Seelikukütt. Mati Soonik
hing on tal avar ja särtsu on temas parasjagu. Tõesti on ta tore tüdruk, seejuures suhtub ta minusse ilmse austusega.
Otsustasin teda võrgutada. Küsisin esmalt, kus ta toakaaslased asuvad. Sain teada, et nad on rahvatantsutreeningul ja ilmselt lähema poole tunni jooksul ühiselamusse ei jõua. Panin käe nagu möödaminnes Svetlana sülle, ise muudkui seletasin maast ja ilmast. Õrnalt pigistasin ta reit kord ühest, kord teisest kohast.
„Oih-aih!” hüüatas Svetlana naerdes.
Järsku tõmmati uks lahti ja üks ta vähestest meessoost kursusekaaslastest seisis ukseavas. Mu käsi taganes Svetlanast eemale, pobi sesin midagi vähesest ajast ja põgenesin. Mulle meeldib krapsakas ja kaunis venelanna omajagu. Hakkan talle eesti keelt õpetama, aga selle varjus üritan temaga õrnutseda. Ta näib meie suhtlemise poolt olevat.
Eile istusin Svetlanaga ühiselamu telefonivalves, kuigi ta pidi seal üksi olema. Vestlesime ja vahetevahel kallistasime teineteist. Erutusime mõlemad tublisti, ent kui keegi möödus, manasime näod sellisteks, et meie vahel pole midagi. Hiljem tegin talle sööklas lõuna välja. Muidugi on raske Svetlana jutus kõigest aru saada, ent siiski tähelepanelik olles on see suures osas võimalik. Hästi armas tunne oli, kui ta mu käe alt kinni hoidis. Aeg-ajalt pigistasin teda ja suudlesime. Täitsa mõnus oli jalutada, kuigi praegu on kõikjal märg ja lehtpuud on peaaegu paljad. Svetlana on venelane, kuid ta on võimekas inimene, kes õpib eesti keele ära ja saab ka emaga suhelda. Minu ja võluva näitsiku suhted on alles alanud, aga loodetavasti arenevad nad edasi. Kaunis venelanna on igati õrna pilguga, kuid eks peale pühi näen, kuidas ta minusse suhtub. Homme püüan talle sünnipäeva puhul telegrammi saata, mida ta kindlasti ootab, sest andis ta ju mulle oma kodu aadressi.
Praegu olen Tallinnas ema tiiva all ja maadlen hambavaluga. Miks see küll tekkis – mitte ei jõua ära taibata. Kas tõesti aitas näts sellele kaasa või sai hammas külma?.. Hamba pärast tuleb mul Tartus jooksmist, sest olen nagu hunnik õnnetust. Ham-mas on igati tähtis inimese koostisosake ja küll paneb minu valu pärast tantsu lööma. Neelan igasugu tablette, et pakitsus tuimeneks. Närisin porgandit, mis mu hädasid suurendas. Nüüd on teised hambad samuti hellad – haige mõjutab terveid. Jumal temaga, aga kui valu järele ei anna, lasen hamba välja tõmmata, sest muud lahendust ma küll ei näe.
Ema on hea inimene, kes hoolitseb väga hästi minu eest ja muidugi on teised põhilised süüdlased, kui mul on kellegagi vastasseis, aga mina olen illikuku. Ema elab peost suhu, ent ta on oma eluga ilusasti mäel. Kui hästi ja kiiresti ta toitu valmistab – see on lihtsalt vaimustav!
Paraku kimbutavad teda haigused, aga neid tahaksin küll temast eemal hoida. Loodan, et ta ikka kaua-kaua elab ja väga kurb on mõelda, et pärast kooli lõpetamist tuleb mul vist Tartusse jääda. Ma oleksin vajalik Tallinnas – ema jaoks, aga ehk laabub edasine siiski tema jaoks soodsalt?
Vestlesin oma äpardunud armuromaanist naabrimehega, kes rääkis ka enese noorpõlve armastusest. Ta ei sobinud neiuga kooseluks, üksnes voodis pidas teda suurepäraseks, seal olid nad kui teine teise jaoks loodud. Nende vahel oli armastus, mis piinas. Tutvus oli poolteist aastat kestnud, millest oleks ka abielu tekkinud. Igatahes nende tuttavad arvasid nii, ent tüdruk ei tulnud ühele kohtamisele ja Raul ei teinud midagi, et uuesti kokkusaamist üritada. Kuidas küll see mees suutis ühe tõrke peale kogu eelneva suhtes käega lüüa?
Olen vastikult ülbe ja auahne, mis segabki abiellumast, sest näitsikud ei talu minusuguseid upsakaid selle. Igal juhul ei kannata mind välja kangekaelne neiu, kes hakkab mulle nimme vastu. Olen enda arust väga tark, aga kas ikka olen?
Praeguse plaani kohaselt ma enne novembri lõppu ei astu ühtegi sammu Maila suunas, ent edaspidi tuleb kaks Gorki raamatut Jõgevale tagasi viia. Kui aga mulle ajapikendust antakse, toimetan need sinna detsembris. Mõrsja ja ta ema sünnipäevadeks üritan neile telegrammid saata, kuid uueks aastaks õnnitluskaardi.
Ma ei tohi oma nõudmistega tüdrukute suhtes liialdada ja küllap Svetlana eesti keele selgeks saab, vaid kannatust on vaja. Mul pole tarvis üleliia temaga vene keeles lobiseda ja see on hea, kui armas näitsik oma majas elab, nagu mul on praegu Tartus juhtunud. Saan temaga kokku nii tihti, kui tahan ja arvatavasti sõbrustame ka edaspidi. Ta kehavormid on mulle väga meelepärased ja loodan, et ta igati soodsates tingimustes mulle andub. Juba selline õrnutsemine, nagu meil toimus, tegi meid küllalt lähedasteks. Väga kaua pole meil vaja koos olla – umbes tunni päevas võin talle pühendada. Kõige tähtsam on, et ta ennast minuga lahkelt üleval peaks.
Kahju, et ema venelasega abiellumise vastu seisab, aga küll ta lepib sellega, kui vaja. Peaasi, et Svetlana eesti keele selgeks õpib, ent väga kindlalt temaga arvestada ei saa, sest liialt vähe oleme ju tuttavad. Igal juhul teen ponnistuse tutvuse süvendamiseks ja küll oleks hea, kui saaksin hinge jälle rahu tagasi! Mitte asjatult närve kulutada ja mitte lasta ennast tasakaalust välja viia – seda on vaja, et elus edukalt edasi liikuda!
Matildega on mul endiselt mõnus vahekord. Kumbagi ei kohusta meie armusuhted, mis on kolm ja pool aastat kestnud, millekski. Mitu korda pole me teineteist tervelt kolm kuud näinud, ent võõraks pole me teineteisele jäänud. Ta on mul kord juba selline leplik hea Matilde, kes vanasti pani lausa toidumoona mu taskutesse. Nüüdki kipub seda tegema, sest tal on alati söök tööl kaasas. Seekord pakkus kotlette mulle ühes, aga võtsin temalt vaid neli kompvekki ja see oli kõik. Tegelikult olin kotletid ära teeninud küll, sest rassisime omajagu. Kahju, et hommikul enne nukuteatrist lahkumist ei hoolinud ma vallatlemisest. Olin kuidagi uimane ja unine, mind ei huvitanud seal enam miski.
Mida toob talv?.. Möödunud aastal armusin kenasti, mis aga arvatavasti möödub, kuigi olin peaaegu abiellumise ääre peal. Kahe neiuga olen perekonnaseisuameti ukse taga käinud, ehk kolmandaga lähen uksest sisse. Esimene katsetus oli lausa kaheksateistkümnesena lühiajalise tuttava Adaga. Olin ikka kohmakas küll temaga, sest ta oli alasti mu käte vahel, ent piirdusime tagasihoidliku õrnutsemisega, sest kartsime voodilinu veriseks teha. Ta oli jutu järgi süütu ja selleks ta minust jäigi.
Olin naabrinaise külaline. Küll on kolmeaastane Eve julgeks läinud! Jutustab nii, et lust kohe! Pisike Rita on liialt väike veel juttu ajama, aga ka tema on vahva vallatu tüdrukutirts. Eve on aga sedavõrd elav laps, et lükkas kiikhobuse külili. Panin ta papupaela kinni, kiigutasin teda kätel ja tema laulis. Lastega tegeldes võidab ka ema südame, kes on küll veidi trullakas, aga siiski üsna ahvatlev. Nalja pärast haarasin teda mitmel korral pihast, mille peale ta rõõmsalt naeratas.
Ema tukkus, pea laual, ja minagi magasin samamoodi. Ema pabistab, et tuleb külm aeg, mis pole talle konti mööda, aga ta on tubli ja saab hakkama. Ta on armas inimene, kes minu eest kõige rohkem hoolitseb. Talle annan elu mõtte, samas aga ega temaminust lähemat inimest ka naljalt ei leia, sest mu vend Ülo käib ta juures ju haruharva.
Vestlesin emaga põhiliselt hambavalust, mis on mul praegu põhiprobleem ja tema sai minuga hästi selles küsimuses sõna kaasa rääkida, sest temagi oli hiljuti hambavalu ohver. Ta tahab, et ma peale kooli lõpetamist Tallinna tööle tuleksin. Praegused plaanid kipuvad mul sugu teised olema, ent õnneks on nende lahendamine mägede taga.
Mul on plaanis ka kodus õppida. Küll jõuab, mõtlen, aga hõisata pole siin midagi, sest tuleb usinasti teadmisi endasse koguda, kuigi laiskus ja mugavus on nagu kõrged tõkked mul ees.
Tähelepanu pean pöörama ainetele, milles on eksamid. Töökaitse ja poliitilise ökonoomia loengutele ei tohi enam hilineda, kuna olen niigi õppejõududel halba nimekirja sattunud. Tänapäeva eesti keelega tuleb juba tegelema hakata – see on talviste eksamite hulgas pähkel. Midagi pole öelda – terve talviste eksamite aeg on raske. Kehalise kasvatuse arvestuse pärast on isegi põhjust muretseda, sest olen vaid korra sel sügisel tunnis käinud. Arvestused tuleks aga ära teha juba järgmisel kuul. Erialane arvestus pole lihtsate killast, aga Rauding suhtub minusse hästi ja seetõttu on mul ehk veidi kergem. Kraapsu saan kavalusega arvestusel alt tõmmata, kasutades spikrit läbipaistvate kaante vahel, kuigi tegelema pean murretega ikkagi. Saksa keele võtan tasapisi südameasjaks – selles on suvel eksam ja aspirantuuris läheb saksa keelt vaja, rääkimata teaduse tegemisest.
Kohtusin Merlega, kelle pilk oli õrn ja hellitav, aga meil