Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Jelena Skulskaja

      Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda

      Kirjanik

      „Meie linnas peab isegi juulipalavuses mööduma surmast matusteni tingimata kaks nädalat. Need on määratud kurbade asjade kordaajamiseks, selleks et igaüks tegeleks sel ajal oma leinariietusega,” kirjutasin ma ja jäin mõttesse. Kas ma väljendasin oma mõtet täpselt? Kas kõik saavad sellest aru? Väga raske on täita linnapea antud ülesannet. Ma juhatan meie auväärse ajalehe Veerekese Pääl juhtumuste osakonda ja saan oma tööga kenasti hakkama, võin isegi, nagu see praegu moes on, panna paar-kolm lõiku riimi. Linnapea tegigi seetõttu mulle ülesandeks kirjutada teatmik meie linna kohta; mind muidugi meelitas selline austav lisakohustus, aga osutus, et seda täita polnud põrmugi lihtne. Siin tuli ennast täielikult ümber häälestada ja anda endale aru, et sa kirjutad just nimelt teatmikku, aga mitte järjekordset ajaleheteksti. Teatmik on raamat, mida, erinevalt ajalehest, loetakse rohkem kui üks kord. Ajalehes on kõik teisiti. Ajalehes oleksin ma kirjutanud selle peatüki täiesti vabas stiilis, oleksin rõhutanud, et meie linnas peab isegi juulipalavuses mööduma surmast matusteni tingimata kaks nädalat. Need on määratud kurbade asjade kordaajamiseks, selleks et igaüks tegeleks sel ajal oma leinariietusega. Neil, keda hiljem matustele kutsutakse, on täiesti võimatu kostüümi varem valmis õmmelda, sest isegi siis, kui inimese surm on ette teada, peab kiire ja täieliku paranemise lootus surijat siiski toetama, ja kuidas näeksid tema silmis välja omaksed, kes, selle asemel et hoida tema haigusest vaevatud kätt, tormaksid rätsepate manu ja jookseksid kostüümiproovi ning, raputades endalt maha pakke ja pakikesi, kust tingimata hüppaks välja hõbekaunistustega nööp, ja küütlev kantpael roomaks vilkalt haigevoodi alla, lendleksid hingeldades minutiks tema juurest läbi, toetaksid end rutakalt toolinurgale või madratsiservale ja vastaksid huupi, arutades omaette, kas neil on ikka kõik vajalik tellimuseks või prooviks ostetud. Ja hüüataksid katkeliselt „Jah!” ja „Ei!”, mitte ei ütleks rahulikult „Ja-ah”, „Ei-ei-ei-ei”, kiirustaksid, kallaksid suremise üle lõhnaõliga „Elephant”, lehvitaksid uksel, heites eest noorusliku tuka nagu musta loori, naaseksid äkitselt, kummarduksid ta kohale, ja surija silmad täituksid momentaanselt pisaratega, aga, paraku, nad ei kummarduks mitte tema silmade pärast, mis neil silmist, millele ei saa anda käsklust „Vaata otsa!”, kui silmad on suletud ja silmaklappide asemel mustendab kirstukaas, et surmajärgses pimeduses mitte teelt eksida, ei seda mitte, nad kummarduksid nüüd ainult sellepärast, et välja mõõta pitside või kiharate langemise vahemaa tulevasel kummardamisel lahkumissuudluse ajal, valmistumaks embuseks külma kehaga, millele nad pärast karjatades viskuvad, aga praegu peavad nad vaikides proovi tegema ja üritama pidustuste peakangelase eest varjata kõiki ettevalmistusraskusi…

      Teatmikuga ei ole üldse lihtne. Peab väga täpselt teadma, kuhu ja milleks sa ühe või teise sõna paned. Mitte nii nagu minu tuttaval kirjanikul – tema on kirjanik, aga mina, ütleme siis, lihtsalt ajakirjanik, ja ta rõhutab alati, et ajakirjanik ei saa kirjaniku vastu, aga ega temaga niikuinii keegi eriti ei suhtle ja ta lepib minu seltskonnaga –, tema nimelt arvab, et mõtte üle muretseda pole mõtet, see ei kao kuhugi – on sõnad, on ka mõte. Muretsema peab sõnade pärast. Ta kirjutas nüüd uue raamatu ja alustas seda nii: „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda.” Mulle algus meeldis. Ma oleksin isegi tahtnud oma teatmikku alustada sellise kõikehõlmava fraasiga. See on ju nii väga inimlik ja väga arusaadav, et meie emad hakkasid pärast sõda asju ostma. Eriti selliseid, teate, hapraid või ebastandardse kujuga, et oleks võimatu pakkida, või siis hiiglaslikke, mida mitte ainult kaasa võtta, vaid isegi toast välja tassida üksi ei jaksaks, rääkimata siis kimpsude ja kompsudega põgenemisest. Ära mitte püüagi! Kahtlemata ostsid meie emad asju, et ei tuleks sõda.

      Aga et mitte pettuda, ei julgenud ma tema raamatut edasi lugeda; tal on ka varem üksikud fraasid hästi välja kukkunud, hästi küll, aga ikkagi nagu hakkliha hakklihamasinast, iga üksik fraas ronib oma august välja, kuid mis seos on tal teiste fraasidega, jääb arusaamatuks. Tavaliselt loen läbi, aga pettumust varjata ei oska, keerutan, väänutan, valetan, et pole veel lugenud, aga ta surub mind ilmtingimata vastu seina ja pressib kõik välja. Vannub ise seejuures, et minu arvamus ei mõjuta kuidagi meie omavahelisi suhteid, aga kui mina rahumeelselt tunnistan, et ei saanud millestki aru, ja kui ma veel lisan, et ma arvatavasti ei ole veel tema tasemele jõudnud, hakkab ta kohe karjuma, et tema ja tema kirjutised on üks ja seesama, ja et kui mulle ei meeldi tema kirjutised, siis ma vihkan ka teda. Ma jään vait, me oleme ikkagi semud, ehkki ta peab mind ainult ajakirjanikuks, ennast aga kirjanikuks. Kuid mind loevad kõik, aga teda ei loe mitte keegi. Sellepärast, et ta on egoist ega taha midagi teha lugeja heaks. Mitte midagi, et lugeja aru saaks. Ma olen talle rääkinud üks kord ja veel mitu korda, et peaks olema midagi ühist, mingi ühine arusaam, mingi käibetõde, mis inimesi ühendaks, aga tema eakatel marmorpõskedel tungivad otsekohe esile punased soonekesed, ta viskab oma teravat lõuga, nagu oleks ta lõug paat, mis on paiskunud rifile ja tardunud sekundiks enne seda, kui pilbasteks puruneb, ja karjatab: „Käibetõde kirjanduses on seletav sõnaraamat, seal ei ole ühtki arusaamatut sõna! Loe sõnaraamatut!” Tema ülemised hambad meenutavad plisseeseelikut, kas tõesti ei saa neid korda teha?! „Mis see sõnaraamat siia puutub?! Sul ei ole üleüldse ühtki arusaadavat sõna!” Siin ma katkestan jutuajamise ja lähen kirjutama oma teatmikku, mida hakkavad lugema sajad ja tuhanded inimesed.

      Sellepärast, et meie linnas on kõik väga mõistlikult korraldatud, mitte nii nagu mujal.

      Meil arvestatakse eranditult kõigi inimeste huvidega.

      Matusteks ettevalmistamisest ma juba rääkisin. Matustele tulevad kõik alati värsketena ja kenades rõivastes. Riietus pole muidugi matustel kõige tähtsam, aga ikkagi on meeldiv vaadata, mis uut teistel seljas on, ja tuhastamise ja peiete vahel ei tundu olevat nii suurt kontrasti nagu mujal – seal on lihtsalt ilmselge arusaamatus, ebakõla: alles nuteti, katkuti juukseid, nüüd juba juuakse ja lauldakse. Aga meil on kõiges tunda pidulikkust, eelmaiku. Ilma ülepingutuseta loomulikult. Näiteks ei ole meie krematooriumis soovitav suitsetada ega tulistada; kõik teavad seda, ja inimesed tulevad matustele tavaliselt relvastamata, igatahes pole mitte keegi mitte kunagi tõstnud kätt kadunukese vastu. Muidugi on juhtunud, et ulakusest on torgatud lahkunule suhu sigaret, aga sellest süütust naljast pole kunagi kaugemale mindud. Aga miks, mispärast, küsite teie, ei võiks suitsetada ega tulistada? Lihtsalt sellepärast, et väljudes tõmmata erilise mõnuga suur mahv ja hellalt soojendada pihus püstolipidet. Kuidas siis veel!

      Kui mulle tehti ülesandeks koostada teatmik, siis sai kirjanik minu peale eriti tigedaks, ta pelgas, et ma ei pea teda tähelepanuväärseks. Siinkohal on tähtis mõista, et ta ei kadestanud mind kunagi. Ei, pigem kadestasin mina mõningal määral teda, isegi teadmata, mispärast. Ta sai just nimelt tigedaks. Aga mina panen ta nimme teatmikku sisse. Meie linnas ei ole just palju kirjanikke, et me neid maha vaikida võiksime. Teine lugu muidugi, et meil on, Jumal tänatud, demokraatia ja kedagi ei saa sundida raamatuid ostma, kui neile need ei meeldi. Ta ütles mulle, et see tema raamat meie emadest saab ilmtingimata bestselleriks. Ei tea küll, kuidas! Kes seda ostma hakkab? Tal pole ju ka kunagi sõpru olnud, keda saaks kohustada. Tal ei ole olnud kedagi peale tarakanide, kellest ta rääkis, et nood meenutavad dirigente, kes iga minuti tagant oma frakki sikutavad; muusikat, tõsi küll, ta armastas, siin ma ei hakka vaidlema, aga oleks te kuulnud, mida ta jaurab heliloojate, näiteks Prokofjevi kohta.

      Ta rääkis, et meie emad hukutas Prokofjev; ta nimetas teda välismaiste higistavate näpitsprillidega albiinotarakaniks, ta pidas teda kurjategijaks, vargaks keigarlike rootsi kardina taguste dieesidega, mitteteadlike bekaaridega; pidas julmaks – mitte ühtegi ümberlükatud bemolli hellebardi, mitte kunagi; aga nemad armastasid teda; ja kui tema karje haaras neil kraest, haaras neil pidupäevasest krepdešiinist ja lõi naelaga seina külge nii, et ärritunud konnakoivad tõmblesid maapinna kohal (ta ei olnud lihtsalt julm, ta oli ka argpüks, eriti rafineeritult julm argpüks), kui tema väljakannatamatu doktriini vastuvaidlemist mitte salliv muusika koos väljasirutatud pöia rütmiliselt paika pandud rühiga kurdistas ühe löögiga, kui tema suurim armastus – sõjavägi, millel pole profiili, kuna kõik pead on kõverike noodimärkide sarnaselt küljele pööratud – ruumi lömastades, kattes ja kibeledes tribüünide poole liikus, siis palusid nad halastust, aga oli juba hilja, juba astus välguvarjude pilves raidkujuna Saatus, trampides, purustades Verona väravaid, kukkudes orkestriaukudesse, ning koreograaf puges peitu täispuhutavaid Hiina laternaid meenutavatesse sametpuhvidesse, aga puhvid lagunesid püdelate apelsinide kombel, koreograaf tõsteti neist välja ja ta hakkas rõõmsalt paljunema, juubeldades