Päise päeva sõda. Peter V. Brett
põlludeemon viskus Tõotuse turjale ja Renna kahmas oma paunast peoga kastaneid. Neile maalitud soojaloitsud käivitusid, kui kastanid maaalust tabasid, lõhkedes paugatuste ja sähvatuste saatel ning kõrvetades kolli karedat soomust. Deemon ei saanud tõsiselt viga, aga ehmus kõrvetusest, mis võimaldas Tõotusel ta sellelt ebakindlalt õrrelt maha raputada.
Mis edasi juhtus, polnud Rennal mahti jälgida, sest maa-alused panid teda tähele ja mitu tükki tormas tema suunas. Renna astus esimese eest kõrvale ja andis jalahoobi kõhtu, mustjuurega maalitud ründeloitsud säärel ja pöial ägedalt lõõmamas. Deemon põrkus kaugemale nagu laste pall. Teine krabas teda selja tagant, küünistades läbi pingule nööritud vesti ja vedades ta seljale sügavad haavad. Ta langes põlvili, samas kui kolmas tuli eestpoolt, puredes ta õlga.
Sedapuhku ei aidanud loitsumärkidest, et deemoneid peletada. Veri ja räpp olid neid nõrgendanud ja Renna kriiskas, kui deemon temasse klammerdus, neljad küünised teda kaapimas. Mõned ta loitsumärgid toimisid veel, ülejäänud mitte. Deemonite küünised libisesid piki sähvivat võlujõudu, kuni leidsid avaused ja kaevusid sisse.
Ent valu ja võlujõud ergutasid Rennat ühtviisi. Sel hetkel ei hoolinud ta elust ega surmast, teadis vaid, et ei taha surra esimesena. Ikka ja jälle sahmis ta käega, pussitades maa-alust isa noaga ja kümmeldes peletise veres. Tema vägi kasvas eluka oma nõrgenedes. Aegamisi hakkas ta elukat eemale suruma, tundes, kuidas küünised toll tolli haaval piinarikkalt ta ihust välja lupsavad.
Elukas oli surnud, kui Varjutants selle karjakaaslasi laiali pekstes Renna juurde trügis ja Arlen maha hüppas, heites rüü seljast. Mehe loitsumärgid lõkendasid, ta kangutas deemoni lõuad lahti ja tiris kolli Renna pealt ära, lennutades laiba mitmele teisele otsa, kes uperkuuti kukkusid. Veel üks deemon ründas meest, aga ta tõukas vastase sharusahk’i pöördsammuga pikali ja pistis tulise ahjuroobina säriseva sõrme maa-alusele silma.
Renna urises ja tõstis noa. Tema keha kisendas, kuid ta oli sellest kangema võlujõu kütkes. Ehkki öö oli häguste kogude peadpööritav segadik, eristas ta Tõotuse hiiglaslikke piirjooni ning mära piiravaid deemoneid. Üks rippus hobusel sõgedalt kaelas, otsides pidet. Kui tal õnnestub kinni haarata, tõmmatakse Tõotus maha. Renna huilatas nagu hullumeelne ja jooksis sinnapoole.
„Renna, Maapõu võtku!” karjus Arlen, aga Renna ei teinud väljagi ja sumas deemonite keskele, tagudes jalaga, lükates deemoneid kõrvale ja keerutades nuga, kuni pääses Tõotuseni. Iga hoobiga raputas teda joovastav võlujõud, muutes teda tugevamaks, kiiremaks – võitmatuks. Ta hüppas üles ja kahmas Tõotuse turjal oleva deemoni siplevatest tagajalgadest, sikutas kolli ja pussitas südamesse.
Arlen jooksis talle järele, hajudes suitsuks, kui deemonid ründasid, ja kehastudes silmapilk hiljem uuesti surmavalt, lüües vihaselt oma loitsitud rusikate ja jalgadega, põlvede ja küünarnukkidega, isegi paljaksaetud pealaega. Sedamaid oli ta neiu kõrval ja vilistas läbilõikavalt, kutsudes Varjutantsu.
Võimas täkk pillutas laiali järjekordse rühma deemoneid, jättes Arlenile mahti joonistada õhku suured põlludeemonite tõrjumise loitsud. Renna loitsumärkidega ümbritsetud silmad nägid peenikest võlujõu jälge, millega mees märgid kokku sidus. Üks põlludeemon tegi sööstu ja kaks loitsu sähvisid, tõrjudes olevuse tagasi. Mida rohkem loitse rünnati, seda tugevamaks need muutusid. Arlen liikus ühtlases kaares, moodustades loitsuringi, aga mitu deemonit astusid talle ette, tõkestades tee ja jätkates Tõotuse kintsude naksamist-küünistamist. Renna tahtis sinna minna, nuga käes.
Arlen haaras ta käsivarrest, takistades teda. „Püsi sina paigal.”
„Ma jaksan võidelda,” urises Renna. Ta katsus end vabaks tõmmata, kuid öisest jõust hoolimata sai mees temast hõlpsasti võitu. Mees pöördus ja joonistas õhku rea ründeloitse, paisates deemonid ükshaaval Tõotusest eemale.
Seejuures nõrgenes ta haare ning Renna kasutas juhust, et lõrinal vabaks rabelda. „Sina ei kamanda mind, Arlen Põldaja!”
„Ära mängi narri, Ren!” käratas Arlen. „Sa vaata ennast!”
Renna langetas pilgu, ahhetades ihus haigutavate sügavate haavade peale. Veri voolas tosinast kohast, selg ja õlg olid nagu tules. Ööjõu hullus lahkus temast, ta pillas noa, mis oli tõstmiseks liiga raske. Jalad nõtkusid.
Arlen tõttas otsekohe appi, asetas ta maapinnale ning suundus siis lõpetama loitsuvõrku nende ümber ja kohal. Maanteel lippas lähemale üha uusi põlludeemoneid, piirates nad sisse nagu ääretu rohuväli, kuid isegi see hiigelarmee ega ka taevas tiirutav tuuledeemonite parv ei suutnud läbida Arleni loitsumärke.
Niipea kui võrk valmis, oli ta tagasi Renna kõrval, puhastades haavad mullast ja verest. Loitsualal oli üks langenud deemon ning ta kastis sõrme selle verre nagu sule tindipotti, kirjutades Renna nahale loitsusid. Renna tundis ihu pinguldumas, tundis ahistust, kui keha tervenes. See oli uskumatult valus, aga Renna leppis sellega, sest niisugune oli elu hind, ja hingas sügavalt sisse, sõlmides valuga rahu.
„Pane keep selga, kuni mina hobuste eest hoolitsen,” ütles Arlen, kui oli teinud kõik võimaliku. Renna noogutas, võttes vöö vahelt paunast oma loitsumärkidega keebi. Riideeset, millest kergemat ja peenemat Renna polnud iial kandnud, kattis keerukas nähtamatuse loitsude tikand. Seda õlgadele tõmmates kadus Renna Maapõue sigitistel silmist. Ta ei olnud keebist kunagi hoolinud, eelistades deemoneid avalikult rünnata, kuid selle kasulikkust ei saanud eitada.
Tõotus, kellel puudus Varjutantsu loitsumärkidega turvis, oli teise hobusega võrreldes hoopis rängemini haavatud, aga Arleni lähenedes trampis ta jalgu ja korskas, laksutades irevil hambaid. Arlen ei teinud hoiatusest välja, vaid liikus paljale silmale peaaegu tabamatu kiirusega, astudes ligi ja krabades Tõotuse laka pihku. Mära üritas vabaks pääseda, kuid Arlen talitas temaga nagu ema, kes vahetab rapsival imikul mähkmeid. Viimaks Tõotus taltus ja lubas enda eest hoolitseda, taibates ehk pikapeale, et mees püüab teda aidata.
Mõni päev tagasi oleks see ladus alistamine võinud Rennat üllatada, ent nüüd oli ta Arleni puhul üllatustega harjunud ega pööranud sellele eriti tähelepanu. Vaimusilmas nägi ta ühtelugu oma haigutavaid haavu, mõeldes kohkumusega, et polnud ohtlikku verekaotust üldse märganud.
„Kas sinuga käib samamoodi?” küsis Renna, kui mees naasis. „Sa tunned end nii elusana, et ei aimagi, kuidas see sind tapab?”
Arlen noogutas. „Vahel unustan ma hingata. Vägi joovastab mind ja mulle näib, nagu poleks midagi nii … lihtlabast üldse tarviski. Siis hakkan äkki lõõtsutama. Rohkem kui korra oleks mind selle pärast peaaegu maha murtud.”
Ta tõstis pilgu, vaadates neiule silma. „Võlujõud jätab sulle mulje, nagu oleksid surematu, Ren, aga sa pole. Keegi ei ole, isegi mitte maa-alused.” Ta osutas põlludeemoni korjusele Renna kõrval. „Ja see heitlus ei lõpe kunagi. Väge maitstes algab lahing alati uuesti.”
Renna judises, mõeldes võlujõu vastupandamatule kutsele. „Kuidas sa pead ei kaota?”
Arlen mühatas naerda. „Ma tõin endaga Renna Parksepa, kes ei lase mul unustada, et olen vaid rumal põldaja Ojaäärselt ja vajan hädasti hingeõhku.”
Renna naeratas. „Sel juhul pole sul midagi karta, Arlen Põldaja. Minust sa lahti ei saa.”
Hommikuks olid Renna ja hobused kenasti toibunud, aga Arlen ei kiirustanud neid tagant, sõitis Varjutantsul sörki ning peatus enne keskpäeva kaks korda puhkuseks.
„Mina arvasin, et meil on tuli takus,” ütles Renna, kui nad teist korda sadulast maha tulid.
„Päev või paar ei tee mingit vahet,” vastas Arlen.
„Eile rääkisid sa teist juttu,” lausus Renna.
Arlen pööras pilgu kõrvale, tema õlad vajusid longu. „Mul oli tähtsuse järjekord paigast ära, Ren. Anna andeks. Ei ole õige sind ja hobuseid üle pingutada.”
Renna tõmbas sügavalt hinge. Ta ei sallinud, kuidas mees mujale vaatas, öeldes asju, mida kartis teda pahaks panevat. Mehed käitusid alati nii, uskudes, et see säästab tundeid.
Ja võib-olla