Aegade julm laul. Tiit Tarlap

      Nüüd tuletasid nad end äkitselt paisuva möirgamisega jälle meelde.

      Uuest võidust joovastunud ungelapsi see ei kohutanud. Kas ründavad samuti? Tulgu ainult! Nooled pole veel päris otsas. Jätkub parajasti teilegi.

      Ja Hulguste viimane salk ründaski. Aga… nad ei tulnud kilpkoletise peale, kus ungelastel tarvitses teha vaid väike pöördmanööver, et uusi pealekippujaid vanal harjunud viisil tervitada. Ümberrivistumine oli juba peaaegu lõpule viidud, kuid Hulgused hoopis möödusid nende endise vasaku tiiva suunalt ja tormasid nüüd mitte enam nende, vaid… Ungelinna poole.

      Millele nad lootsid? Mida mõtlesid? Võib-olla oli see ainult kättemaks. Nad pidid teadma, et linn paneb võitluseks välja kõik, keda saab, ja et need kõik olid praegu siin, mitte linnas. Ning et linn ise on seetõttu kaitsetu. Aga vahest oli juba pärast esimest, kohutavate kaotustega tagasi löödud rünnakut otsustatud, et pärast nii paljudest küttidest ilmajäämist lihtsalt peab linna ja sealsed toiduvarud ära võtma, maksku see mis maksab, muidu ootab ohvriterikas näljatalv juba nende oma sugukondi. Järgnenud tapatalgud muutsid selle vajaduse otse meeleheitlikuks. Hulgustel ei olnud enam muud väljapääsu.

      „Joostes!” kisendas Kaharel. Selle käsu oleks ta võinud vabalt andmata jätta. Kogu lahingurivistus värises kohutavat ohtu taibates nagu kiimas krants ja hakkas koost lagunema. Nad oleksid niigi läinud – käsuga või ilma. Võib-olla just sellepärast Kaharel käsu andiski. Et meestes ei tekiks hetkekski juhitamatuse tunnet. Siis oli ka tegelikku juhtimist pärast kergem taastada. Et seda peagi uuesti – ja hädasti – vaja läheb, polnud kahtlust.

      Kaitsetu linnani oli poolteist tuhat sammu ja esialgu jooksid vaenutsevad salgad peaaegu kõrvuti. Kuid Hulgused olid oma eluviisist tingitult palju paremad jooksjad. Ungelaste ihuramm tulenes ränkraskest, aga tuimast tööst niisutuskanalitel. Hulgused jälitasid pidevalt jahisaaki – mitte vahetevahel ega lusti pärast nagu ungelapsed – ja selleks pidi suutma joosta. Nad hakkasid ette jõudma – aeglaselt, aga kindlalt. Ning ambumiseks polnud ungelastel aega. Iga peatumine oleks neid veel lootusetumalt maha jätnud, varsti isegi nooleulatusest välja.

      See, et ungelapsed teadlikult vaenlase poole nihkusid, pikendas nende teekonda veelgi. Nii juhtus, et Hulgused libisesid eest ära ja kokkupõrke asemel, mida ungelapsed vaenlase peatamiseks vajasid, jooksid salgad nüüd lihtsalt ühel joonel linna poole – ründajad ees ja kaitsjad üha rohkem maha jäädes taga.

      Unguril käis läbi pea, et olukord kukkus praegu välja just niisugune, nagu ta oli seda enne lahingut kujutlenud – juhuks, kui nad oleksid püüdnud ootamatult Olakka künka tagant ilmunud ja orukitsuse juba läbinud vaenlaste eest linnavallidele taganeda ja Hulgused ajaksid neid taga. Aga nüüd olid hoopis ise taga ajamas. Osad olid vahetatud.