Modeste Mignon. Honore de Balzac

      Oktoobri algul aastal 1829 oli notar Simon Babylas Latournelle teel Havre’ist Ingouville’i; ta kõndis oma poja käevangus ja teda saatis ta naine, kelle kõrval, otsekui paaž, käis notari vanem kirjutaja, väike küürakas mehike, keda kutsuti Jean Butschaks. Kui need neli isikut, kellest vähemalt kaks igal õhtul sedasama teekonda sooritasid, jõudsid järjekordse käänakuni, mille poolest see mäeveerul looklev ja Itaalia jalgrada meenutav tee oli nii rikas, vaatas notar hoolega ringi, kas ehk mõnelt ees- või tagapool asuvalt terrassilt keegi teda ei kuula, ja ütles siis ettevaatusest summutatud häälel oma pojale:

      «Exupère, püüa osavasti sooritada see väike manööver, mille ma sulle nüüd ära seletan, ja ära taha tema mõtet teada saada; kui sa aga seda iseenesest taipad, siis käsin sind selle heita Stüksi, mis igas notaris ja igas inimeses, kes valmistub astuma magistratuuri, peab olema selleks, et heita sinna ligimese saladused. Kõigepealt kinnitad sa muidugi oma lugupidamist, ustavust ja austust proua ja preili Mignonile, härra ja proua Dumay’le ja härra Gobenheimile, kui ta Šalees [šveitsi talumaja stiilis ehitatud villa] on; kui siis jälle kõik on vaikseks jäänud, viib härra Dumay sinu teistest veidi eemale ühte nurka; sealt võid sa kogu aeg, mil ta sinuga kõneleb, uudishimulikult silmitseda preili Modeste’i (ma luban sulle seda). Mu auväärt sõber palub sind siis toast lahkuda, jalutama minna ja umbes tund aega hiljem, kella üheksa paiku, näiliselt suure kiiruga tagasi tulla; püüa teeselda lõõtsutamist ja sosista härra Dumay’le kõrva sisse, kuid tingimata nii, et preili Modeste seda kuuleks: «Noormees on siin!»»

      Järgmisel hommikul pidi Exupère siirduma Pariisi, et asuda seal õigusteadust õppima. See varstine ärasõit oligi põhjuseks, miks Latournelle oli otsustanud soovitada oma sõbrale Dumay’le, et see kasutaks tema poega kaasabilisena tähtsas salanõus, mida võis oletada ülaltoodud kõneluse põhjal.

      «Kas preili Modeste’i siis kahtlustatakse armuintriigis?» küsis Butscha arglikult oma patrooni abikaasalt.

      «Tasa, Butscha!» vastas proua Latournelle ja võttis nüüd oma mehel käe alt kinni.

      Proua Latournelle, kelle isa on esimese asime kohtu sekretär, leiab, et sündimise poolest on tal õigus end pidada põlvnevaks auväärsest kohtutegelaste perekonnast. Juba see pretensioon näitab, miks too veidi liiga purpurpunase näoga naine püüab esineda niisama majesteetlikult nagu too aulik kohus, kelle otsuseid ta isa kirja paneb. Ta nuuskab tubakat, kuid hoiab oma keha sirge nagu vaia ja püüab esineda tähtsa naisena, kuid sarnaneb seejuures täielikult muumiaga, kellele galvaniseerimise abil on hetkeks elu tagasi antud. Oma kriiskavale häälele katsub ta anda aristokraatset kõla, kuid see õnnestub tal niisama vähe nagu oma harimatuse varjaminegi. Proua Latournelle’i ühiskondlik tähtsus näib olevat vaieldamatu, kui vaadelda neid lilledega ülekuhjatud tanusid, mida ta kannab, ta meelekohtadele asetatud võltslokke, ta enda poolt väljavalitud kleite. Kuhu küll kaupmehed paneksid oma kaubad, kui maailmas ei oleks proua Latournelle’i taolisi naisi? See auväärt daam, põhiliselt helde ja jumalakartlik, ei olekski ehk kõigi oma naeruväärsustega nii väga silma torganud, kui mitte loodus, mis mõnikord armastab nalja teha, paisates maailma selliseid kummalisi olevusi, poleks teda õnnistanud rügemendi trummilööja kasvuga, mis kõik selle provintsliku vaimu imelikud veidrused eriti esile tõstis. Proua Latournelle polnud kunagi Havre’ist välja saanud, ta uskus Havre’i ilmeksimatusse, ostis kõik, mida vajas, Havre’ist, laskis oma tualetid Havre’is õmmelda; ta pidas end läbi ja läbi normandlannaks, ta austas oma isa ja jumaldas oma meest. Väikesekasvulisel Latournelle’il oli olnud julgust tolle kolmekümne kolme aastase üliküpse neiuga abielluda, ta oli osanud temalt isegi poja saada. Kuna härra Latournelle oleks võinud kõikjalt saada selle kuuekümnetuhandelise kaasavara, mille kohtusekretär oma tütrele andis, siis seletati noormehe haruldast kartmatust sooviga vältida Minotaurose sissetungi, mille eest ta isiklikud omadused teda vaevalt oleksid kaitsnud, kui ta oma kodukolde rajamisel oleks sinna ettevaatamatult paigutanud mõne noore ja kauni naise. Tegelikult oli notar lihtsalt preili Agnese (neiu nimi oli Agnes) hindamatuist omadustest aru saanud ja pealegi tähele pannud, kui kiiresti naise ilu mehe silmis oma väärtuse kaotab. Mis puutub selle abielupaari tähtsusetusse järeltulijasse, kellele kohtusekretär ristimisel andis oma normandia nime, siis oli proua Latournelle veel praegugi nii üllatunud oma emakssaamisest ajal, mil ta oli kolmkümmend viis aastat ja seitse kuud vana, et isegi nüüd oleks ta võinud oma poega rinnaga toita, kui seda vaja oleks olnud; see on ainus hüperbool, mis on suuteline edasi andma ta meeletut emaarmastust.

      «Vaadake, kas pole mu pojuke ilus! …» ütles proua Latournelle tavaliselt oma noorele sõbratarile Modeste’ile ja osutas ilma ühegi tagamõtteta Exupère’ile, kui nad olid teel kirikusse ja kui too «ilus poiss» sammus nende ees.

      «Ta sarnaneb teiega,» vastas Modeste Mignon umbes nii, nagu oleks ta öelnud: «Milline vastik ilm!»

      Exupère’i, selle kõrvalise isiku siluett on siiski vajalik, kui öelda, et juba ligi kolm aastat oli proua Latournelle saatjaks ja kaitsjaks sellele noorele neiule, keda notar ja ta sõber Dumay kavatsesid meelitada püünisesse, mida «Abielu füsioloogias» nimetatakse hiirelõksuks.

      Mis puutub Latournelle’i endasse, siis kujutlege väikest mehikest, nii kavalat, kui kõige laitmatum ausus seda lubab; iga võõras aga peaks teda kelmiks, otsustades ta veidra näo järgi, millega Havre’i elanikud muide on harjunud. Nõrk nägemine sunnib auväärt notarit kandma rohelisi prille, et hoida silmi, mis tal alati on punased. Mõlemad kulmukaared koosnevad hõredaist udemeist ja asuvad kriipsuvõrra prillide pruunidest sarvraamidest kõrgemal, otsekui neid kahekordistades. Kui te notarist möödujate nägudel pole märganud seda hämmastavat muljet, mida põhjustavad need kaks otsekui ülekuti asetatud kulmukaart, mida teineteisest eraldab sügav lohk, siis ei suuda te mõista, kuivõrd selline nägu võib häirida, eriti kui see on kahvatu ja sisse langenud ning lõuast terav nagu Mefistol, nägu, mida kunstnikud kopeerivad kassi maski järgi ja mis täpselt sarnaneb Babylas Latournelle’i näoga. Hirmsate roheliste prillide kohal kerkib paljas kolp, mis on seda kummalisem, et teda kattev parukas on alati viltu peas ja nihkub iseenesest kord siia, kord sinna, paljastades ebadiskreetselt halle juuksesalke. Nähes seda auväärset normandlast, kes oma musta riietuse ja peenikeste jalgadega on just nagu kahe nööpnõela otsa torgatud mardikas, ja tundes teda ometi kui kõige ausamat inimest maailmas, otsid, ehkki asjata, mis on selliste füsiognoomiliste vasturääkivuste põhjuseks.

      Jean Butscha, vaene hüljatud vallaslaps, kelle kohtusekretär Labrosse ja ta tütar olid oma hoole alla võtnud, sai tänu virgale tööle notari vanemaks kirjutajaks; ta elas ja sõi oma patrooni juures ning sai aastas üheksasada franki palka. Butscha, kes oli peaaegu kääbus ja millegagi ei meenutanud noort inimest, oli Modeste’ist teinud oma ebajumala ja oleks tema eest valmis olnud oma elu ohverdama. See vaene olevus, kelle silmad olid otsekui suurtüki süüteaugud ja peitusid raskete laugude all, kelle nägu oli rõugearmiline ja raskest kräsulisest juuksepahmakast otsekui laiaks litsutud, kelle tohutu suured käed olid alati nagu tüliks ees, – see olevus elas juba seitsmendast eluaastast peale haletsevate pilkude all: eks piisa sellest, et taibata kogu ta olemust? Butscha oli vaikne, endasse süvenenud, eeskujuliku käitumisega, jumalakartlik; ta rändas neil otsatuil lagendikel, mida Õrnuse maakaardil nimetatakse Lootusetuks Armastuseks, ta eksles Ihaluse viljatus, kuid ülevas kõrbes. Modeste ristis selle veidra notarikirjutaja «saladuslikuks kääbuseks». See pilkenimi sundis Butschad Walter Scotti romaani lugema ja ta ütles Modeste’ile:

      «Kas te ei sooviks hädaohu puhuks oma saladuslikult kääbuselt üht roosi?»

      Modeste tallas oma jumaldaja tunded äkki porri, heites talle ühe neist hävitavaist pilkudest, mis noored neiud suunavad meestele, kes neile ei meeldi. Butscha ise oli endale nimeks võtnud tundmatu kirjutaja, teadmata, et ta kalambuur kuulus ajajärku, mil ametiisikute ustele hakkasid