Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin
head inimesed peavad selles maailmas kurja vastu võitlema ja Renly surm oli ilma igasuguse kahtluseta kurja töö. Kuid mulle on ka õpetatud, et kuningaid teevad jumalad, mitte meeste mõõgad. Kui Stannis on meie seaduslik kuningas–”
„Ta pole seda. Ka Robert ei olnud mingi seaduslik kuningas, seda ütles isegi Renly. Jaime Lannister mõrvas seadusliku kuninga pärast seda, kui Robert tappis Kolmjõel tema seadusliku troonipärija. Kus jumalad siis olid? Jumalad ei hooli inimestest rohkem kui kuningad talupoegadest.”
„Hea kuningas hoolib.”
„Isand Renly… Tema Majesteet, ta… temast oleks saanud parim kuningas, mu emand, ta oli nii hea, ta…”
„Teda pole enam, Brienne,” lausus Catelyn nii leebelt, kui suutis. „Jäänud on Stannis ja Joffrey… ja samuti minu poeg.”
„Ta ei… teie ei teeks Stannisega kunagi rahu, ega ju? Ei alistuks temale? Teie ei…”
„Ma vastan sulle tõtt, Brienne. Ma ei tea. Minu poeg on küll kuningas, kuid mina pole kuninganna… üksnes ema, kes tahab oma lapsi ohu eest hoida, ükskõik mis moel.”
„Mina pole emaks loodud. Mina pean võitlema.”
„Siis võitle… kuid elavate, mitte surnute eest. Renly vaenlased on ka Robbi vaenlased.”
Brienne vaatas maha ja tammus jalalt jalale. „Ma ei tunne teie poega, mu emand.” Ta tõstis pilgu. „Ma võiksin teenida teid. Kui te mind tahate.”
Catelyn jahmus. „Miks mind?”
See küsimus tundus Brienne’i häirivat. „Te aitasite mind. Seal paviljonis… kui nad arvasid, et mina olin… et mina olin…”
„Sa polnud süüdi.”
„Ükskõik, te poleks tarvitsenud seda teha. Te oleksite võinud lasta neil mu tappa. Ma ei tähendanud teile midagi.”
Võib-olla ei tahtnud ma olla ainuke, kes teab sünget tõde selle kohta, mis seal juhtus, mõtles Catelyn. „Brienne, ma olen aastate jooksul palju kõrgest soost daame oma teenistusse võtnud, kuid mitte ühtegi sinusugust. Ma ei ole mingi sõjapealik.”
„Ei, kuid te olete vapper. Mitte ehk nagu sõdalane, aga… ma ei tea… naisena vapper. Ja ma arvan, et kui tuleb aeg, siis ei hakka te mind keelama. Lubage mulle seda. Et te ei keela mind Stannist tapmast.”
Catelyni kõrvus kõlasid ikka veel Stannise sõnad, et küll tuleb ka Robbi kord. See mõjus nagu kuklasse puhuv külm tuul. „Kui tuleb aeg, siis ei keela ma sind.”
Pikk tüdruk laskus kohmakalt põlvili, tõmbas Renly mõõga tupest ja asetas selle Catelyni jalgade ette. „Siis olen ma teie päralt, mu emand. Teie vandesõltlane või… ükskõik, kelleks te mind nimetate. Ma kaitsen teie seljatagust ja vaikin teie mõtetest ja annan teie eest oma elu, kui tarvis. Ma tõotan seda vanade ja uute jumalate nimel.”
„Ja mina tõotan, et sul saab alati olema koht minu kolde juures ja liha ja mõdu minu laualt ja ma luban, et ei nõua sult ühtegi teenet, mis võiks sulle häbi tuua. Ma tõotan seda vanade ja uute jumalate nimel. Tõuse.” Neiu käed oma pihkude vahele võtnud, naeratas Catelyn tahtmatult. Kui palju kordi olen ma pealt vaadanud, kuidas Ned meestelt vandetõotust vastu võtab? Catelyn mõistatas, mida tema mees mõtleks, kui teda praegu näeks.
Järgmise päeva õhtupoolikul ületasid nad Punase Haru Vetevoost vastujõge, kus jõgi tegi laia looga ja vesi muutus mudaseks ja madalaks. Koolmekohta valvas vibuküttide ja piigimeeste segasalk, nad kandsid vappe, millel oli Mallisteride kotkas. Catelyni lippe nähes tulid nad teritatud vaiade tagant välja ja saatsid ühe mehe teisele kaldale, et ta nende salga üle tooks. „Hästi tasa ja targu, mu emand,” hoiatas mees, Catelyni hobuse valjaid võttes. „Asi siuke, et me panime vee alla raudorad ja sinna nende kivide vahele on seatud jalapüünised. Sama lugu on kõigis koolmekohtades, teie venna käsul.”
Edmure kavatseb siin lahingu anda. Seda taibates läks Catelynil südame alt õõnsaks, kuid ta hoidis keele hammaste taga.
Punase Haru ja Kärestikujõe vahel sattusid nad lihtrahva voorile, mis liikus Vetevoo poole, varju otsima. Mõned ajasid enda ees kariloomi, teised vedasid kärusid, kuid nad andsid teed, kui Catelyn mööda ratsutas, ja tervitasid teda hõisetega „Tully!” või „Stark!” Lossist poole penikoorma kaugusel viis tee läbi suure laagri, mille pealiku telgi kohal lehvis Blackwoodide erepunane lipp. Lucas lahkus siin Catelyni juurest, et otsida üles oma isa, isand Tytos. Teised ratsutasid edasi.
Catelyn märkas teist sõjaleeri, mis laius piki Kärejõe põhjakallast ja kus tuules lehvisid tuttavad lipud – Marq Piperi tantsiv piiga, Darryde künnimees ja Paegede ühte põimunud maod, punane ja valge. Nad kõik olid tema isa läänimehed, Kolmjõe ülikud. Suurem osa neist oli lahkunud Vetevoolt enne teda, et minna kaitsma oma maavaldusi. See, et nad nüüd jälle siin olid, võis tähendada ainult seda, et Edmure oli nad tagasi kutsunud. Jumalad päästku meid, see on tõsi, ta kavatseb isand Tywiniga lahingusse astuda.
Catelyn nägi eemalt, et Vetevoo müüride taustal kõlgub midagi musta. Lähemale ratsutades nägi ta katusevallilt alla rippuvaid surnukehi – pikkade köite otsas kühmu vajunud, kanepist silmused kaela ümber kokku jooksnud, näod tursunud ja mustad. Varesed olid neid nokkinud, kuid nende vaarikpunased mantlid torkasid liivakivist müüride taustal ikka veel eredalt silma.
„Nad on mõned Lannisteride mehed üles poonud,” nentis Hal Mollen.
„Tore pilt,” sõnas ser Wendel Manderly lustakalt.
„Meie sõbrad alustasid ilma meieta,” naljatas Perwyn Frey. Teised puhkesid naerma, välja arvatud Brienne, kes üksisilmi üles laipaderodu poole vahtis, vaikides ja naeratuseta.
Kui nad Kuningatapja hukkasid, siis on mu tütred sama hästi kui surnud. Catelyn sundis oma hobuse kergele galopile. Hal Mollen ja Robin Flint kappasid temast mööda ja hõikasid väravatorni poole. Vahimehed müüridel olid Catelyni lippe kahtlemata juba mõne aja eest märganud, sest langevõre oli üles tõstetud, kui nad liginesid.
Edmure ratsutas kantsist välja talle vastu, ümbritsetuna kolmest Catelyni isa truust lähikondlasest – vatsakas mõõgameister ser Desmond Grell, kojaülem Utherydes Wayn ja suur kiilaspäine ser Robin Ryger, Vetevoo kaitsesalga ülem. Kõik kolm olid isand Hosteri ealised mehed, kelle elu oli möödunud tema teenistuses. Vanad mehed, mõtles Catelyn.
Edmure kandis hõbekaladega tikitud kuue peal sini-punast mantlit.
Väljanägemise põhjal otsustades ei olnud ta sellest peale, kui Catelyn lõunasse ratsutas, habet ajanud ja see oli kasvanud metsikuks puhmaks. „Cat, hea, et sa tervelt tagasi oled. Kui me Renly surmast teada saime, kartsime sinu elu pärast. Ja ka isand Tywin on sõjateele asunud.”
„Nii ma kuulsin. Kuidas on meie isa tervis?”
„Mõni päev oleks tal nagu parem, järgmisel…” Edmure vangutas pead. „Ta on sinu järele küsinud. Ma ei osanud talle midagi öelda.”
„Ma lähen varsti tema juurde,” lubas Catelyn. „Kas Tormiotsalt on pärast Renly surma mingeid sõnumeid saadetud? Või Vaevasillalt?” Teeliste juurde ei saanud tulla ükski kaaren ja Catelyn tahtis väga teada, mis tema selja taga on juhtunud.
„Vaevasillalt mitte ühtegi. Tormiotsalt kolm lindu lossipealiku ser Cortnay Penrose’i poolt, kõik ühe ja sama sõnumiga. Stannis on ta maalt ja merelt sisse piiranud. Ta on valmis vanduma truudust ükskõik millisele kuningale, kes ta piiramisest päästab. Ta kardab poisi pärast, ütleb ta. Kas sa tead, mis poiss see sihuke on?”
„Edric Storm,” ütles Brienne. „Roberti sohipoeg.”
Edmure heitis talle uudishimuliku pilgu. „Stannis on tõotanud, et garnison võib vigastamatult ja vabalt lahkuda, kui nad kantsi kahe nädala jooksul talle loovutavad ja poisi tema kätte annavad, kuid ser Cortnay ei nõustu sellega.”
Ta paneb kõik kaalule ühe sohipoisi pärast, kes pole isegi temaga ühte verd, mõtles Catelyn. „Kas sa saatsid talle vastuse?”
Edmure