Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
erinevamaid elualasid nagu haldus, põllumajandus, kaubandus jne. Meid otseselt huvitavas käsitööliste alajaotuses on ametid klassifitseeritud nende omavaheliste suhete järgi: kalliskivide töötlemine, nahatöötlemine, relvade valmistamine, ehete valmistamine, arhitektuur ja keraamika. Neid tööalasid ühendab materjalide ja mõistete omavaheline side.
Uus riik
18. dünastia ajal mängisid käsitööliste kogukondade ajaloos kõige tähtsamat rolli suured ehitusasulad Teeba linnas Niiluse jõe läänekaldal. Hiljem tekkisid samasugused asulad Amarnas ning viimaks, Ramseste dünastia valitsusajal, rajati Kuninglike Hauakambrite Institutsiooni asundus. Need kolm kompleksi pakuvad ammendamatut infot inimeste kohta, kes töötasid Uue riigi valitsejate matusetemplite ja hauakambrite ehitustel.
Kuninganna Hatšepsuti vesiiri Senenmuti (Senmuti) kahest hauakambrist ning kuninganna enda ja Thutmosis III templite eest Dayr al-Bahris leitud potikildudel käsitletakse pigem tööde kulgu, kui kirjeldatakse üksikuid töölisi. Mõnede tööliste kohta tehtud märkused heidavad siiski valgust ka sotsiaalsele keskkonnale. Ehitustöödel kasutati kuninga, vesiiri või aristokraatide heaks töötanud töölisi; samuti toodi siia töötegijaid Teebast lõunas asuvatest linnadest (Esna, Al-Kalb, Al-Matanah, Asfun) ja Kesk-Egiptusest Neferusist, ning isegi nuubialasi ja palestiinlasi. Kuigi tööliste eluasemed polnud seal paremini säilinud kui esimeses töölisasulas, mis rajati mõnikümmend aastat varem Thutmosis I poolt Dayr al-Madinah’s, siis naabruses asuvatest matmispaikadest välja kaevatud tarbeesemed on ühed vanimad tõendid käsitööliste elatustaseme kohta, kuigi nende inimeste konkreetset elukutset ei saa me tekstide puudumisel kindlaks teha. Õlgpõhjaga toolid ja taburetid, nööridest punutud või loomanahkadest põhjaga „diivanvoodid”, lauakesed, matid, savinõud – kõik see meenutab vägagi vaeste talude mööblit 19. sajandi lõpu Prantsusmaal. Thutmosis IV matusetemplist lõunas asub templiga samavanune suur maja, milles elas ilmselt tööde ülemjuhataja oma perega. Umbes 200 m2 pindalaga maja keskmeks on seitse ühe koridori peale avanevat ruumi. Majast on leitud rohkesti kvaliteetset keraamikat, mis jätab mulje elanike suhtelisest jõukusest. Võib oletada, et seesugustes hoonetes elasid tööde juhatajad ka muudel keskvõimu suurehitistel üle kogu maa.
Amarnas oli aga käsitööliste ja lihttööliste olukord täiesti erinev. Linna territooriumilt on leitud mitmeid luksuslikke villasid, mis kuulusid kuninga või õukonna heaks töötanud skulptoritele või käsitöömeistritele. Need inimesed olid tunnustatud kunstnikud, oma aja parimad, ning juhtisid suuri töökodasid. On tuvastatud teisigi jõukaid meistreid ning vähemalt üks neist oli maetud linna kõige tähtsamate isikute kõrvale.
Teistes, tunduvalt tagasihoidlikumates majades elasid ilmselt palee töökodades ametis olevad käsitöölised. Linnast välja kõrbeorgu, mis oli umbes poolel teel linna ja Araabia platoo kõrgendike vahel, oli aga rajatud eraldi töölisasula oma kultusekohtade, surnuaia ja juurdeehitistega. Nii nagu Teebagi puhul, ei saa me ka siin kirjaliku materjali puudumise tõttu inimeste elukutseid ja töökohustusi täpselt tuvastada. Kuid kahe kogukonna sarnasus ning elamutest leitud töötegemise jäljed ei jäta mingit kahtlust, millega need inimesed tegelesid. Asula korrapärane plaan, seda ümbritsev nelinurkne müür ning majade mõõtmed meenutavad Al-Lahuni tööliste linnaosa, mis oli samuti linna „aristokraatide” elamurajoonist eraldatud. Kuid ka asula enese sees on täheldatav teatav hierarhia, sest müür jagab asumi ebavõrdseteks osadeks. Asula idaosa on avaram ning koosneb 48-st majast, lääneosa aga 26-st. Viimases on suuremad elamud (nende seas töödejuhataja maja), millel oli ilmselt kaks korrust. Väljaspool asulat on leitud põllumajanduse jälgi; seal kasvatati sigu ja hariti põllulappe. Nii sai iga pere täiendavalt liha ja juurvilja lisaks neile riiklikult ettenähtud teravilja mõõdule.
Veelgi kaugemal, kõrgustike jalamil, avastati teine tööliste asula. See on eelmisest väiksem ning kivist ehitistega, kuid veel läbi uurimata. Mis puutub naabruses asuvatesse alabastrikaevandustesse, siis sealsete tööliste eluasemed olid ühe- või kahetoalised kivist osmikud ning sarnanesid arvukatele kõrbest leitud ehitistele, milles elati hooajaliselt või juhuslikult. Seega on mõne ruutkilomeetri suurusele alale koondunud neli samaaegset asulat, mis esindavad tervikuna käsitööliste võimalikku elukeskkonda, alates kõige lihtsamast kuni kõige luksuslikumani.
Vaarao Horemheb (18. dünastia lõpp) rajas Kuninglike Hauakambrite Institutsiooni, mis pidi andma riigi käsutusse alaliselt spetsialiste, kes ehitaksid valitsejatele hauakambreid Kuningate orgu ning nende lähisugulastele Kuningannade orgu. Sellest ajast alates on meie käsutuses täpsem informatsioon tööliste päritolust; ülesannetest, mida täitsid nende mujal töötavad pereliikmed; käsitööliste eluviisist, suhetest piirkonna kohalike elanikega, kuningriigi kõrgete ametikandjatega ning vahel isegi kuninga enesega. 18. dünastia valitsusajast kuni Kolmanda vaheperioodi alguseni on vahel võimalik koguni nende saatust ja elukäiku jälgida.
Alustagem oma ülevaadet elamutest, mis anti töölistele Dayr al-Madinah’s Thutmosis I hauakambri töölisasulas. Näeme, et need ei erine kuigi palju Keskmise riigi aegsetest elamutest. Igas majas oli kaks põhiruumi ning kolm või neli abiruumi, mis asusid keskmiselt 72 m2-l (väikseima maja pindala on 40 m2, suurimal 120 m2). Kokku oli asulas 68 põletamata tellistest ja kivist maja. Tänu säilinud registritele teame, et palka maksti teraviljas ja mitmesugustes kaupades, kuid mitmel põhjusel ei saa seda teistes asulates või ehitusplatsidel makstavate palkadega päris hästi võrrelda. Lihttööline sai iga kuu 150 kg nisu ja 56 kg otra. See teeb 5 kg nisu ja 1,9 kg otra päevas – kogus, mis võimaldas pere leiva ja õllega väga hästi ära toita. Peale selle varustasid abitöölised töölisi vee, kalade, köögiviljade, puuviljade, savinõude ja küttematerjaliga. Ning viimaks saatsid Niiluse läänekaldal asuvad Teeba matusetemplid või riigi varakamber ise töölistele aeg-ajalt haruldasemaid toiduaineid, nagu erinevad leivasordid, maiustused, liha, vein, mesi, õli jms. Varustamine sujus hästi siis, kui riigi majandus õitses. Kui aga eraldistest ei piisanud, teenisid töölised aeg-ajalt lisa väiksemate töödega eraklientidele.
Tööliste elatustase sõltus osaliselt riigi rahanduslikust olukorrast, mis pidi tagama regulaarse palgamaksmise. Kui loodi Kuninglike Hauakambrite Institutsioon, võeti tööle inimesi, kes olid varem töötanud mitmesuguste Teeba mälestusmärkide rajamisel (nagu Amoni tempel Karnakis ja Thutmosis IV matusetempel) või teistes piirkondades (näiteks Elephantines). Sageli mainitakse varasemaid töökohustusi kõrvuti uutega nende hauakambrite seintel või muudel eraisikute mälestusmärkidel. Religioossete raidkirjade põhjal võib aimata inimeste seotust oma kodulinnaga.
19. dünastia valitsusaja algus oli Ramseste hiilgeaeg. Selle ajastu küllus kajastub ka tööliste eluolus Dayr al-Madinah’s, kus nii tööliste kui ka nende ülemuste elukeskkonnas võib märgata jõukuse tunnuseid. Töölised võisid endale lubada orje, maju väljaspool asulat, põlde ja kariloomi. Hilisemal ajal kohtab niisuguseid privileege harva. Igal juhul suhtuti Hauakambrite Institutsiooni kui sooja kohta, kuhu püüti sokutada tööle ka oma lapsi. Need aga, kellel ei õnnestunud väljavalitute hulka pääseda, leidsid tööd mujal või astusid sõjaväkke. Nii oli külaelanikel kogu piirkonnas pereliikmeid, kellega nad pidevalt suhtlesid. Väikesed lisatööd, mida vabal ajal tehti, viisid neid samuti kokku väga erinevate inimestega, eriti aristokraatidega, kellele osutati mitmesuguseid teeneid. Seega suhtlesid „Hauakambrite inimesed” juba üksnes oma töö iseloomu tõttu kuningriigi kõige tähtsamate isikutega. Sageli vestles nendega vesiir, kes vastutas valitseva kuninga hauakambri ehituse eest. Mis puutub vaaraosse, siis õnnestus neil aeg-ajalt isegi teda kohata või temaga teateid vahetada. Nad said vaaraolt materiaalset kompensatsiooni või autasusid ning arvasid – kas õigustatult või mitte –, et on seetõttu temaga lähedastes suhetes. Käsitööliste kogukonna juhtidel oli Uue riigi lõpul keskvalitsuse jaoks eriline roll. Nõrgeneva valitsuse saadikutena sai neile oludest tingituna osaks parem kohtlemine kui nendesugustele tavaliselt.
Käsitööliste ametid
Nagu eelnenud kõige tähtsamate allikate lühiülevaatest näeme, valitsesid kõigil ajastutel olulised erinevused (1) ehitusprojektide, tööliste ja töökodade juhatajate, (2) kvalifitseeritud käsitööliste ja (3) lihttööliste sotsiaalsete olude vahel. Kolme vägagi erineva ühiskonnaklassi esindajatena tegeles igaüks neist oma isikliku karjääri