Dekameron. Giovanni Boccaccio
neil kombeks on, asusid nende kallale algul kärsaga, siis hammastega, tuuseldades neid edasi-tagasi. Veidi hiljem aga hakkasid loomad tiirlema, nagu oleksid nad mürki võtnud, ning langesid õnnetute kaltsude peale surnult maha.
Sellised ja paljud teised selletaolised või jubedamadki juhtumid tekitasid ellujäänutes igasuguseid hirmukujutlusi ja kõigil oli hinges üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda. Mõned arvasid, et kaine eluviis ja hoidumine liialdustest aitab tõhusalt kurjale vastu panna; nad koondusid väikestesse ringidesse ning elasid teistest lahus, varjates ennast ja sulgudes majadesse, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Tarvitades suurima mõõdukusega kõige valitumaid roogi ja peenemaid veine, vältides liialdusi ja lubades mitte kedagi väljaspoolt enesega rääkida ning surmast või haigeist uudiseid tuua, saatsid nad oma aega mööda muusikaga ja muu meelelahutusega, mida nad võisid endile lubada. Teised aga olid vastupidisel arvamisel, väites, et selle häda vastu on kõige tõhusam rohi palju juua ja nautida, lauldes ja lõbutsedes ringi hulkuda, nii palju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita kõige üle. Ja nii nagu nad rääkisid, nõnda nad ka talitasid, kuivõrd see nende võimuses seisis, rännates päeval ja ööl ühest kõrtsist teise, juues sihitult ja piiri pidamata, ja seda enamasti ikka võõrastes majades, kus midagi neile meele järele oli või kõlbas. Ja seda oli neil kerge teha, sest kõik olid oma asjadele käega löönud, nagu poleks neil enam kaua elada. Majad olid enamikus üldiseks omanduseks muutunud, ja kui võõras sinna sisse astus, võis ta seal talitada nagu peremees kunagi. Kuigi need, kes nõnda mõtlesid, oma loomalikele tungidele järele andsid, hoidusid nad siiski haigetest võimalikult eemale. Niisuguses masendatud ja viletsas olukorras langes ja kadus meie linnas peaaegu täiesti kõigi jumalike ja inimlike seaduste autoriteet, sest nende valvajad ja täidesaatjad olid kõik kas surnud või haiged nagu teisedki elanikud, või oli neile üle jäänud nii vähe teenijaskonda, et ei suudetud enam mingit ülesannet täita, – ja seetõttu oli igaühel lubatud teha kõik, mis süda soovib.
Paljud aga olid valinud kesktee selle kahe eluviisi vahel: nad ei piiranud ennast söögi suhtes nagu esimesed ega läinud üle piiri joomise ja liialdustega nagu teised, vaid tarvitasid kõike seda parajal määral ja tarvidust mööda; ei sulgunud tuppa, vaid hulkusid ringi, hoides käes lilli, lõhnavaid taimi või muid aromaatseid rohte, mida sageli nuusutasid, pidades väga kasulikuks oma aju lõhnadega kosutada, sest õhk oli täis laipade, haigete ja arstimite läppunud lehka. Teiste arvamus oli rangem, kuid võib-olla õigem, et kõige parem abinõu tõve vastu on selle eest põgeneda. Selles veendunud, jätsid paljud mehed ja naised, kes peale enese millegi muu pärast muret ei tundnud, maha kodulinna, majad ja kodud, oma sugulased ja varandused ning läksid maale võõrasse kohta või ka oma kodukohta, nagu ei saaks jumala viha, mis inimeste nurjatust selle tõvega nuhtles, neid ükskõik kust kätte ja tabaks tingimata ainult neid, kes linnamüüride vahele on jäänud. Nad näisid arvavat, et linnale on kätte jõudnud viimne tund ja sinna ei tohi jääda ainsatki hinge.
Neist nii erisuguste vaadetega inimestest ei surnud küll mitte kõik, aga kõik ei pääsenud ka eluga; haigus tabas nii neid kui noid, ükskõik, kus nad ka olid. Niipea kui nad nõrgaks muutusid, jäeti nad peaaegu täiesti maha, nagu nad ise terved olles teistele tervetele eeskuju olid andnud. Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldse mitte. Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad. Haigestunud meeste ja naiste eest, keda oli äraarvamatult palju, kandsid hoolt ainult mõned helde südamega sõbrad (neid sõprugi oli vähe) või ahned teenijad, keda meelitas abistama ülemäära suur tasu. Aga neidki oli vähe järele jäänud, ja need toored ning asjatundmatud mehed ja naised oskasid vaevalt muud teha kui haigetele kätte anda, mida need tahtsid, või pealt vaadata, kui nad surid. Ses teenistuses hukkusid nad sageli ise koos kõige oma tasuga. Kuna naabrid, sugulased ja sõbrad haigeid maha jätsid ja ka teenijaist puudus oli, siis oli selle tagajärjeks ennekuulmatu nähtus: kui haigestus isegi mõni peen, ilus ja suursugune daam, siis polnud tal selle vastu midagi, et teda teenis mõni mees, ükskõik kas noor või vana, ja kui haigus nõudis, oli ta valmis ilma vähemagi häbita iga oma kehaosa paljastama, mida ta muidu ainult teise naise juuresolekul oleks teinud; küllap hiljem selle tagajärjel tõvest pääsnute juures ka häbi ja autunne vähenes. Muude hulgas surid ka paljud, kes ehk ellu oleksid jäänud, kui neid keegi oleks aidanud. Ja nii oli haigete puuduliku hoolitsemise ning nakkuse tugevuse tõttu surijate arv linnas nii päeval kui öösel niivõrd suur, et oli jube seda mitte ainult pealt näha, vaid isegi sellest kuulda. Nii tekkisid linna elanikel, kes ellu jäid, hoopis teistsugused kombed kui seni.
Oli kombeks, nagu seda nüüdki veel näeme, et surnu majja tulid kokku naissoost sugulased ja naabrid, et siin kadunu lähemate omastega koos itkeda; teiselt poolt aga kogunesid surnu majaläve ette meessoost sugulased, naabrid ja teised linnakodanikud, ning selle järgi, kes kadunu oli, tulid siia ka vaimulikud. Kadunud kaaslased tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid teda matuserongis küünalde ja laulu saatel kirikusse, mille ta enne surma enesele välja oli valinud. Kui aga taud ägedamaks muutus, ununesid need kombed täiesti ja nende asemele tulid uued. Inimesed surid, ilma et naised kokku oleksid tulnud; palju oli ka neid, kes sellest elust lahkusid, ilma et keegi nende juures oleks viibinud; hoopis vähe oli neid, kellele osaks said lähedaste härdad kaebed ja kibedad pisarad; küll aga oli see-eest sageli kuulda naeru, naljatusi ja üldist lõbusat tuju – selle kombe võtsid meeleldi omaks daamid, kes unustasid naiseliku kaastunde, et ainult oma tervist säilitada. Harva juhtus, et surnukeha kirikuni saatsid rohkem kui kümme või kaksteist naabrit, ja needki polnud auväärsed ja lugupeetud linnakodanikud, vaid omamoodi surnumatjad lihtrahva hulgast, keda hüüti bekiinideks ja kes oma töö eest tasu said. Nad ilmusid kirstu juurde ja ruttasid sellega kiiresti minema, kuid mitte selle kiriku juurde, mida kadunu ise enne surma endale välja oli valinud, vaid enamasti kõige lähema kiriku juurde, kandes teda nelja või kuue vaimuliku saatel väheste küünaldega või hoopis ilma nendeta. Need vaimulikud, kes surnu ees käisid, ei hakanud ennast vaevama pika ja piduliku tseremooniaga, vaid asetasid laiba mainitud surnumatjate abiga esimesse juhuslikult vabasse hauda.
Veelgi haletsemisväärsemat pilti pakkus alamrahva ja suurelt jaolt ka keskseisusse kuuluvate inimeste saatus: lootus või vaesus hoidis neid sageli oma kodu küljes kinni ja nad käisid läbi ainult naabritega; neid haigestus päevas tuhandete kaupa, ja kuna neid keegi ei teeninud ega aidanud, surid nad peaaegu kõik. Paljud neist heitsid hinge tänaval päeval ja öösel, paljusid tabas surm küll kodus, aga nende surmast said naabrid teada alles siis, kui hakkasid tundma laguneva surnukeha lehka. Kõik kohad olid tulvil surijaid. Kartes nakatumist surnult, aga ühtlasi kaasa tundes lahkunuile, toimisid naabrid enamasti ikka ühteviisi: nad tassisid kas ise või kandjate abiga, kui neid saadaval oli, laibad majast välja ning panid nad välja läve ette maha, kus neid möödaminejad võisid lõpmatul arvul näha, eriti hommikuti. Siis saadeti kirstule järele. Kuid oli ka neid, kes kirstu puudumisel laiba laudadele asetasid. Sageli võis ühel kanderaamil näha kaht või kolme laipa, kuid juhtus sedagi, ja kes jõuaks neid juhtumeid loetleda, et ühel ja samal kanderaamil lamasid naine ja mees, kaks või kolm venda või ka isa ja poeg jne. Tuli väga sageli ette sedagi, et matuserongiga, mille ees paar preestrit risti kandes käisid, liitusid veel kandjad kolme või nelja kanderaamiga, nii et preestritel, kes arvasid, et neil on matta ainult üks surnu, tuli matta kuus või kaheksa laipa, vahel isegi rohkem. Surnuile ei avaldatud austust ei pisarate, küünalde ega saatjatega, mindi isegi nii kaugele, et surnud inimesest niisama vähe hooliti kui tänapäeval kärvanud kitsest. Siit näeb selgesti, et sellal kui asjade harilik käik tarkugi ei õpeta väikesi ja harva esinevaid kaotusi kannatlikult taluma, võivad suured õnnetused kõige harilikumaidki inimesi muuta arukaks ja ükskõikseks. Kuna selle tohutu hulga laipade matmiseks, mis kõigi kirikute juurde iga päev ja peaaegu iga tund kokku toodi, pühitsetud maad ei jätkunud, eriti kui oleks tahetud muistse kombe järgi igaühele eri matusepaik anda, siis kaevati kirikute juures kitsaks jäänud surnuaedade maasse määratu suured augud, kuhu paigutati sadade kaupa järjest juurde toodavaid laipu, laoti nad