Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Jelena Skulskaja
mõista, kas tema raamat on inimestele vajalik või mitte. Kui ei ole vajalik, on õigus minul: tuleb kirjutada sellest, mis inimesi huvitab ja mida nad mõistavad, isegi, mis neile meeldiv on, aga mitte seda, mis pähe tuleb. Aga kui on vajalik, siis on õigus kirjanikul: kirjutada tuleb ainult seda, mis endale meeldib, kirjutada juhuslikult, nagu Jumal juhatab.
Noh, meie linnas pole inimest üles leida üldsegi raske. Linn on meil väike ja õdus. Selles on palju restorane ja kohvikuid. Me kohtusime kirjanikuga tavaliselt kohvikus, mis nägi välja nagu Läänemere-äärsesse hõrendikku kinni jäänud laev. Meile meeldis see, sest meie isad olid olnud meremehed. Rooliratas meenutas tuntavalt vaigu järele lõhnavat leinapärga. Seal kirjanik rääkiski mulle neist kaheksast. Et ta tahab nad üles otsida ja lõplikult meievahelise vaidluse lahendada. Midagi muud polnud talle elus jäänud, ma nõustusin. Ja lubasin isegi aidata kõigi kaheksa leidmisel.
Ühe eksemplari ostis kaunitar, kes meenutas musta pärlkanakest püstise laialilöödud sabaga, balletikõnnakuga peenikestel jalgadel, suled ja rinnak aga ripuvad peenikeste jalgade kohal nagu balletiseelik, laubal musta tuka salgud. Teise eksemplari ostis krematooriumi orelimängija. Tähendab, mitte päris orelimängija, vaid see, kes tallab õhku orelilõõtsadesse; ta toetub kätega rõhtpuule ning muudkui kopsib ja kopsib jalgade ja puusuuskadega. Aga tema naine valab samal ajal põrandale vett, sest oreli jaoks on vaja niisket õhku, muidu ta silmnägu praguneb, vanadus kuivatab tema tammised küljed. Kolmanda eksemplari ostis perenaine, kes elatus tillukeste ruugete, kõnelevate kännuseente sarnaste koerakeste kasvatamisest. Neljanda – seitsmeaastane poiss, enfant terrible, kes üritas purjus kodutul silmi välja koukida ja kui koukida ei õnnestunud, siis vähemalt läbi torgata nagu mesimummu. Viienda sai ekskavaatorijuht; too armastas oma ekskavaatorit nii väga, et tõi alati selle pärast tööd kodu juurde ja alles seal jättis temaga hommikuni hüvasti, ning ekskavaator tõstis hüvastijätuks oma kopa primaadi kombel, ehkki oli palju targem. Kuuenda ostis tütarlaps, keda kutsuti Härjasilmaks; ta oli üleni õrnkollast merevaiguvärvi, tema rinnad kerkisid kahe väikese sooja härjasilmana. Seitsmenda sai mööblimeister, pehmete kangaste ja sikatiivide spetsialist – ei juhtunud kordagi, et kui ta tõi naiskliendile kenasti polsterdatud töö, poleks tal palutud seda koos järele proovida. Kaheksanda eksemplari ostis poetess, kelle luuletused kirjanikule väga meeldisid; ühe ta isegi kirjutas ümber ja jättis igaks juhuks enda lauale.
Poetess
Kõigepealt keelitas kirjanik mind üles otsima poetessi. Poetess töötas krematooriumis. Aga mulle oligi just siis vaja krematooriumi, minu teatmiku jaoks. Krematooriumil on meie linna elus väga oluline koht. Osa ruume moraalselt vananenud ahjudega on muudetud restoran-muuseumiks: seal on kombeks puhkepäeviti ja pühade ajal käia kogu perega; seni kui täiskasvanud einestavad, jooksevad lapsed vabalt ümber suure laua, millel on igasugust kraami: juukselokikujulisi krõbedaid magusaid rasvaküpsetisi, kuld- ja hõbepaberis pähkleid, mis näevad välja nagu hambad, šokolaadist lapsekingakesi glasuurnööpide, karamellpannalde ja martsipanist lehvidega, mõnikord satub sekka päris tõeline kingapael – oi siis seda naerulaginat!
Ilusa ilma korral viiakse lauad välja loodusesse, ja seal etendatakse meie linna suurepärase teatri näitlejate osavõtul maalilise järsaku juures massimahalaskmisi. Muide, mina vaatan alati suure heameelega programmi, kuhu on kaasatud meie esinäitlejanna, kes meenutab kaunist pärlkanakest. Tavaliselt läheb ta mahalaskmisele, toetades oma raskelt haavatud sõpra. Too kukub pidevalt, hingeldab, tõuseb, läheb, aga jalad ei jõua tal kõnnile järele. Kaunitar-pärlkanake aitab tal üha uuesti ja uuesti tõusta, aitab vastu võtta kuuli ja kergendusega langeda. Siis seisab ta pikalt järsaku kaldal, justkui tagasi vaadates ja hüvasti jättes. Ta jõuab märgata pihlamarju, mis äkitselt ponduvad ja löövad tulena rindu!
Kirjanik ei külastanud kunagi restoran-muuseumi, aga jutuajamistes minuga, midagi nägemata ja teadmata, väljendas ta täiesti valimatult seisukohta, et see tuleks sulgeda, ja pani kahtluse alla selle ilmselge kasvatusliku funktsiooni. Sama hästi oleks ta võinud ka „Pompei viimase päeva” käskida seinalt maha võtta.
Ma tegin kirjanikule ettepaneku minna koos krematooriumi, seda enam, et poetess ei töötanud restoranmuuseumis, vaid hoopis teises osakonnas – ta luges enne tuhastamist luuletusi. Tõsi küll, ka selles krematooriumisektsioonis polnud kirjanik kordagi käinud, suhtudes hoolimatusega ka kõige vastutusrikkamatesse ja esinduslikumatesse matustesse. Erandi tegi ta ainult oma vanemate jaoks, ja siis ka kukkus tembutama. Aga kuidas siis muidu teada saada, mis nimelt poetessile tema raamatus meeldis või ei meeldinud? Tuleb minna. Aga ei! Ta keeldus kategooriliselt koos minuga minemast, kuid palus mul, isegi mitte lihtsalt palus, vaid kuidagi iseäranis demonstratiivselt alandas end minu ees, et ma ise otsiksin poetessi üles ja ilmtingimata ise nõutaksin talt esimesena kaheksast arvamuse kirjaniku raamatust. Kui palju aastaid isegi ei meenutanud poetessi, keeldus kategooriliselt temast rääkimast, aga nüüd oli häda käes!
Kunagi tunti poetessi meie linnas väga hästi, aga siis tegi ta krematooriumiga lepingu, mille kohaselt kohustus looma oma teoseid ainult krematooriumi vajadusteks, kohustus elama selle territooriumil ja sellelt mitte lahkuma. Need on väga mõistlikud ja õiged tingimused krematooriumis töötamise korral; üks asi on see, kui me ise külastame krematooriumi, teine aga, kui krematooriumi töötajad hakkavad meile pidevalt teele ette jääma, juhtides meie tähelepanu kõrvale nii öelda tühistest asjadest, ilma milleta pole veel kellelgi õnnestunud hakkama saada. Pealekauba korraldas krematoorium aeg-ajalt lahtiste ahjude päevi ja siis külastasid kõik meie linna elanikud, küll vabatahtlikult, aga ikkagi kohustuslikus korras kasvõi peahoonet, mille kohal lehvib tuules loosung „Neile, kes eelistavad tulisemat”, aga muidu ei olnud keegi kohustatud mõtlema ei ahjudele ega kolumbaariumile.
Poetess ei väljunud loomulikult peaaegu kunagi krematooriumi väravast, aga värava enda juures nägin ma teda tihti, mulle tundus, et värav meeldis talle väga. Väraval oli surnud, sõjaväelasliku rühiga pronkskajakas. Ta oli suletud pronksist rõngasse. Kui rõngas pooldus, sai värava lahti teha; kajaka keha prõksatab ja jaguneb kaheks osaks; värav sulgub ja kajakas taastub. Tiivanukke kõverdades ja kandu kokku lüües surub ta suleotsad vastu küljeõmblusi, raugalike udusulgedega kiilaspea pöördub profiili, hüppab välja riiv, mis näeb välja nagu tõupuhas kühmukesega nokk solvangus kuivalt kokkusurutud alahuulega.
Kirjanik vältis aastaid kokkusaamisi poetessiga (aga meie väikses linnakeses on see äärmiselt raske), keegi ei teadnud, mis täpselt nende vahel juhtus. Me õppisime ju kõik kolmekesi ühes klassis, ja ükskord palus poetess mul üle anda kiri kirjanikule, see tähendab siis veel mitte kirjanikule, me olime neljateistkümneaastased, ja tema ei olnud veel poetess, aga septembriks oli ta kuidagi väga pikaks veninud, tal oli tekkinud komme hästi tihti silmi pilgutada, ma taipasin, et see on selleks, et varjata kummalist peenikest punast joont silmade ümber, aga kui ta tardus ja istus täiesti pilgutamata, siis tundusid ta silmaavad tunnelite, kollete, suudmete, luukidena, ja mulle viirastus, et mõni tilluke vilgas loomake võiks sinna sügavustesse tungida, nagu lendab mõnikord mõnda maja avausse pika sabaga linnuke ja kaob jäljetult igaveseks; tähendab, ta palus mul kiri edasi anda, ja mina täiesti juhuslikult, lihtsalt automaatselt lugesin selle läbi ega saanud midagi aru. Seal oli kirjas, et ta nägi esimest korda noort rohelist udemetes karusmarja, mis piilub põõsa puhmaskulmude alt. Ja veel, et keldri pesuköögis rullub sust üle selline janu, et tundub, kohe pigistad kivist, liivast, klibust vee välja ja jood end kõriauguni täis.
Kõik selles loos oli kummaline ja haiglane. Eeskätt sellepärast, et poetess valis välja just nimelt kirjaniku, tollel olid juba siis marmorpõsed, tõsi küll, ilma punaste soonekesteta, juba siis lükkas ta oma lõuga üles nagu paadikest, hüüatas alati, kiunatas, ja veel oli tal komme sikutada midagi nähtamatut kaelas, nagu oleks tal seal kaela- või jalutusrihm ja ta ei saa seda ühe käega lahti, aga teine oleks justkui hõivatud ega taha esimest aidata.
Kaua aega ei aimanud keegi midagi, aga hiljem pidime me kõik kolmekesi osalema ülestunnistuse päeval. Siinkohal palus linnapea mul olla eriti tähelepanelik selgitustes teatmiku tarvis. Hea meelega. Ülestunnistuse päeva ainult nimetatakse päevaks, aga tegelikult kestab see mitu nädalat, mille jooksul iga meie linna elanik osaleb kõigepealt kolmel ettevalmistaval üritusel: enesepaljastuse marsil, saladuse avalikustamise laulupeol