Modeste Mignon. Honore de Balzac
(pankurid on alati parunid), oli vaimustatud, et ilus leitnant kuulus suursugusesse Mignon de la Bastie perekonda, ja kiitis oma blondijuukselise tütre valiku heaks. Üks kunstnik, kes tollal elas Frankfurdis, oli ilusat Bettinat lasknud poseerida oma pildi jaoks, milles andis Saksamaa allegoorilise kujutuse. Wallenrod, kes oma tulevasi tütrepoegi nimetas juba krahvideks de la Bastie-Wallenrodideks, paigutas Prantsuse väärtpaberitesse summa, mis oli vajalik, et kindlustada tütrele kolmkümmend tuhat franki rendist. See kaasavara ei tekitanud kuigi suurt auku panga kassasse, sest kulutatud summa polnud liiga suur. Impeerium, jäljendades paljude teistegi võlglaste poliitikat, maksis oma laenudelt harva protsente; sellepärast oli Charles veidi ehmunud sellisest kapitalipaigutusest – temal polnud nii suurt usku keiserlikku kotkasse nagu saksa parunil. Sellised hingelised nähtused nagu usk või vaimustus – viimane aga pole muud kui kiiresti mööduv usk – tekivad harva ebajumala vahetus läheduses. Masinist ei usalda vedurit, mida reisija imetleb, Napoleoni ohvitserid olid aga teataval määral tema veduri kütjad, kui mitte selle veduri kütmiseks tarvitatav süsi. Parun Wallenrod-Tustall-Bartenstild lubas noorpaari majapidamist toetada. Charles armastas Bettina Wallenrodi niisama kuumalt nagu Bettina teda, ja sellega on juba palju öeldud: kui provanslane satub vaimustusse, siis ei ole ta tunnetel piiri. Ja kuidas võiski ta mitte jumaldada blondjuukselist kaunitari, kes nagu Albrecht Düreri pildilt oli maha astunud, kellel oli ingli iseloom ja pealegi veel üle Frankfurdi kuulus varandus? Charles’ile sündis neli last, ent hetkel, mil ta oma hädasid sõbrale kaebas, oli tal elus vaid kaks tütart. Dumay hakkas neid tüdrukukesi armastama, ilma et ta neid oleks tundnudki; see sündis südameheadusest, mida Charlet nii hästi oskab kujutada ja mis sõdurist teeb iga lapse isa. Vanem tütar, kelle nimi oli Bettina-Caroline, oli sündinud aastal 1805; noorem, Marie-Modeste, sündis 1808. aastal. Õnnetu kolonelleitnant, kellel ei olnud mingeid teateid oma armastatud perekonnast, saabus koju aastal 1814, olles koos leitnandiga jalgsi läbinud kogu Vene- ja Preisimaa. Need kaks sõpra, kes olid unustanud oma aukraadide erinevuse, jõudsid Frankfurti samal päeval, mil Napoleon maabus Cannes’is. Charles leidis küll Frankfurdist eest oma naise, kuid sügavas leinas: Bettina oli oma suureks kurvastuseks kaotanud isa, kes oli teda jumaldanud ja ikka tahtnud näha naeratavana, isegi oma surivoodi juures. Vana Wallenrod ei elanud üle Impeeriumi hävingut. Seitsmekümne kahe aastasena oli ta hakanud puuvillaga spekuleerima, uskudes Napoleoni geeniusse, kuid teadmata, et sageli on küll geenius sündmuste peremees, ent vahel peab temagi alluma sündmustele. Too viimane Wallenrod tõelisest Vallenrod-Tustall-Bartenstildide suguvõsast oli ostnud peaaegu niisama palju puuvillapalle, kui keiser oma kuulsas «prantsuse kampaanias» oli kaotanud inimesi.
«Mina suren puufilla bärast! …» ütles oma tütrele see hea isa, see vana Goriot’ taoline õrn hoolitseja, kes veel surivoodilgi lohutas oma tütart, tundes muret ta kurvastuse pärast. «Jah, mina suren, aga ei fölgne kellelegi midagi.» See Prantsuse-sõbralik sakslane püüdis isegi surres rääkida oma tütre armastatud keelt.
Charles Mignon oli õnnelik, et võis oma naise ja kaks tütart päästa suurest ja kahekordsest õnnetusest; ta siirdus Pariisi, kus keiser nimetas ta kaardiväe kürassiiride koloneliks ja Auleegioni komandöriks. Kolonel unistas, et juba Napoleoni esimese triumfi puhul saab ta kindrali aukraadi ja krahvitiitli, kuid see unistus uppus Waterloo vereojadesse. Kergesti haavatud kolonel taganes oma väeosaga Loire’i äärde ja lahkus Tours’ist enne armee laialisaatmist.
1816. aasta kevadel realiseeris Charles oma kolmekümne tuhande frangise rendise, mis andis talle ligikaudu nelisada tuhat franki kapitali, ja otsustas minna Ameerikasse õnne otsima, lahkudes maalt, kus Napoleoni sõdureid hakati juba taga kiusama. Charles Mignon sõitis Pariisist Havre’i, saadetuna Dumay’st; ühe õnneliku juhuse tõttu, nagu neid sõda sageli pakub, oli Mignonil korda läinud päästa oma sõbra elu, võttes ta oma ratsule keset seda möllu, mis järgnes Waterloo lahingule. Dumay jagas koloneli vaateid ja ta pettumusi. Charles, kellele bretoon järgnes nagu puudel (vaene sõdur jumaldas ta kaht tütrekest), arvas, et leitnandi harjumus käske täita, ta kuulekus; ausus ja andumus teevad temast ustava ning kasuliku teenri, ja tegi talle seepärast ettepaneku ka eraelus tema teenistusse jääda. Dumay oli väga õnnelik, et tema adopteeris perekond, kus ta lootis elada nagu puuvõõrik tammel.
Oodates sobivat ärasõiduvõimalust, valides laeva ja kaaludes, milliseid õnnevõimalusi nende sihtkohad pakuvad, kuulis kolonel jutte hiilgavast tulevikust, mis ootavat Havre’it pärast sõda. Kahe kodaniku vaidlus, mida ta juhuslikult pealt kuulis, näitas talle kätte õnnetee, ja temast sai ühe hoobiga reeder, pankur ning maaomanik; ta ostis kahesaja tuhande frangi eest krunte ja maju ning lähetas New Yorki laeva, mille laadungiks olid Lyounis odavasti kokkuostetud siidkangad. Dumay sõitis Mignoni usaldusmehena laevaga kaasa. Seni kui kolonel kolis oma perekonnaga kõige ilusamasse majja Royale’i tänavas ja soetas enesele algteadmisi pangandusest, ilmutades seejuures provanslastele omast aktiivsust ja haruldast taibukust, kahekordistas Dumay temale usaldatud kapitali, saabudes Havre’i puuvillalaadungiga, mis oli ostetud muinasjutuliselt odava hinna eest. See kahekordne äritehing andis Mignoni pangamajale tohutu kapitali. Kolonel soetas siis endale villa Ingouville’is ja kinkis Dumay’le tänutäheks tagasihoidliku majakese Royale’i tänavas. Töökas bretoon oli New Yorgist ühes puuvillaga kaasa toonud ka kena nooriku, kellele eelkõige meeldisid prantslaste iseloomuomadused. Miss Grummer tõi abiellu kaasa neli tuhat dollarit, s. o. kakskümmend tuhat franki, mis Dumay paigutas oma koloneli ettevõttesse. Bretoon, kellest oli saanud laevaomaniku alter ego [teine «mina» (ladina k.)], õppis vähese ajaga selgeks raamatupidamise, selle teaduse, mis kaubanduses, nagu ta ütles, andis veltveebli aukraadi. See naiivne sõdur, keda saatus oli kakskümmend aastat vaeslapsena kohelnud, pidas end kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kui asus peremehena majakesse, mis ta šefi helde käe läbi oli varustatud kena mööbliga; pealegi hakkas ta oma kapitalilt saama tuhat kakssada franki protsente ja sellele lisaks veel kolm tuhat kuussada franki palka. Leitnant Dumay polnud sellisest elust undki näinud; veel rohkem rahuldust andis talle aga teadmine, et tema on Havre’i kõige rikkama pangamaja tähtsamaid tegelasi. Proua Dumay, kena väike ameeriklanna, kaotas õnnetuseks kõik oma lapsed nende varajases eas ja pärast viimast nurisünnitust ei jäänud talle üldse enam lootust lapsi saada; nii kiindus ta siis Mignonide kahesse tütresse niisama suure armastusega nagu Dumay’gi, kes koloneli tütreid peaaegu eelistas oma lastele. Proua Dumay, pärit maaharijate perekonnast ja harjunud kokkuhoidlikult elama, rahuldus kahe tuhande neljasaja frangiga aastas, kattes sellest oma isiklikud väljaminekud ja majapidamiskulud. Nii paigutas Dumay igal aastal üle kahe tuhande frangi oma peremehe ettevõttesse. Kontrollides aastabilanssi, suurendas patroon oma kassapidaja jooksvat arvet gratifikatsiooniga, mis oli kooskõlas ta teenetega. Aastal 1824 tõusis kassapidaja pangakonto viiekümne kaheksa tuhande frangini. Samal aastal Charles Mignon, krahv de la Bastie (tiitel, millest üldse enam ei räägitud), gratifitseeris oma kassapidajat erakordselt hästi, paigutades ta elama Šaleesse, kus käesoleval hetkel Modeste ja ta ema elasid vaikselt ja tähelepandamatult.
See haletsemisväärne seisund, milles viibis proua Mignon, kes abikaasa lahkumisel oli veel ilus naine, põhjenes katastroofil, millest oli tingitud Charles’i lahkumine. Kurvastus oli kolme aastaga hävitanud selle õrna sakslanna; teda näriv valu oli otsekui uss, mis urgitseb kõige kaunima puuvilja südamikus. Proua Mignoni südamevalude bilanssi pole raske teha. Kaks varajases eas kaotatud last jätsid kahekordse leina sellesse hinge, mis midagi ei suutnud unustada. Charles’i vangipõlv Siberis oli armastavale naisele pikaldaseks agooniaks. Rikka Wallenrodi pangamaja kokkuvarisemine ja õnnetu pankuri surm tühjadel rahakottidel oli mehe saatuse pärast muretsevale Bettinale hirmsaks hoobiks. Meeletu rõõm Charles’i taasleidmise üle oleks selle õrna saksa lille peaaegu hävitanud. Siis tuli Impeeriumi teine langemine ja lahkumine kodumaalt, mis kõik tundus endise palaviku uute hoogudena. Ja lõpuks kümme aastat kestvat hüvangut, alalised lõbustused omas majas, mis oli üks esimesi Havre’is, dineed, ballid ja pidustused, mida andis edukas suurkaupmees, villa «Mignon» toredus ja hiilgus, ülisuur lugupidamine ja austus, mida osutati Charles’ile, jagamatu poolehoid mehelt, kes vastas oma naise ainulaadsele armastusele samasuguse ainulaadse armastusega, – see kõik oli vaese proua Mignoni eluga lepitanud. Hetkel, mil ta enam ei kahelnud, mil ta uskus, et ta tormised elupäevad lõpevad ilusa õhtuga, juhtus ootamatu katastroof, millest tuleb juttu allpool ja mis viimase saatuselöögina oli maetud nende inimeste südamesse, kes moodustasid Mignon-Dumay kaksikperekonna.
Jaanuaris