riideid seljas, ei pane tähele põranda värvi, riiete kudet, oma liigutusi, mõndagi sellest, mis ta räägib. Isegi mõtlemine automatiseerub: mingi ümbruse detail kutsub esile ikka sama reageeringu, mõttes öeldud lause, mida mõtleja hiljem enam ise ei taju. Selline vaimne panetumine võib viia selleni, et Homo sapiens’i asendab Homo automaticus, surnud, elutu olend (meie elu on ka meie teadlikkus elust, sellest, et oleme elus), kes võib ümbruse stiimulitele võrdlemisi adekvaatselt reageerida, kuid ainult masinana, peata konna kombel, kes teatavasti säilitab mõneks ajaks reageerimisvõime. Üks silmatorkavamalt automatiseeruvaid inimese “osi” on keeleline tegevus. Võib isegi tekkida kahtlus, kas keel polegi vaimse suremise peamine, vahest isegi ainus süüdlane. Tõepoolest, keelelise tegevuse aluseks on maailma praktiliselt lõpmatu mitmekesisuse jaotamine piiratud hulgaks elementideks – mõisteteks, teadvuse sulgumine lausetesse, mis moodustatakse automaatselt ja mis lubavad vähese vastupanu ja tähelepanu korral mõtlemata rääkida, vastata šabloonile šablooniga, ühendada omadussõna nimisõnaga: ilus tüdruk, hea kontsert, uus maja; tüdrukule, kontserdile või majale sügavamalt mõtlemata. Kõige drastilisemaid näiteid sellisest masinlikust, õieti juba sisutust keelekasutamisest leiab nn seltskondlikust vestlusest, aga ka viletsatest ajaleheartiklitest ja kõnedest. Võime öelda, et keele, maailma klassifitseeriva märgisüsteemi omandamisega on inimene omandanud võime oma maailma lihtsamaks muuta, oma keskkonda ümber kujundada; see uus, keele vormitud keskkond aga on vastuolus inimese teadvuse keerukusega, on liiga lihtne ja detailiseeritult abstraktne. Kirjandus peaks aitama taastada tõelist, keerulisemat, konkreetsemat keskkonda.
Keelega vahetult seotud on mõtlemine, loogika, filosoofia – ja mis eriti oluline – keelelises kujus fikseeruvad sellised elu ja käitumist mõjutavad asjad nagu eetika, religioon, traditsioonid… Keeles lausete, käskudena jääd- vustatult on nad omamoodi kammitsateks inimese elule, tegutsemisele muutuvas keskkonnas. Loogikal, keelelisel mõtlemisel üldse on alati oht reaalsusest irduda, liikuda oma teed oma keeleliste seaduste järgi: see loogika autonoomia võib viia ka loogikale allutatud eetika, religiooni, tavad eemale otstarbekusest, nii et tekib tõsine lõhe inimese soovide ja vajaduste vahel ühelt ning traditsiooni nõuete vahel teiselt poolt.
Kirjanduses võib näha vahendit keele ja keelelise mõtlemise automatiseerumise vastu. Kirjanduse esitatud kujutlused on ikka avaramad sellest tegelikkusest, milles me päevast päeva elame, sellest tegelikkuse osast, millest me veel teadlikud oleme. Ja nii saamegi – kui meil on säilinud kujutlusvõime – eemalduda argisest, tardunud nimetuste, harjumuste maailmast ja liikuda kaasa taasavastatud või päris uue maailmaga, teistsuguse loogikaga, teistsuguse elamisega. Kirjandus puhastab ja elustab meie teadvust, ühendab selle terviklikumaks (meenutame, et enamik kirjandusteoseid on selgesti tervikud, neil on algus, lõpp, kesksed teemad, tegelased, ühtne stiil, osadesse jaotus jne), avab meile uusi tunnetusvõimalusi, millele me ise pole tulnud, kuid mis, niipea kui neid märkame, saavad meile omaseks. Nii avab kirjandus meis latentseid kujutlusi, seoseid, sarnasusi (aidates näha ühtedes asjades teisi, mis on igasuguse mõtlemise algus ja tuum), tõestades ja taastades ikka uuesti inimeste vaimset ühtsust7, mis toetub igale uuele, kuid kohe kõigi jaoks omaseks saavale kujundile, metafoorile, vaatepunktile. Kirjandus aitab meil leppida tegelikkuse jäikusega ja moraali nõuetega, neid ühelt poolt põhjendades (müütides ja filosoofias), teiselt poolt eitades ja ületades (muinasjuttudes, naljades). Niisugused on minu jaoks kirjanduse olulisemad funktsioonid. Halb kirjandus on halb seetõttu, et ta ei suuda neid funktsioone täita, hea kirjandus on hea ja vajalik seetõttu, et ta seda suudab.
Kirjandus saab oma põhifunktsiooni täita mitmeti. Üks meile kodusemaid žanre – klassikaline realistlik romaan – loob uue tõeluse, mida selle tõeluse võimalikkus lubab meil usaldada ning milles me seetõttu saame elada teiste inimeste elusid. Nali päästab meid traagilise tõeluse survest, seda tõelust tühisena esitades. “Roppus” lubab meil ignoreerida teatavaid tülikaid tabusid. Traditsiooniline luuletus esitab asjade vahel uusi, senimärkamata, kuid tõelisi, loomulikena tunduvaid seoseid (vrd Juhan Liivi võrdkujud kodumaale ja rahvale: mesipuu, magav mehike, koorma all vaevleja), liigutab meid tavalisest argisest elurütmist lahti oma maagiaga, šamanismist pärit rütmiga, mille mõjul me võime saada vastuvõtlikuks uuele, millelegi, mis seni ei olnud meile omane või vastuvõetav (tegelikkusega lepitamine). Sürrealistlik luuletus, omamoodi kirjanduse viimane piir8, sisaldab ainult uusi seoseid mõistete, kujutluste vahel, ja need seosed peavad olema kuidagi põhjendatud (st nad ei saa olla tervenisti tavalised ega päris juhuslikud, kuigi – NB! – nii tavaline kui täiesti juhuslik mõjuvad teatavates kontekstides virgutavalt ja põhjendatult). Jaapani haiku avab lugejale uuena lõigu tõelusest, vabastades selle tavalisusest, muutes harjunu ja seega tähelepandamatu taas tunnetatavaks (sageli on haiku küll ka selgelt sümbolistlik).9
Kirjandus toimib keele läbi, kuid oleks vale pidada teda täiesti keeleliseks nähtuseks, tekstiks või märgiks. Kirjandus on kõrgema taseme nähtus kui keel, kui keele märk. Võiks olla õigem ühendada kirjandus ühte kategooriasse unenägude ja visioonidega; igatahes tuleks vabaneda illusioonist, et kirjandus koosneb tekstidest, raamatutest jne. Kirjandus tõendab inimese võimet luua ja muuta keelt keele enda vahendusel, olla keelest kõrgemal. Niiviisi on kirjandus, hea ja mõjuv kirjandus sügavasti paradoksaalne. Seda paradoksaalsust on tajunud ja esitanud nii endisaja filosoofid (eriti buddhistid) kui XX sajandi mõtlejad Euroopas ja mujal (Wittgenstein).
Keelelise nähtusena sisaldab kirjandus keelelisi seaduspärasusi ja peab, et luua kontakt inimeste vahel, vastama teatavatele (keelelistele) nõuetele: kirjandusteose elementidel peab olema tähendus, nad peavad olema seostatud nii, et võimaldavad liikumist tähenduselt tähendusele, kujutluste kulgu ja liitumist. Kirjanik, kes tahab luua loogilist pilti mingist võimalikust või ka lausa fantastilisest maailmast, kasutab keelt lihtsalt vahendina selle maailma edasiandmiseks lugejale; sürrealist või mõni teine eksperimenteerija otsib uusi, kuid arusaadavaid teid keelest, tema reeglipärasusest endast10 (eesti kirjanduses on sellest parim näide Ilmar Laabani Rroosi Selaviste).
Keelelise nähtusena allub ka kirjandus automaatseks muutumise, tardumise ohule. See oht näib olevat minimaalne folklooris, loodusrahvaste juures, kus “uudsuse nõuet” niisugusena ei eksisteeri, nagu (NB!) ei eksisteeri praktiliselt ka halba kirjandust. Nähtavasti aitas loodusinimesele enda elavana ja vabana hoidmiseks olemasolevast piiratud laulu- ja juturepertuaarist; loomine võis piirduda reprodutseerimise, taasloomise ja varieerimisega. Muidugi on mälus talletatud teksti iga kordamine palju enam looming (vrd näitleja loomingut!) kui lugemine; muinasjutuvestja ja laulik ei ole põrmugi alamad tänapäeva kirjanikust, kuigi pealiskaudsel vaatamisel võib neid pidada lihtsalt hea mäluga reprodutseerijateks, mitte loojateks. Kirjaoskuse ja raamatute11 ajal peab uut otsima mujalt: kirjutatakse uusi, uutmoodi teoseid. Siingi, nagu iga tegevuse juures, võime märkamatult libiseda šablooni, kaotada tähelepanu, automatiseeruda. Tulemuseks on halb kirjandus, kirjandus, mis ei täida oma põhifunktsiooni. Iga teos, eriti veel kirjutatud teos, on võimalik šabloon, iga teos täidab ühe lahtri võimaluste tabelis ja sunnib järgmisi otsima uusi lahtreid, uusi võimalusi. Ikka ja jälle muutub kirjandus automaatseks, rangete reeglite järgi käivaks elutuks kunstkäsitööks, ikka ja jälle elustub ta taas. Siit näemegi, et ei saa põhimõtteliselt anda mingeid reegleid hea kirjanduse loomiseks: reeglid tähendavad automaatsust, kirjandus peab seda vältima. Nii sarnanebki uusaja kirjanduslugu veidral kombel antibiootikumide ajalooga: bakterid kujundavad kiiresti uusi, ravimi vastu immuunseid tüvesid ja inimene leiutab uute tüvede vastu uusi antibiootikume jne. Kirjandusloos on vaenlaseks seesama automatiseerumine ja antibiootikumiks uus, mis alati peab tulema väljastpoolt reegleid, kuid realiseerudes annab uued reeglid, saab uueks šablooniks. Kuivõrd sõltub tänapäeva kirjanduselu eriline uudsusejanu tänapäeva inimese suurest ja valdavalt keelega seotud automatiseerumisest (võrreldes talupoja ja metsindiaanlasega), jääb
Kirjandusteos eeldab-nõuab vähemalt kahte isikut: kirjutajat ja lugejat, kelle vahel ta loob arusaamisel põhineva kontakti. Kahe inimese ühenduses on aga eos paljude, kõigi inimeste ühendus.
Vastust küsimusele “Mis on luule?” peaks hakkama otsima peaaegu kitsendustevabast sürrealistlikust luulest, seeasemel et püüda ekstraheerida tunnust “lüüriline” hulga kitsenduste ja konventsioonidega korraldatud romantilisest ja sümbolistlikust luulest, nagu paraku tehakse.
On huvitav märkida, et (harjumusest?!) ei tunneta me ka oma “mina”, mis on võibolla esimesi tunnetusi üldse. Selle tunnetuse taasleidmiseks on Hiinas-Jaapanis loodud isegi omaette kirjandusvormid.
Loogik ütleks siin, et ühel juhul “objektikeel” ja “metakeel” erinevad, teisel juhul langevad kokku.
On üllatav, kuivõrd on kirjanduse ilmet (vrd isegi sõnade kirjandus, litteratura jt seost sõnadega kiri, littera jt) muutnud kirja ja üldise kirjaoskuse teke.