EUROOPA KOHTU LAHENDID. Kaubamärgivaidlused III. Kaubamärgi kasutamise kohustus. Liina Puu
tuleb seoses ühtlustamisameti suunistega rõhutada, et nende puhul ei ole tegemist õigusaktidega, mis on liidu õiguse sätete tõlgendamisel siduvad.
49. Samuti ei saa nõustuda käesolevas menetluses mõnede huvitatud isikute väljendatud seisukohaga, et ühenduse kaubamärgi kasutamise territoriaalne ulatus ei saa mingil juhul piirduda üheainsa liikmesriigi territooriumiga. Sellise väite aluseks on määruse nr 207/2009 artikli 112 lõike 2 punkt a, mille kohaselt võib ühenduse kaubamärgi, mille omaniku õigused on tühistatud kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu, muuta siseriikliku kaubamärgi taotluseks, „kui liikmesriigis, kus muutmist taotletakse, [on] ühenduse kaubamärki kasutatud sel viisil, mida kõnealuse liikmesriigi õiguse kohaselt peetakse tegelikuks kasutamiseks”.
50. Kuigi on muidugi õigustatud eeldada, et ühenduse kaubamärki, tulenevalt selle laiemast territoriaalsest kaitsest võrreldes siseriikliku kaubamärgiga, kasutatakse ühe liikmesriigi territooriumist laiemal territooriumil, et seda kasutamist saaks pidada „tegelikuks”, ei ole välistatud, et teatud asjaoludel on nende kaupade või teenuste turg, mille jaoks ühenduse kaubamärk registreeriti, piiratud üheainsa liikmesriigi territooriumiga. Niisugusel juhul võib ühenduse kaubamärgi kasutamine sellel territooriumil vastata üheaegselt nii ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimusele kui ka siseriikliku kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimusele.
51. Nagu kohtujurist rõhutas oma ettepaneku punktis 63, võib üksnes juhul, kui siseriiklik kohus juhtumi kõiki asjaolusid arvestades otsustab, et kasutamine liikmesriigis ei ole piisav, et seda pidada tegelikuks kasutamiseks ühenduses, olla siiski võimalik muuta ühenduse kaubamärk siseriikliku kaubamärgi taotluseks, tuginedes määruse nr 207/2009 artikli 112 lõike 2 punktis a olevale erandile.
52. Mõned huvitatud isikud, kes esitasid Euroopa Kohtule oma seisukohad, väidavad ka, et kuigi liikmesriikide riigipiirid tuleb jätta siseturul arvesse võtmata, nõuab ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimus, et seda kaubamärki kasutataks olulisel osal ühenduse territooriumist, mis võib vastata ühe liikmesriigi territooriumile. Nende väitel tuleneb niisugune kriteerium analoogia alusel 14. septembri 1999. aasta otsusest kohtuasjas C-375/97: General Motors (EKL 1999, lk I-5421, punkt 28), 22. novembri 2007. aasta otsusest kohtuasjas C-328/06: Nieto Nuño (EKL 2007, lk I-10093, punkt 17) ja 6. oktoobri 2009. aasta otsusest kohtuasjas C-301/07: PAGO International (EKL 2009, lk I-9429, punkt 27).
53. Ka selle arutluskäiguga ei saa nõustuda. Esiteks puudutab see kohtupraktika niisuguste sätete tõlgendamist, mis käsitlevad ühenduses või registreerimise liikmesriigis maine või tuntuse omandanud kaubamärkide laiendatud kaitset. Nendel sätetel on aga erinev eesmärk tegeliku kasutamise nõudest, mille tagajärjel võidakse vastulause tagasi lükata või kaubamärk lausa tühistada, nagu on ette nähtud eelkõige määruse nr 207/2009 artiklis 51.
54. Teiseks, kuigi on kahtlemata mõistlik eeldada, et ühenduse kaubamärki kasutatakse suuremal territooriumil kui siseriiklikku kaubamärki, ei pea see kasutamine olema geograafiliselt ulatuslik, et seda kvalifitseerida tegelikuks kasutamiseks, kuna niisugune kvalifitseerimine sõltub asjaomase kauba või teenuse omadustest asjaomasel turul (vt analoogia alusel kasutamise mahu osas eespool viidatud kohtuotsus Ansul, punkt 39).
55. Kuna kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid ja tegureid, mille abil on võimalik tõendada, et selle kaubamärgi kaubanduslik kasutamine võimaldab luua või säilitada turuosa nendele kaupadele või teenustele, mille jaoks see kaubamärk registreeriti, siis on võimatu etteulatuvalt abstraktselt kindlaks teha, millisest territoriaalsest ulatusest tuleks lähtuda, et selgitada välja, kas seda kaubamärki kasutatakse tegelikult või mitte. Niisiis ei saa kehtestada de minimis-nõuet, kuna sel juhul ei saaks siseriiklik kohus hinnata kõiki talle lahendada antud vaidluse asjaolusid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtumäärus La Mer Technology, punktid 25 ja 27, ning eespool viidatud kohtuotsus Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 72 ja 77).
56. Mis puudutab põhikohtuasjas vaidluse all olevat ühenduse kaubamärki, siis Euroopa Kohtu käsutuses ei ole vajalikke faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule täpsemaid juhiseid selle kohta, kas asjaomast kaubamärki kasutatakse tegelikult või mitte. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest tuleb siseriiklikul kohtul hinnata, kas asjaomast kaubamärki kasutatakse kooskõlas selle peamise ülesandega ning eesmärgiga luua või säilitada turuosa selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadele või teenustele. Selle hinnangu andmisel tuleb arvestada kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja tegureid, milleks on eelkõige asjaomase turu tunnusjooned, hõlmatud kaupade või teenuste olemus, kasutamise territoriaalne ulatus ja maht ning selle kasutamise sagedus ja järjepidevus.
57. Esitatud küsimustele tuleb niisiis vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas kaubamärk on „ühenduses tegelikult kasutusele võetud”, tuleb jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata.
58. Kaubamärki „kasutatakse tegelikult” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses, kui seda kasutatakse kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega ning eesmärgiga luua või säilitada ühenduses turuosa selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadele või teenustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud, võttes arvesse kõiki põhikohtuasja asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja tegureid, milleks on eelkõige asjaomase turu tunnusjooned, kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenuste olemus, kasutamise territoriaalne ulatus ja maht ning selle kasutamise sagedus ja järjepidevus.
59. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas kaubamärk on „ühenduses tegelikult kasutusele võetud”, tuleb jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata.
Kaubamärki „kasutatakse tegelikult” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses, kui seda kasutatakse kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega ning eesmärgiga luua või säilitada Euroopa Ühenduses turuosa selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadele või teenustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks on hinnata, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja tegureid, milleks on eelkõige asjaomase turu tunnusjooned, kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenuste olemus, kasutamise territoriaalne ulatus ja maht ning selle kasutamise sagedus ja järjepidevus.
Allkirjad
Kohtuasi C-416/04 P The Sunrider Corp. versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (OHIM)(Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b, artikli 15 lõige 3 ja artikli 43 lõiked 2 ja 3 – Segiajamise tõenäosus – Ühenduse sõnamärgi VITAFRUIT taotlus – Siseriikliku sõnamärgi VITAFRUT omaniku vastulause – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Tõendid varasema kaubamärgi omaniku nõusoleku kohta kaubamärgi kasutamiseks – Kaupade sarnasus)
Kohtuasjas C-416/04 P,
mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 27. septembril 2004 esitatud apellatsioonkaebus,
The
Kohtumenetluse keel: inglise