Vägivallatu suhtlemine. Marshall B. Rosenberg
mida me teiselt inimeselt tahame oma elu rikastamiseks või toredamaks muutmiseks.
Niisiis on VVSi osaks nende nelja infokillu väljendamine väga selgelt kas verbaalselt või mingil muul viisil. Selle suhtlemisviisi teiseks aspektiks on samade nelja killu vastuvõtmine teistelt. Me astume nendega ühendusse, adudes esmalt, mida nad näevad, tunnevad ja vajavad, et seejärel saada neljanda komponendi, nende palve kaudu teada, mis rikastaks nende elu.
Kui meie tähelepanu on pidevalt keskendatud mainitud valdkondadele ja me aitame teistel sama teha, siis loome vastastikku toimiva sujuva suhtlusvoo, kuni kaastunne hakkab avalduma loomuldasa: mida ma vaatlen, tunnen ja vajan; mida ma palun oma elu rikastamiseks; mida sina vaatled, tunned ja vajad; mida sa palud oma elu rikastamiseks …
Seda meetodit kasutades võime alustada kas enese väljendamisest või selle neljaosalise teate empaatilisest vastuvõtust teistelt. Kuigi me õpime 3.–6. peatükis kõiki nelja komponenti kuulama ja suusõnaliselt väljendama, on oluline meeles pidada, et VVS ei toetu paika pandud valemile, vaid sõltub situatsioonist, samuti isiklikest ja kultuurilistest eripäradest. Ehkki mina viitan VVSile käepäraselt kui “meetodile” ja “keelele”, on kõik neli selle meetodi komponenti võimalikud ilma ühtegi sõna lausumata. VVSi põhiolemus peitub nende nelja komponendi leidmises oma teadvusest, mitte konkreetsetest välja öeldud sõnadest.
Kaks VVSi osa:
1. enda aus väljendamine nende nelja komponendi abil
2. kaaslase empaatiline kuulamine nende nelja komponendi abil
VVSi lisamine oma ellu ja maailma
Kui me kasutame oma suhetes – iseendaga, teiste inimestega, gruppides – VVSi, siis püsime loomulikus kaastundeseisundis. Seetõttu on võimalik seda lähenemist efektiivselt kasutada igal tasandil ja igas situatsioonis suheldes:
• lähisuhetes
• perekonnas
• koolis
• organisatsioonides ja asutustes
• teraapias ja nõustamisel
• diplomaatilistel ja äriläbirääkimistel
• igat sorti vaidluse ja konfliktide puhul
Osa inimesi kasutab VVSi suurema sügavuse ja hoolivuse saavutamiseks oma lähisuhetes:
Kui ma õppisin, kuidas võin VVSi kasutades ühtviisi hästi vastu võtta (kuulata) ja anda (ennast väljendada), vabanesin tundest, et olen “uksematt” ja rünnatu, ning jõudsin sõnade tõelise kuulmiseni ja nende taga peituvate tunnete mõistmiseni. Ma avastasin ühe väga haavunud mehe, kellega olin kakskümmend kaheksa aastat abielus olnud. Ta oli minult nädal enne [VVSi] seminarile tulekut lahutust palunud. Et pikk jutt lühemaks teha – me oleme siin täna kahekesi ja ma hindan seda [VVSi] panust meie loo õnnelikku lõppu … Ma õppisin kuulama tundeid, väljendama oma vajadusi, aktsepteerima vastuseid, mida alati kuulda polnud tahtnud. Ta ei ole siin selleks, et mind õnnelikuks teha, samuti ei ole mina siin tema õnne nimel. Me oleme õppinud arenema, aktsepteerima ja armastama, nii et see meile mõlemale rahuldust pakuks.
Teised kasutavad seda efektiivsemate suhete loomiseks töö juures. Üks õpetaja kirjutab:
Ma olen kasutanud VVSi erivajadusega laste klassides juba terve aasta. See õnnestub isegi kõnepeetuse, õpiraskuste ja käitumisprobleemidega laste puhul. Üks poiss meie klassis sülitab, vannub ja karjub ning torgib pliiatsiga oma laua juures seisvaid õpilasi. Ma juhendan teda: “Palun ütle seda teisiti. Kasuta oma kaelkirjakukeelt.” (Mängukaelkirjakud on mõnel seminaril kasutusel VVSi demonstreerimise abivahenditena.) Seepeale tõuseb ta kohe sirgelt püsti, vaatab selle lapse poole, kellele tema viha on suunatud, ja ütleb rahulikult: “Ka sa läheksid palun minu lauast eemale? Ma tunnen viha, kui sa mulle nii lähedal seisad.” Talle vastatakse näiteks nii: “Vabandust! Ma unustasin ära, et see sind häirib!”
Ma hakkasin mõtlema frustratsioonile, mida see laps oli minus tekitanud, ja üritasin välja selgitada, mida temalt vajan (peale korra ja harmoonia). Ma mõistsin, kui palju aega olin matnud tundide ettevalmistamisse ja kuidas minu vajadus loovuse ja kaasatöötamise järele olid “lühisesse jooksnud”, kuna pidin tegelema käitumisega. Samuti tundsin ma, et ei suuda täita teiste õpilaste vajadusi. Kui see õpilane edaspidi klassis korda rikkus, ütlesin talle: “Ma vajan sinu tähelepanu.” Ühes päevas võib tarvis minna sadat vihjet, kuid sõnum jõuab temani ja tavaliselt hakkab ta tunnis kaasa töötama.
Üks arst kirjutab:
Ma kasutan oma arstipraksises järjest enam VVSi. Mõned patsiendid küsivad minu käest, kas ma olen psühholoog, sest tavaliselt arste ei huvita, kuidas patsient oma elu elab või oma haigusega hakkama saab. VVS aitab mul mõista, millised on patsiendi vajadused ja mida tal on tarvis antud olukorras kuulda. Ma leian, et see on iseäranis abistav hemofiilia- ja aidsihaigetega suhtlemisel, sest sellistel puhkudel halvendavad patsiendi viha ja valu oluliselt patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelist suhet. Hiljuti ütles üks minu aidsihaige naispatsient, keda olen ravinud viimased viis aastat, et kõige enam on teda aidanud minu katsed leida viise, kuidas ta saaks oma igapäevast elu nautida. Selles osas aitab mind palju VVSi kasutamine. Kui ma varem sain teada, et minu patsient põeb surmaga lõppevat haigust, jäin ka ise sellesse prognoosi kinni ja tänu sellele oli mul raske teda siiralt innustada oma elu edasi elama. Koos VVSiga olen ma arendanud välja uue teadlikkuse, samuti uue keele. Ma imestan, kui hästi sobib see minu arstipraksisesse. Mida rohkem ma seda “VVSi tantsu tantsin”, seda rohkem energiat ja rõõmu oma tööst tunnen.
Ja on neid, kes kasutavad seda poliitilisel areenil. Üks Prantsuse valitsuse liige märkas oma õde külastades, kui isesuguselt õde ja tema abikaasa omavahel suhtlesid ning teineteisele vastasid. Saanud julgustust nende VVSi kirjeldustest, mainis ta järgmisel nädalal eesootavat Prantsusmaa ja Alžeeria vahelist ülevõtmisprotseduure puudutavat läbirääkimist. Kuigi aeg oli piiratud, lähetasime ühe prantsuse keelt kõneleva VVSi treeneri Pariisi seda valitsuseliiget juhendama. Hiljem omistas ta enamiku oma edust nendel läbirääkimistel äsjaomandatud suhtlemistehnikatele.
Ühel seminaril Jeruusalemmas, millest võtsid osa erinevate poliitiliste veendumustega iisraellased, kasutasid osalejad VVSi, et väljendada ennast seoses äärmiselt vaidlusaluse Läänekalda teemaga. Paljud iisraellased, kes on end sisse seadnud Läänekaldal, usuvad, et täidavad niimoodi oma usulist kohustust. Tänu sellele pole nad konfliktis mitte ainult palestiinlastega, vaid ka teiste iisraellastega, kelle arvates on palestiinlastel sellel alal õigus iseseisvusele. Ühel istungil tutvustasime kolleegiga osavõtjatele empaatilist kuulamist VVSi abil ja seejärel õhutasime kursuslasi kordamööda asetama ennast rollimängus vastase seisukorda. Kahekümne minuti pärast teatas üks uusasunik oma valmisolekust kaaluda Läänekaldal maa taotlemisest loobumist ja kolida Iisraeli rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumile, kui tema poliitilised oponendid suudavad teda ära kuulata samamoodi, nagu teda praegu oli kuulatud.
Nüüdseks on VVS saanud kogu maailmas väga väärtuslikuks abivahendiks ühiskondadele, kes seisavad silmitsi vägivaldsete konfliktide ja tõsiste etniliste, usuliste ja poliitiliste pingetega. VVSi koolituse levik ja selle kasutamine inimeste lepitamiseks Iisraeli konfliktis Palestiina võimudega, samuti Nigeerias, Ruandas, Sierra Leones ja mitmel pool mujal valmistab mulle erilist heameelt. Hiljuti veetsin koos oma kolleegidega kolm pingelist päeva Belgradis, treenides rahu nimel töötavaid inimesi. Kui kohale jõudsime, võisime treeningul osalejate nägudel näha sinna sööbinud meeleheidet, sest nende maa oli haaratud julma Bosnias ja Horvaatias peetavasse sõtta. Treeningu edenedes hakkasin kuulma osalejate häälde