Sügisvalgus. Erik Tohvri
meil on nelja sorti?”
„Andke seda odavamat, ega need külamehed oska margist lugu pidada… Ma olen Nurmelaanest, mul on seal suvila, kutsusin naabrid jaanitulele,” seletas ta vastumeelselt.
„Viis pudelit?”
„Jah… Ei, las olla, aitab kahest. Ja kaks valget viina.”
Liis pani pudelid kilekotti.
„Kas õllekasti maksate kinni või võtate ainult pudelid?”
„Mm… Olgu, ma võtan ainult pudelid,” ühmas kõhukas, äsas õllekasti sülle ja tassis uksest välja.
„On ikka inimestel viina peale raha panna!” imestas Posti-Laine.
„Nojah, aga eks mõni tahab priskem välja paista, kui ta just on. Algul küsib laia moega, aga kui ostma hakkab, siis veeretab iga krooni näpu vahel. Eks on vist kuulnud, et rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab.” Liis sorteeris saadud rahatähed sahtlisse, jaanipäeva eel tõotas läbimüük üsna priske tulla. Kõhukas tõi tühja õllekasti tagasi ja läks lahkumissõna ütlemata. Ning sedamaid tekkis poodi uus ostja – vanapoolne meesterahvas, kes korraks uksel seisatas ja lasi pilgul poes ringi käia.
„Tere… Näe, päris asjalik pood teil, ja mina käisin siiamaani alevikust toidukraami toomas.”
Naised ei osanud selle peale midagi ütelda. Mees oli tõesti riietatud üsna argipäevaselt, maainimese moodi pleekinud-kulunud dressi, aga kohalikuks ei osanud nad teda tunnistada. Või…?
„Kust kaugelt te siis olete?” ei saanud Posti-Laine uudishimu taltsutada. Ning tema arvamine osutuski tõeks.
„Laanehaualt, kui vast teate. Siinkandis uus inimene, aga loodan, et ehk võetakse omaks. Joodik ja riiakas ma just pole,” muigas Sander ja hakkas kaubariiuleid silmitsema.
„Joodikuid on meil endalgi küllalt!” seletas Laine enne, kui Liis omalt poolt oleks jõudnud midagi vastata. Talle tundus, et enam-vähem mehega üheealisena oli tal nagu suurem õigus esimesena vastata. Alles siis võttis Liis sõnajärje üle.
„Minul on muidugi hea meel, et üks ostja jälle juures. Siia on teil palju lähem sõita kui alevikku, bensiin on kallis.”
„Eks ta ole… Ma võtan kaks leiba. Ja seda määret, mis või eest käib. Ja selle väikese vorstijupi, külmkappi mul veel ei ole. Ei ole elektritki, mis veel külmikust rääkida…”
„Ja mõtlete sellest risust ikka asja saada?” torkas Laine vahele.
„Mida te risuks nimetate, ei saa aru?”
„Noh, seda Laanehaua maja! Ammu juba ilma hooleks teine, eks ta ole läbi mädand. Peab teil ikka hea tahtmine olema!”
„Ju siis on… Juustu võiks ka olla, see ei lähe pahaks kätte. Andke see suurem tükk!”
„Kas proua jäi linna, teete enne pesa valmis?” Jälle Laine, ning Liis heitis talle pahase pilgu. Laanehaua peremees arvab, et selles külas on kõik niisugused tüütud uudishimutsejad.
„Nii… Mida veel?”
„Kohvi võiks ka olla. Andke see sinine.” Ja siis Posti-Laine poole: „Kui see väga tähtis on, siis prouat ei ole. Matsin ta juba hulk aastaid tagasi Pärnamäele.”
„Kellele te siis…”
„Laine! Ole nüüd ilusti, mis sa pärid nagu kohtu-uurija!” keelas Liis pahaselt, tal oli piinlik. Sander Karm maksis raha, muigas jälle, siis pilgutas Liisile mõistvalt silma ja läks.
„Nägid! Missugune asjalik mees!” Laine oli vaimustuses.
Liis ei vastanud midagi. Laanehaua peremehe mõistev muie ja ainult temale määratud silmapilgutus olid nad omamoodi vandeseltslasteks teinud.
„Oleks pidanud küsima, kas ta jaanitulele ka tuleb!”
„Mis sinul sellest, sul on ju oma vanamees olemas,” torkas Liis. Ta oli Lainest aastatelt palju noorem, kuulus peaaegu järgmisse põlvkonda, aga juba oma ametist tingitud positsiooni tõttu tundis õigust kaasa rääkida. Pealegi oli Laine pealetükkiv enesekindlus teda millegipärast häirima hakanud ning Liis ei suutnud lisamata jätta: „Sa lähed võõrale inimesele sõnadega niimoodi kallale, et häbi hakkab, jumala eest… Mis sa tast niiviisi uurima hakkasid!”
„Võeh, kas ma siis paha pärast, vahel harvast saab inimestega rääkida…” torises Laine ja tegi mossis näo pähe. Aga midagi oli selles mehes olnud, mis veel koduteelgi mõtted temale viis.
5
Laanehaual olid kõige ilusamad just hommikud. Suvel tõuseb päike vara ja koos päikesega ärkavad kõik metsaelanikud, esmajoones muidugi linnud. Vindid lasevad keerulisi trillereid, lüpsilind tilgutab sekka tsilk-tsolk, tsilk-tsolk nagu takti lüües, öö läbi laksutanud ööbik aga ei kiirusta päevapuhkusele jääma, tema laulab edasi. Kevade poole oli üks varasemaid ärkajaid kägu, aga jaanilaupäevaks oli see rändaja tüki laisemaks jäänud, pika kukkumisega oma hääle kähedaks karjunud ja üritas vaid harva sekka lüüa. Küllap oli tal munemisaeg mööda saanud, võõrad pesad selleks aastaks rahule jäetud ja polnud enam vajadust kaaslast otsida.
Kui teised linnud laulsid igaüks omal viisil, siis hoopis võimukamat ja tegutsemisele kutsuvat häält tegi rähn. Mõnesaja meetri kaugusel laiuva raiesmiku servale oli paar kuivanud põlismändi püsti jäänud ja neid käis teravnokamees iga päev revideerimas. Rähni kuulipildujavalangud kajasid metsast mitmekordselt vastu, kandusid Laanehaua lakapealsele ja äratasid Sandri. Mees pilgutas uniseid silmi, ringutas mõnuga, sügas öösel tekkinud sääsekuplaid ja siis jõudis temani õndsustunne mõttest, et ees ootab järjekordne ilus päev. Sest äsja tõusnud päike oli oja kruusakaldal kõrguvate mändide ladvad punakaks värvinud, kaldu langevad ja õrna hommikudu poolt nähtavaks tehtud kiired tüvede vahel muutsid aga kogu metsa toredasti triibuliseks ja siia lakapealsele paistis kõik see imehästi kätte.
Jah, sääsed… Imelik, et see suve varjupool, need tüütult torkivad putukad pika talve jooksul täiesti meelest kaovad, mõtiskles Sander. Katusealune, kus mees magas, ei olnud sääskede eest millegagi kaitstud, ta oli leppinud sellega, et kattis ööseks näo vana kardinatükiga. Käed aga jäid pahatihti välja ja hommikuti kirvendasid, lausa kutsudes kratsima. Nüüdki tiirles paar pinisejat ümber asemel istuva Sandri pea, mees tõrjus need eemale ja tõusis.
Ilus on, kuradima ilus… Kuigi juba paar kuud töösundusest prii, ei suutnud mees ikka veel harjuda mõttega, et nii jääbki. Et niimoodi, vabana ja omatahtsi võib ta elu lõpuni elada, teha, mida süda soovib ja hing vajalikuks peab, või jätta hoopis tegemata. Keegi ei sunni, keegi ei tule näpuga näitama, mida ja kuidas teha, ega tuleta meelde, et ehitus peab juba järgmisel kuul valmis saama. Just see, et siin Laanehaual võis ta talitada täiesti ainult iseenda tahtmise järgi, olla iseenda ja oma majavalduse ainuke peremees, oli meelitav; see teadmine tõi mehele senitundmata rahulduse. Veel enam – see andis valikuvabaduse olla peremees, aga kui vaja, siis ka iseenda kubjas ja tööori. Sest välise sunduse asemel tunnetas Sander sisemist, järjest kasvavat ja lausa kinnisideeks muutunud soovi teha Laanehauast endale imeilus kodu. Väike ja armas, niisugune, mida tõeliseks nukumajaks võiks nimetada. Aga selleni oli veel palju tööd – nii palju, et aastast, isegi paarist aastast ei piisa. Hea, et katus peale sai, palju kõrgem ja uhkem, kui vana oli, selline, mis isegi ärklitoa mahutab. Kahe aknaga toakese, millest tulevikus peab saama magamiskamber. Selle suuremast aknast hakkab avanema vaade otse kõrgele ojakaldale, sinna, kus praegu aina võimukamaks muutuvates päikesekiirtes mändide ladvaharud hõõguvad. Nagu põleksid nemadki uue teguderohke päeva ootuses.
Sander laskus mööda redelit õuele ja tegi kastemärga rohtu esimesed jäljed. Jahedus kõdistas mõnusalt paljaid jalataldu, niisugust lõbu ta linnainimesena ei tundnudki. Ta võttis maja räästa alt seebi ja rätiku ning sammus oja poole, kuhu ta oli paarist plangujupist madala sillakese teinud – niisuguse, millel parajasti põlvitada ja näole vett kühveldada saaks. Selleks, et hommikuti viimne uneraas minema uhtuda või päevalgi higist nahka jahutada. Habemeajamise oli ta Laanehaual elades unarusse