Tule eile meile. Lea Jaanimaa
ta mõtteid, kuidas Anna jõe äärde meelitada, ja kui see uputamisevärk luhta läheb, viib Anna püstkotta, tõukab ta sinna sisse ja paneb ukse väljastpoolt kinni. Ise jookseb minema. Selles kuumas ja umbses ruumis ei pea see nagunii kaua vastu. Just nii ta teebki. Las piinleb! Koduteel leidis ta üles ka raja, kus loomade trambitud jäljed oleksid ta karjakuonnini juhatanud, aga Elli ei viitsinud enam selle onniga jännata. Õhk oli ka juba jahedaks kiskunud ja palju oli loota, et Anna karjakuonn samamoodi vaiguselt soe on nagu linnamehe ehitis. Kiirelt väntas ta koju, vabanedes enne poe juures jalgrattast. Ta rääkis emale mingi väljamõeldud loo, miks ta nii hilja koju jõudis, puges pehmesse voodisse ja mõnules. Tal oli tarvis oma plaanid korralikult läbi mõelda.
7
Järgmisel hommikul peedipõllule minnes võttis ta kooliasjad kaasa. Ettenägelikult libistas kotti ka lillelise suvekleidi. Nagu ta oli õigesti arvanud, polnud tema lood hädadest ja haigustest tühja läinud. Anna tegi kohtudes ettepaneku, et ta võib Elli vaod ise ära kõblata.
„Aga see jäägu saladuseks, nõus?” tegi Elli kohkunud näo pähe.
Kuna iga tööpäeva õhtul maksti palk välja, olid töölised alati erinevad. Seega polnud eriti vaja karta, et Anna ja Elli saladus ilmsiks tuleb. Ja kui Elli viib palga emale näha, ei taipa temagi. Nii oli ta nüüd kuu aega siin kividel istumas ja igavlemas käinud. Vahel isegi vihma pidanud taluma. Kooliasjad saab ta homsest ühele poole. Anna oli need tema eest ridamisi ära teinud ja seejuures nii vastikult käitunud. Oli iga kribitud tehte talle lahti rääkinud. Imelik, kui taat seletas Ellile matemaatikat, meeldis see talle väga, Anna õpetused ajasid hoopis närvi. Võib-olla oli põhjus kommides, mida taat andis, aga Anna mitte. Täpid muutusid aina suuremaks ja inimkontuure võis juba eristama hakata. Ja jälle oli üks teistest maha jäänud. Kui Anna niiviisi kahte vagu paralleelselt kõplas, paistis ta eemalt nagu molekul, mis edasi-tagasi põrkleb. No mõelgu mingi parem süsteem välja, kui teistest maha jääb oma hüplemisega. Ta tahtis iga päev Annale märkust teha, aga kui see kohale jõudis, neelas Elli oma nördimuse alla. Täna aga oli see laiskvorst eriti pikalt maha jäänud. Ei tea, mis tal häda on. Elli oli lõuna ajal Anna võileibade vahelt kogemata praemunad ise ära söönud. See ei saanud küll põhjuseks olla, sest leib jäi ju Annale. Vanasti ainult leivast toitutigi, ei jäänud sellepärast talutööd veel tegemata. Tänase päevaga pidid tööd sellel tobedal põllul lõppema. Anna ütles, et rohkem tööjõudu ei vajata ja saab jääda suvepuhkusele.
Seda, et ta öösiti karjakuks käis, polnud ta Ellile rääkinud, Elli ei tundnud ka huvi, peaasi, et päevad tema päralt on. Anna jõudis oma kahe vaoga teistest hiljem kohale ja suur oli Elli pettumus, kui selle asemel, et noomida saada, ladus kassapidaja lisaks palgarahale veel väikese preemiagi Annale peo peale. Ellil oli enesega tükk võitlemist, et raha kaheks lugedes mitte preemiaraha võtta. Ah, jätku endale ja ostku uued dressipüksid! Vastutasuks ei kuulanud ta sõnagi Anna õpetustest, kui see ta matemaatikaülesandeid lahendas. Pahameel oli aga koduni välja nii suur, et ta unustas vahetada ilusa suvekleidi põlluriiete vastu, Annal oli vähemalt oidu talle seda meelde tuletada. Midagigi tast kasu.
8
Järgnevad päevad olid küsimusi täis. Mida ema nüüd kavatseb tema kiusamiseks välja mõelda? Koolilapsi palgati vahel ka maasikapõllule valvesse, aga see hooaeg oli õnneks möödas. Elli oli korduvalt käinud salaja küpseid maasikaid söömas, ise hoolega valvuri onnist eemale hoides. Ega see valvanudki eriti usinalt, pidi üksnes iga tunni aja tagant põllu läbi käima ja kolistamisega linde ehmatama. Elli oli korra ka onni piilunud, aga seal sees tagusid jõmpsikad kaarte. Maasikas on mari, millest isu kiirelt täis saab, kui pannkooke kõrval pole. Ei, tööst peab edaspidi koolivaheajal küll eemale hoidma, midagi tuli välja mõelda. Elli ja Anna senine tutvus oli piirdunud sellega, et Elli muudkui kurtis ja ohkis ning Anna kuulas vaikselt ja püüdis juba ette ta vajadusi aimata. Ühel härdushetkel – muidu oli ta suhteliselt hoolimatu teiste inimeste elukäigu suhtes – tegi Elli oma emale ettepaneku, et Anna võiks hakata neil abiks käima, noh väikese kommiraha eest ja eelkõige seetõttu, et siis ei peaks ta kogu aeg oma jubedas saunahütis vedelema. Ega seegi aeg olnud enam mägede taga, kui tuli ahju kütma hakata. Keegi tuli nagunii selleks palgata, taat oli ju minema veetud. Imelikul kombel see abilise mõte isegi meeldis emale, muidugi tingimusel, et Elli teeb oma osa kodutöödest endiselt ise. Ema käiski Anna emal taas külas ja nad leppisid kokku, et kuni suve lõpuni on tüdrukud koos ja emad jälgivad neid kordamööda. Ema kuulis ka Anna karjakutööst ja et tal hakkas naabritüdrukust kahju, siis palkas ta Anna endale nädalavahetusteks salongtuppa appi. Kliendid olid taas hakanud hulgaliselt kodus käima, ema oli lasknud paigaldada majja ka telefoni. Hea, et emal oli klient, kes teda selles aitas. Aasta möödudes sai Ellile selgeks, et oli olnud viga Anna eest kosta ning teda enda kõrvale soovida. Kuigi Annast oli saanud tema teenija, kummardaja, kooli- ja kodutööde tegija, ei meeldinud Ellile, et ema suhtus võõrasse naabriplikasse nagu oma tütresse. Vähe sellest, ta sokutas oma tutvusi kasutades Anna muti linna haiglasse pesulao perenaiseks. Pärast on ise süüdi, kui see triikraua sisse unustab ja haigla maha põletab. Oma eelmisest kodust pääses ta koos tütrega imekombel eluga. Maja oli, tõsi küll, joodikust pereisa maha põletanud, kui oli hõõguva sigaretiga magama jäänud. Ka ta ise oli sisse põlenud. Üka pere kõik, iial ei või teada, kuidas neil kombeks tule või elektriga ringi käia. Lagunenud katusega küünist oleks Anna mutil ohutum põhku sikutada ning seda elukatele alla või nina ette hargitada. Anna oli küll ilusasti nende saladust hoidnud ja ema eest varjata suutnud, et ta ka Elli tööd kõik ise ära teeb, aga see ka mõni vastutulek. Kõigele lisaks oli ta ema pärast armukade.
9
Nüüd oli kõik läbi. Ta oli saanud kätte põhikooli lõputunnistuse, sahtlis oli ka pass, mis kinnitas tema kodanikuõigusi. Kahjuks oli see ainult reisidokument ja alaealisena sõltus ta edaspidigi oma emast. Just nüüd, kus oleks võinud kodust pealinna põnevasse keerisesse pageda, näiteks kutsekooli, selgus, et mingeid õigusi tal ikkagi pole. Anna suure sundimise ja aitamise peale olid Elli hinded viimasel aastal sedavõrd paranenud, et ema nõudis õpingute jätkamist keskkoolis. Nii arvasid ka õpetajad. Elli kahtlustas, et oma süü oli ka Annal, kes ei kippunud pealinna. Muidugi, mis tal viga jääda. Ta oli ennast kavalalt Elli ema külje alla sahkerdanud ja lisaks koduses salongis abiks käimisele töötas ta ka linnasalongis abilisena, aidates pesta klientide päid ning kanda pähe värvi. Loomulikult mitte tasuta ja Elli arvates tema taskuraha arvelt. Ega Elli taskuraha vähenenud, tema nõudmised olid lihtsalt suurenenud. Elli oli teinud pealinna minekuks suuri ettevalmistusi. Oli leiutanud mooduse, kuidas vähendada ema kulutusi, et jätkuks raha pealinnas korter üürida. Oli endale isegi uue garderoobi soetanud, kaubamajast läbi astudes ikka midagi kaasa võtnud. Ega see polnudki lihtne, lisaks nähtavatele turvajunnidele, mida oli lihtne kangast läbi tõmmata või kääriotstega kangutada, olid kaubad märgistatud ka mingite niitpeenikeste elementidega. Ükskord hakkas turvavärav huilgama ja ta pidi ehmatusest püksi tegema. Õnneks olid nad koos Annaga, kes ei teadnud Elli pahategudest midagi, ja kuna Anna oli endale sokid ostnud, hakkas kassapidaja meeleheitlikult, kuid tulemuseta nendelt odavatelt puuvillalappidelt turvaniiti otsima. Elli vupsas läbi oma kolme rinnahoidjaga, mis ta ülestikku selga oli pannud. Edaspidi tegutses ta proovikabiinis hoolikamalt ja ta retked õnnestusid. Kuna ta oli väga õblukese kehaga, aga samas üsna pikka kasvu, oli lihtne oma riiete alla maksmata esemeid peita. Nüüd ootasid pööningul kastidesse peidetult moodsad hilbud parajat aega. Aega, mil Elli pääseb ema silma alt oma elu elama. See aeg aga kippus vägisi kolme aasta võrra edasi nihkuma ja siis pole nendega enam midagi peale hakata. Ellit ajas närvi Anna riietumisstiil – alati tagasihoidlik ning silmanähtavalt odav. Ükskord oli Elli meelitanud teda moodsamaid kehakatteid ostma ja Anna oli isegi nõustunud. Ta juhmakas ei märganudki, et Elli oli kallid hinnasildid odavamate vastu vahetanud. Oma peenikeste näppudega toimetas ta imekiirelt selle vahetuse. Elli igatses endale pärissõbrannat. Annast ta eriti ei hoolinud, kui vähegi võimalik, tegi talle haiget või alandas. Ise ikka oma haiguse taha pugedes. Anna seevastu poputas Ellit aina rohkem ning oli korduvalt mõista andnud, et on väga uhke ja õnnelik sellise sõbra üle. See läägeläila pilk Anna silmades ajas Ellit lausa öökima. Õnnelik oli ta tobe sõbranna vist tõesti, sest Elli polnud kordagi märganud, et Anna oleks midagi vastumeelselt teinud. See