Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
selle üle nüüd hea meel. Oli puhkenud vaid üks väike kahjutuli, mis hõlpsasti kustutati; seevastu tundus, et „Balerionil” on äkitselt palju vähem rotte kui siis, kui ta veel „Saduleoni” nime all meresid kündis. Ja laeva meeskond, algul sama pelglik kui uudishimulik, oli nüüd hakanud tundma isevärki karmi uhkust „oma” lohede üle. Neile kõigile, kaptenist kokapoisini, meeldis vaadata, kuidas lohed kolmekesi lendasid… kuid Danyle meeldis see kõige rohkem.
Nad on minu lapsed, sõnas ta endamisi, ja kui maegi tõtt rääkis, ei saa mul peale nende rohkem lapsi olema.
Viserioni soomused olid värske koore karva, tema tumekollased sarved, tiivakondid ja seljahari sähvisid päikesepaistel eredalt nagu metall. Rhaegal oli üleni suverohelise ja sügispronksi karva. Nad lendasid laias ringis laevade kohal, üha kõrgemale ja kõrgemale, püüdes üksteisest ülespoole tõusta.
Dany oli avastanud, et lohed eelistasid alati rünnata ülaltpoolt. Kui üks neist teise ja päikese vahele jõudis, pani ta tiivad kokku ja sööstis kiljudes alla ja mõlemad langesid käkaskaela taevast alla nagu soomuspundar, kokku põimunult, lõuad laksumas ja sabad pekslemas. Kui nad esimest korda nii tegid, pelgas Dany, et nad tahavad teineteist tappa, kuid see oli vaid mäng. Nad lasid teineteisest lahti, niipea kui olid merre lartsatanud, ja tõusid kiljudes ja sisistades uuesti lendu, soolane vesi auruna kerelt tõusmas, kui nad oma tiibu lehvitasid. Ka Drogon oli lennus, kuigi teda polnud näha: ta pidas jahti mitu penikoormat eespool või tagapool.
Mu Drogon on kogu aeg näljane. Näljane ja kasvab kiiresti. Veel aasta või kaks ja ta on ehk juba piisavalt suur, et tema seljas sõita. Siis ei vaja ma enam laevu, et üle suure soolase mere jõuda.
Kuid see aeg oli veel kaugel. Rhaegal ja Viserion olid väikese koera suurused, Drogon vaid pisut suurem, ja iga koer oleks neist jagu saanud; nad koosnesid vaid tiibadest ja kaelast ja sabast, kergemad, kui pealtnäha tundus. Ja seetõttu pidi Daenerys Targaryen kojujõudmise asjus lootma puu ja tuule ja purjede abile.
Puu ja purjed olid teda seni üpris hästi teeninud, kuid muutlik tuul oli ta reetnud. Kuus päeva ja kuus ööd oli valitsenud tuulevaikus ja nüüd oli käes seitsmes päev ja nende purje ei paisutanud endiselt ainuski tuuleiil. Õnnekombel olid kaks nendest laevadest, mille magister Illyrio oli Danyle järele saatnud, kahesaja-aerulised kaubagaleerid, mille meeskonnad koosnesid tugevate käsivartega sõudjatest. Kuid suur koge „Balerion” oli hoopis teisest mastist; matsaka kerega kohmakas laev, millel olid tohutud trümmid ja hiiglaslikud purjed, kuid mis oli tuulevaikuses abitu. „Vhagar” ja „Moraxes” olid köied välja lasknud, et teda slepis vedada, kuid edasiliikumine oli kohutavalt aeglane. Kõik kolm laeva olid inimesi täis ja raskes lastis.
„Ma ei näe Drogonit,” ütles ser Jorah Mormont, Dany juurde vööritorni tulles. „Kas ta on jälle kadunud?”
„Pigem oleme me ise kadunud, ser. Drogon talub seda mööda merd roomamist sama vähe kui mina.” Söakam kui teised kaks, oli Dany must lohe esimesena vee kohal oma tiibu proovinud, esimesena ühelt laevalt teisele laperdanud, esimesena ühte mööduvasse pilve sisse lennanud… ja esimesena tapnud. Lendkalad jõudsid vaevu vee kohale tõusta, kui neid tabas leegiahing ja nad kinni napsati ja alla neelati. „Kas te oskate öelda, kui suureks ta kasvab?” küsis Dany uudishimulikult.
„Seitsmes Kuningriigis räägitakse jutte lohedest, kes kasvasid nii suureks, et suutsid merest hiidkaheksajalgu välja sikutada.”
Dany naeris. „See oleks küll oivaline vaatepilt.”
„See on vaid jutt, Khaleesi,” sõnas tema pagulasrüütel. „Räägitakse ka tarkadest vanadest lohedest, kes elasid tuhande aastaseks.”
„Aga kui vanaks lohe siis elab?” Dany vaatas üles, kui Viserion madalalt üle laeva sööstis, nii et tema aeglased tiivalöögid lontis purjed laperdama panid.
Ser Jorah kehitas õlgu. „Lohe loomulik eluiga on inimese omast mitu korda pikem, nii vähemalt räägitakse lauludes… kuid kõige tuntumad lohed Seitsmes Kuningriigis oli Targaryenide koja omad. Neid kasvatati sõjapidamiseks ja sõjas nad ka hukkusid. Lohet tappa ei ole sugugi lihtne, kuid ometi võimalik.”
Kilbikandja Valgehabe, kes seisis käilakuju kõrval, üks kuivetu käsi pika kõvast lehtpuust saua ümber, pöördus nende poole ja ütles: „Balerion – Must Hirm – oli kakssada aastat vana, kui ta Jaehaerys Lepitaja valitsemisajal ära suri. Ta oli nii suur, et võis tarva tervelt alla neelata. Lohe kasvab kogu aeg edasi, Majesteet, kuni tal on toitu ja vabadust.” Mehe nimi oli Arstan, kuid Belwas Tugev oli ta tema valkja põskhabeme järgi Valgehabemeks nimetanud ja nüüd hüüdsid peaaegu kõik teda nii. Ta oli pikem kui ser Jorah, kuigi kehalt mitte nii tugev; tema silmad olid helesinised, tema pikk habe lumivalge ja siidpehme.
„Vabadust?” küsis Dany huviga. „Mida sa sellega mõtled?”
„Teie esivanemad ehitasid oma lohede jaoks Kuningalinna hiigelsuure kuppellossi. Seda hüütakse Lohesuluks. See seisab nüüdki veel Rhaenyse künkal, kuigi on üleni varemetes. Seal elasidki ennevanasti kuningakoja lohed ja sellel koopataolisel hoonel olid nii laiad rauduksed, et kolmkümmend rüütlit võisid sealt kõrvuti sisse ratsutada. Sellegipoolest ilmnes, et ükski sululohedest ei kasvanud oma eellaste suuruseks. Meistrite sõnul oli põhjus selles, et neid piirasid seinad ja pea kohal kõrgus suur kuppel.”
„Kui seinad meie kasvu piiraksid, siis oleksid kõik talupojad tillukesed ja kuningad hiiglase suurused,” ütles ser Jorah. „Ma olen näinud suurt kasvu mehi, kes olid sündinud hurtsikus, ja kääbuseid, kes elasid lossides.”
„Mehed on mehed,” vastas Valgehabe. „Lohed on lohed.”
Ser Jorah mühatas halvakspanevalt. „Kui sügavmõtteline.” Pagulasrüütel ei olnud algusest peale varjanud, et vanamees ei meeldi talle põrmugi. „Mida sina üldse lohedest tead?”
„Üpris vähe, see on tõsi. Kuid siis, kui kuningas Aerys Raudtroonil istus, teenisin ma mõnda aega Kuningalinnas, ja kõndisin lohekolpade all, mis vaatasid meid ülalt tema troonisaali seintelt.”
„Viserys rääkis nendest kolpadest,” sõnas Dany. „Anastaja lasi need alla võtta ja ära peita. Ta ei kannatanud, et need alla tema peale vaatasid, kui ta oma röövitud troonil istus.” Ta viipas Valgehabemele, et too lähemale astuks. „Kas sa ka mu kuningast isaga kokku said?”
„Mulle langes see suur au osaks, Majesteet.”
„Oli ta sinu meelest hea ja lahke?”
Valgehabe üritas kõigest väest oma tundeid varjata, kuid neid võis tema näolt selgesti lugeda. „Tema Majesteet oli… tihti sõbralik.”
„Tihti?” Dany naeratas. „Kuid mitte alati?”
„Ta võis olla väga karm nende vastu, keda ta pidas oma vaenlasteks.”
„Tark mees ei tee kunagi kuningast enesele vaenlast,” ütles Dany. „Kas sa tundsid ka mu venda Rhaegarit?”
„Rahvas rääkis, et prints Rhaegarit ei tundnud tõeliselt keegi. Kuid mul oli au teda kord turniiril näha ja ma kuulsin sageli, kuidas ta oma hõbekeelelist harfi mängis.”
Ser Jorah mühatas. „Nagu kuulsid tuhanded teisedki mõne lõikuspeo ajal. Järgmiseks väidad sa, et olid tema kilbikandja.”
„Ma ei mõtlegi seda väita, ser. Prints Rhaegari kilbikandja oli Myles Mooton ja pärast teda Richard Lonmouth. Kui nad endale kannused välja teenisid, lõi ta ise nad rüütliks ja nad jäid tema lähedasteks kaaslasteks. Ta pidas lugu ka noorest isand Conningtonist, kuid tema lähim sõber oli Arthur Dayne.”
„Hommiku Mõõk!” sõnas Dany õhinal. „Viserys rääkis tihti tema imeväärsest valgest mõõgast. Ta ütles, et ser Arthur oli ainuke rüütel kogu riigis, kes oli meie vennaga samaväärne sõjamees.”
Valgehabe painutas pead. „Mul ei sobi prints Viseryse sõnades kahelda.”
„Kuninga sõnades,” parandas Dany. „Ta oli kuningas, ehkki ei jõudnud võimule tõusta. Viserys, Kolmas Omanimeline. Aga mida sa sellega mõtlesid?” Dany ei olnud