Seelikukütt. Mati Soonik
Sind mõttes väga tugevasti! Tunnen, et haigusest hooli
mata on mu kätes jõudu!
Nüüd on Maila tervis juba palju parem kui kümnendal septemb ril. Olin natuke aega tagasi naisukese pool ühiselamus. Õrnutse sime vaoshoitult, suudlesime ettevaatlikult. Vaevalt olime voodist tagasi toolidele istunud, kui üks Maila toakaaslane saabus. Hea, et ta varem ei saabunud. Midagi head selles küll pole, et elame nagu linnukesed oksal.
Loominguliselt ei lähe mul hästi, sest viimane saadetis Noorusele sai eitava hinnangu osaliseks, sest midagi uudset ja huvitavat see ei sisaldanud. Kirjutan põhiliselt neljarealisi värsse, aga pike-mate tegemine käib mulle üle jõu. Kohati mõtlen üsna sügavalt ja traagiliselt, aga kunstiküpsesse vormi ei suuda ma oma tundeid valada. Mul ei tule sule alt luuletusi, mis köidaksid lugejat ja pean koletult palju tööd tegema, et ennast värsisepana õigustada. Mu ponnistuste tulemused leiavad tihti oma õige koha prügikastis.
Ajalehes Ühistöö ilmub kindlasti mu kuus humoristlikku lühiluuletust – nii vähemalt lubas Enn. Hea muidugi, kui rajooni ajalehtki mu ebaküpset luulet avaldab ja rohkem oleks palju nõuda. Kuigi praegu ei põle tavaliselt roheline tuli mu loomingu avaldamisele, siiski rajooni ajalehele ja Noorte Häälele see kohati sobib.
Kas olen ainult loru ja ei suuda ennast teostada? Kas ainult magan, söön, kõnnin, kasutan käimlat ja midagi kasulikku oma rahvale ei tee?.. Mu elus on ju alles alguste algus käsil. Raskused ei tohi mind põlvili suruda! Pean ära tunnetama raamid, millesse olen pandud. Igaühel on oma raamid!
Täna sain kirja, mis kõigutas mu rahulolu ja head enesetunnet.
Elmar, ütle, miks pidi saatus olema selline, miks pidi ta lahutama mind Sinust siis, kui leidsin, et teist kedagi ma Sinu vastu ei vaheta.
Viimane kord, kui Sind nägin, tahtsin jääda kogu eluks Su juurde. Kahjuks siiski ei julgenud ma Sulle seda öelda. Ja kas Sajuba teadsid siis, et see oli meie viimane kord kokku saada? Ütle, miks on kogu see elu nii keeruline? Süüdi olen siiski selles ainult mina. Mina ju ise tegin kõik keeruliseks. Ma olin oma süütuses nii väga kinni. Ma tahtsin olla kindel abiellumise suhtes. Võib-olla olin rumal?
Mul poleks üldse olnud vaja kõike nii südamesse võtta. Aga ma tundsin, et Sa oled samasuguse hingeeluga kui mina. Ma pettusin. Sa unustasid minu sama kiiresti, kui sõbrustama hakkasid. Võibolla siis, kui oleksid mult süütuse võtnud, ei oleks Sa suutnud mind kerge südamega üle parda heita?
Mina aga ei saa veel praegugi Sind unustada ja isegi kümnete aastate pärast oled Sa mu südames alles. Oled mu südames väga sügaval. Kahju, et ma kõike seda enam rääkida ei saa ja ainult kirjutan, kuid südamel on ka siis kergem.
Elmar, ma olin tõesti paha, olin, aga Sa oleksid võinud mulle andestada, et Sind piinasin ja Sulle lõplikult ei andunud. Helistasin Sulle palju-palju kordi, kirjutasin Sulle kaks kirja. Ja Sa ei teinud minust enam väljagi.
Elmar, kas tõesti oli Sul vaja mind ainult külmal talvel ja porisel kevadel väljas jalutamiseks ning külma käes koos lõdisemiseks ja maja trepikojas kabistamiseks?
Ja kui tuli ilus kevad, otsisid Sa uue tüdruku, alustasid kõike otsast peale. Muidugi on kevad ja suvi ilusad, eks siis ole tujugi parem, aga Sa ei tea, kui palju haiget Sa mulle tegid. Sa tegid mulle tuhat korda rohkem haiget kui mina Sulle.
Elmar, ma nutsin terve suve, nutsin ja lootsin siiski, et lõpeb koolivaheaeg ja tuled Tartusse. Helistan Sulle ja vast siiski ei jää me võõraks. Ehk annad mulle andeks? Ma poleks enam iialgi öelnud Sulle – ei. Me oleksime maailma kõige õnnelikumad inimesed. Me voodielu oleks kulgenud nii, kuidas Sa vaid oleksid soovinud. Me kallistaksime ja õrnutseksime lõputult kaua, ma ei suudaks oma neitsilikkust säilitada isegi siis, kui seda sooviksin.
Siiski läks kõik teisiti, kui olin lootnud. Enne 1. septembrit sain teada, et oled abielus. Nutsin terve öö ja järgmise päeva, pisaratest pole ka praegu puudus, ma ei tea, kaua ma suudan niimoodi nutta. Ma ei suuda vist kunagi enam naeratada ja ma ei tahagi naeratada enam. Ma tahan ainult üksinda olla, tahan olla paksus metsas, et mind keegi ei näeks, sest ma ise ei taha kedagi näha.
Hoian ainult punast väikest palli, mille mulle kinkisid, ja esimest kirja, mille mulle Hiiumaalt saatsid, vahetevahel oma käes ja ei suuda kuidagi uskuda, et need sõnad on kõik valed ja kui ka on, hoian neid ikka kogu elu.
Tean isegi, et need pisarad on nüüd kõik ilmaaegu, leidsin ju liiga hilja Sinu ja siis leidsid juba Sina, et minust on paremaid ja mina pole see, keda Sina otsisid. Küllap andus uus neiu Sulle kohe ja saavutas selle, millest mul pole enam unistadagi erilist mõtet, sest nii kurnaksin asjatult vaid oma keha ja vaimu.
Elmar, ma teadsin ja tundsin, et kõik meie vahel nii lõpeb. Tahtsin juba vahepeal ise kõik meie vahel lõpetada, aga ma ei suutnud. Sa naerad minu üle kindlasti, aga ma nägin peale esimest kohtumist unes meie mõlema tuleviku ette. Teadsin, et saatus lahutab meid. Aga ikkagi ei saa ma pisaraid tagasi hoida. Elmar, nüüd usun ka mina, et unenäod lähevad täide.
Elmar, soovin Sulle palju, palju õnne! Soovin, et kõik Su unistused täituvad ükskord! Ära pahanda, et ma kirjutasin Sulle, aga nüüd on ka minul natuke kergem.
Peaksin Ilmele lohutava kirja saatma, et ka temal mingu kõik hästi, sest mina ei soovi ju kellelegi halba. Ikka olgu teistelgi õnne ja rõõmu!
Armastan tõeliselt alles esimest korda ja sealjuures on mu armastus õnnelik. Mul on supernaine, kes on krapsakas nii päeval kui ka öösel ja lusti on seetõttu tõesti palju.
Oh, Mailakene, ma pole kunagi kedagi tõeliselt naiseks tahtnud ega taha ka praegu ja tulevikus! Oled mulle selleks liiga armas ja mul on sinu näol kõik, mida süda võib ihata ja vaatamata raskustele, mis meie õnne takistavad. Tore, et su leidsin.
Abikaasa on nüüd terve ja meil vedas, sest saime eelmistel nädala vahetustel koos magada ja väga tormiliselt vallatleda.
Maila ütles: „Mul on rasestumisoht.”
„Mitu päeva on pahakate algusest möödas?” uurisin.
„Kümme,” tähendas naisuke.
Kallistasin teda tugevasti.
„Kui kümme päeva, siis järgmisest päevast alles algab tõeline oht.”
Väga iharaks tegid minu järgnevad suudlused. Mida küll annaksin, et saaksin igal päeval abikaasa lähedust ja kallistusi tunda! Eel duste kohaselt poeme järgmisel nädalavahetusel ühise teki alla, sest oleme siis Jõgeval.
Maila on tõesti parimatest parim naissoo esindaja ja meie abielust tuleb suur eeskuju teistele. Lahkuda temakesest on väga kurb, sest mina ulun oma toa nurgas, tema teeb sama oma ühiselamus. Tartus on kahjuks ajalehes avaldatud kahele korteri üürilevõtu soovile järgnenud vaikus.
Maila elu on tõeliselt raske, kuid minul on suhteliselt kerge. Pole ime, et ta Tallinnas veidi tujutses.
Hommikul üritasin teda kallistada, aga tema keeras enese ootamatult selili ja lausus: „Pühapäeva hommikul kah ei lasta magada,” mille peale mina pöörasin talle selja ja ei katsetanud enam midagi.
Mu kallis naine on muidugi vapper, kuna jätab oma ema maha ja tuleb minuga. Võib arvata, et mind ja Mailat ei lahuta miski.
Ämmal olin Jõgeval külas, kus mulle riidenagi pähe kukkus, aga õnneks eriti palju viga see mulle ei tekitanud. Tegin seal füüsilist tööd: saagisin, lõhkusin ja tassisin küttepuid, kuhu kästi. Naiseema oli väga lahke ja sõbralik, aga seda üllatavam oli, et ta saatis Mailale kirja, milles kritiseeris mind omajagu, eelkõige käitumiskultuuri. Täitsa kummaline inimene! Tegin selle läkituse naeruväärseks abikaasale ja ta nõustus mu seisukohtadega. Soov võis ämmal ju isegi hea olla, ent ilmselt polnud selline samm õige. Teda ei tohi enesele väga lähedale lasta. Ma pean käituma talle talutavalt, aga mitte isekalt.
Abielupoolest saan tõesti ainult ülivõrdes kirjutada ja pean teda veelgi rohkem hoidma, kui seda praegu teen – ta on ju väga õrnake. Ma ei taha teistest