Hertsog leiab armastuse. Barbara Cartland
hertsog naeris pisut, enne kui vastas:
„Kahjuks teame me mõlemad, et krahvinna on kuninganna kõrvadeks. Ma ei soovi, et minu tütre maine saab rikutud enne, kui ta üldse Buckinghami paleesse jõuab.”
Mees kõneles aeglaselt ja väärikalt.
Buckingtoni hertsogile oleks nagu alles nüüd koitnud, mille poole see vestlus liikus, ning ajas end toolil sirgeks.
„Te ei taha ju ometi öelda, Marlowe…?” küsis ta.
„Ma arvan, et te mõistate,” katkestas teda hertsog, „et ma pean eelkõige mõtlema oma tütrele. Ta on mu ainuke laps ja mulle väga kallis.”
Buckingtoni hertsog hoidis hinge kinni ja pani klaasi käest.
Ta tõusis toolilt ning kõndis akna juurde.
Ta vaatas klaasistunud pilgul sellest välja päikeseloojangut.
Seejärel ütles ta muutunud häälel:
„Te tahate liiga palju, Marlowe.”
„Ma palun teil käituda härrasmehena!” vastas hertsog.
Toas lasus vaikus, kuni Buckingtoni hertsog ütles otsekui endamisi:
„Mul pole kavatsustki abielluda veel vähemalt kümme aastat.”
„Ma mõistan teid,” vastas Marlowe hertsog, „aga ma pean oma tütre aule mõtlema.”
Taas tekkis toas vaikus ning õhk näis pingest vibreerivat.
Mõistes, et ta ei saa enam midagi parata, lausus Buckington järsult:
„Olgu peale, Marlowe, ma abiellun teie tütrega, aga jumal ise teab, milline abikaasa minust sellele kogenematule tüdrukule saab!”
Ta ei oodanud ära hertsogi vastust, vaid pöördus ja väljus kabinetist.
Uks jäi paokile.
Marlowe hertsog kuulis tema samme koridoris.
Hertsog ohkas sügavalt, kuid see polnud kergendusohe.
Ta teadis, et Buckington ei taha abielluda.
Ta polnud kunagi noorte neidudega tegemist teinud.
Ambitsioonikad mammad tassisid neid tema nina alt mööda nagu hobuseid kevadlaadal.
Kuid hertsog ütles endale, et antud olukorras ei saanud ta midagi teha.
Buckingtonil oli olnud see halb õnn, et just tema oli Lynda uppumisest päästnud.
Kui see oleks olnud keegi teine külalistest, oleks saanud asja siluda või lihtsalt mõnda aega juhtunu üle naerda.
Buckingtoni hertsog polnud ainult praeguse hooaja kõige nõutum poissmees, vaid iga hooaja, sellest ajast peale, kui ta oli hertsogitiitli endale saanud.
Hertsog teadis, et Inglismaal ei leidu perekonda, kes ei võtaks teda rõõmuga väimeheks.
Tema suurepärased hobused ja hiiglaslik varandus oli vaid lisa mehe enda väärtustele.
Buckingtoni oli imetletud, klatšitud ja kadestatud sellest ajast peale, kui ta seltskonda oli ilmunud.
Tagasi vaadates ei suutnud aga Marlowe meenutada ühtegi kuulujuttu selle kohta, kellega Buckington peaks abielluma.
See, mida temast räägiti, puudutas tema arvukaid armulugusid, mis andsid klatšihimulistele tööd jaanuarist detsembrini.
Samal ajal hiilgas ta spordis.
Ei leidunud ühtegi seltskonnalõvi, kes poleks püüdnud teda matkida.
Hertsog teadis, et just aumehelikkus sundis Buckingtoni ettepanekuga nõustuma.
Mõni väiklasem mees oleks püüdnud kõrvale hiilida kogu afäärist, millesse oli tahtmatult sattunud.
Buckingtonil ei vedanud, mõtles Marlowe hertsog, kuid pole halba ilma heata.
Ta mõtles, kui kasulik oli talle just praegusel hetkel see, et hertsogist saab tema väimees.
See polnud Marlowe hertsogile veel pähe torganud, et Lynda abielu muudab temagi elu.
Nüüd mõistis ta selle muutuse suurust.
Ta märkas äkki, et maailm on helgem kui varem.
Mees heitis pilgu kellale – oli aeg end õhtusöögiks riietada.
Ta mõtiskles, kas peaks teel tuppa Lyndaga vestlema, aga siis leidis ta, et see oleks viga.
Buckington pidi järgmisel hommikul lahkuma.
Kahtlemata sooviks ta ise enne lahkumist Lyndale abieluettepaneku teha.
Lynda leidis külalised võõrastetoas.
Astudes tuppa oma Pariisist ostetud valges kleidis nägi ta väga veetlev välja.
Kuid seltskonna silmis polnud mitte imetlus, vaid uudishimu.
„Ma loodan, et teiega on nüüd kõik korras?” küsis üks daamidest. „Me oleme teie pärast mures. See pidi olema kohutav vapustus.”
„Minuga on kõik korras, tänan küsimast,” vastas Lynda.
„Te ajastasite igal juhul õnnetuse küll väga täpselt!” märkis Evershami krahvinna. „Milline vedamine, et Buck just sel ajal juhtus sealt mööduma! Või oli äkki kahe noore vahel mingi kokkulepe?”
Daam õelutses ilmselgelt ning Lynda meelest oli õige talle mitte vastata.
Selle asemel astus ta ühe isa sõbra juurde ja sõnas:
„Rääkige ometi, kuidas teie hobustel eile võiduajamisel läks. Ma olin nii pettunud, et see mul nägemata jäi.”
Et ta oli aga Evershami krahvinna teravale küsimusele vastamata jätnud, vahetasid mitmed külalised omavahel pilke.
Just sel hetkel astus tuppa Marlowe hertsog.
„Andestage mulle mu hilinemine,” lausus mees, „ma unustasin kella vaadata.”
„Seda vabandust on tuhandeid kordi kasutatud,” märkis üks džentelmenidest, „ja tavaliselt on selleks väga hea põhjus!”
„Ja loomulikult ilus!” pistis teine vahele.
Kõik naersid, kuid Marlowe hertsogile see naeratust huulile ei toonud.
Talle oli äkitselt pähe tulnud, et võib-olla laseb Buckingtoni hertsog pigem lossist jalga kui et seisab silmitsi taolise olukorraga.
Seepärast tundis ta suurt kergendust, kui nägi Buckingtoni tuppa astumas:
„Andestust hilinemise pärast,” sõnas ta Marlowe hertsogile.
„Ma arvasin, et läksite ehk veel kord ujuma,” märkis keegi.
Hertsog ei vastanud, see nali ei ajanud teda naerma.
Kui õhtusöök algas, pakkus Marlowe hertsog Evershami krahvinnale oma käsivart.
„Teie kena tütar ei näe pärast seda dramaatilist episoodi sugugi halb välja,” lausus krahvinna, kui nad mööda koridori edasi astusid. „Kas see oli tõesti õnnetus või arvate, et see on uus viis, kuidas salaja kohtuda?”
Naine naeris, kuid hertsog kortsutas söögisaali jõudes kulmu.
Tütarlaps teadis proua Meadowsi jutust, et ta pidi istuma oma ema kohale laua otsas.
Lynda tundis kergendust, nähes, et tema paremal käel ei istunud Buckingtoni hertsog, vaid mõlemal pool istusid vanemad härrasmehed.
Nendega oli lihtne vestelda.
Kui daamid olid söögisaalist lahkunud, kiitsid džentelmenid Marlowe hertsogi tütart, leides ta võluva olevat.
„Teil on vist väga hea meel, et ta kodus on, Arthur,” sõnas üks neist.
Enne kui hertsog vastata jõudis, lausus teine:
„Arvestades sellega, kui veetlev ta on, arvan ma, et ta ei jää siia kauaks!”
Hertsog heitis pilgu Buckingtoni hertsogi poole,