Tuisune talv. Erik Tohvri
ajal külapoisid tegid, siis seal ma olen küll kaameli nägu, eh-eheh…”
Tilde oli sellepärast omaette nähtus, et oma juttudes ei säästnud ta ennast ega teisi, inimesi tavaliselt saatev tahe ennast tegelikkusest paremana näidata oli temale võõras. Ta võis häbenemata rääkida, kuidas tal kord ühel hädavajalikul toimingul oli kleidisaba püksikummi vahele sattunud ja ta niiviisi paljastatuna oma lahutamatul plekkvokil läbi aleviku oli vändanud, aga samasuguse muigega võis ta jutustada sellestki, mismoodi Aruvälja Meeta oli oma juua täis meest koju talutanud ja milliste roppude sõnadega sõimanud. Tildele oli peaasi, et sai uudiseid rääkida. Ning kui enam sobivat jututeemat ei meenunud, võttis ta oma ostud ja asus koduteele, jättes Liisi jälle üksinda igavlema.
Kui inimese elu kulgeb vaikselt ja muutusteta, kuluvad ka tema mõtteringid paratamatult kitsaks, muutuvad luitunuks ega paku enam huvi. Tundub, et kõik mõtted on juba mõeldud, kord küntud mõttevagusid mitmeid kordi üle käia muutub lihtsalt tüütuks, ning ka Liis pidi endale sedasama tunnistama. Oktoobrikuine jutuajamine Sander Karmiga Laanehaua hämaras köögis, kus rääkijaks oli peamiselt mees, andis talle järgmisteks nädalateks küll rohkesti mõtlemisainet, aga needki mõtteringid kulusid ajapikku hambutuks. Jäi ainult teadmine, et ta on seniolematu elamuse osaliseks saanud, sest varem polnud mitte ükski meeshing talle ennast niimoodi avanud, ammugi siis tungivalt ja ometi vaoshoitult armastust avaldanud. See oli olnud võõras, aga ühtlasi ka hingetukstegevalt lummav. Kummaline õhtu Laanehaual oli ta läbi raputanud, senisest igapäevasusest kõrgemale tõstnud ning kahtlemata väärikamaks ja paremaks muutnud, kuid distants tema ja Sander Karmi vahel oli sellega veelgi suuremaks saanud. Selles mehes oli midagi niisugust, mis Liisis austust tekitas – mees oli vanem, kogenum, iseseisev ning temast kahtlemata mõõtmatult targem. Ja et niisugune inimene ootamatult tema tasemele laskus, oli naises kõigepealt imeliku peataoleku tekitanud, sest lihtsalt mehena, ammugi mitte oma elukaaslasena ei suutnud Liis Laanehaua elatanud peremeest kujutleda. Kuigi naine hiljem ikka ja jälle seda õhtut meenutas, pidi ta kahetsusega nentima, et mehe ülestunnistus oli temas kõigepealt ebamäärase süütunde tekitanud, et ta oma eluaastate poolest palju noorem on ja mehe suhtes sedasama tunda ei suuda. Algul rõõmu toonud teadmine, et Sander Karm teda kalliks pidas, asendus ajapikku kahetsuse ja arusaamaga, et lähedasemaks saamise asemel on ta oma vanema ja isaliku sõbra kaotanud. Sander oli küll lubanud, et nad võõraks ei jää ja temalt võib alati abi oodata, aga nüüd tundus see vaid nõrga ja sisutu lohutusena. Sest mis tahes nõu või abi mehe poolt hakkaks neid jälle tänuvõla kaudu siduma ja tuletaks Liisile meelde mehe täitumata igatsust, mille leevendamiseks ta ei oska midagi ette võtta.
Helistame teineteisele, oli Sander öelnud, aga sellest möödunud pooleteise kuu jooksul polnud tema poolt ühtegi signaali tulnud. Seda, et mees Maasika saekaatrisse tööle läks, Liis teadis, selle eest hoolitses juba kõiketeadja Muldri Tilde. Aga üle Harinõmme kaupluse läve polnud Sander Karm sellest ajast kordagi astunud ja see oli kindel märk, et ta sihilikult eemale hoidub. Oma leiva ja muu toidukraami tõi mees nähtavasti alevikupoest, oli ta ju harjunud aasta ringi autoga sõitma, ja seegi tõestas, et ta ei taha Liisiga tegemist teha.
Imelik, varem olin harjunud kõike ise otsustama, aga pärast seda, kui Laanehaual hakkasin käima, midagi muutus. Elu läks nagu rohkem lahti ja peaasi – tänu Sandrile leidsin julguse ka Randoga kontakti otsida… mõtiskles Liis Mellik. Kõik, mis mul läinud suvel korda läks, toimus tänu Sandrile, tema oskas mind rääkima panna ja on nüüd ainus inimene, kes minust ja Randost kogu tõde teab… See on jäänudki mind Laanehaua Sandriga siduma, ühised saladused liidavad inimesi teinekord rohkemgi kui muud sidemed. Vähemalt Rando suhtes olen terakese lootust saanud, annaks taevas, et temast inimene saaks… Kahju, et ta nii vähe ja harva kirjutab, teinekord vaid kümmekond rida, aga asi seegi. Mis tal olekski sealt vangimajast huvitavat kirjutada…
Liis Mellik püüdis jälle raamatusse süveneda, aga läikivakaaneline tõlkeromaan ei suutnud teda köita. Järjekordne naiivne naistekas, oli keegi raamatukogus selle kohta öelnud. Ei tea, miks neid niiviisi nimetatakse, kas siis naised on mingi eriline klass, kellele vaid lihtsameelsed ja roosilõhnalise sisuga raamatud hingelähedased on? Niisuguse alavääristava ütlemisega on kõik naised madalamate järgi nivelleeritud, just nagu kellelgi meist kõrgemaid ideaale ja tõekspidamisi ei olekski. Ka ajaviitekirjandus peaks lugejale mõtlemisainet pakkuma, aga näe – tõlgitakse igasugust tühja-tähja, mis tõsimeelsele inimesele midagi ei anna…
Liis pani raamatu käest, aga tundis ometi, et viga ei ole ainult raamatus, vaid ka temas endas. Seletamatu kärsitus, mis teda viimasel ajal tüütamas käis, oli jälle maad võtma hakanud ja selle konkreetset põhjust ei osanud ta leida. Kord oli ta isegi mõelnud, et tegemist võib olla algava kliimaksiga, aga samas selle mõtte tagasi tõrjunud – neljakümne kolmas sünnipäev olemata, vara veel… Põhjus pidi ikkagi olema mujal – kas tõesti vaid selles, et talle nii tähtsaks muutunud sõbrasuhted Sander Karmiga katkenud olid? Mingi tõetera selles vastuses oli, aga see polnud siiski kõik, vaid ainult osa põhjusest. Kas… kas tõesti see, et…
Korraga arvas Liis Mellik kogu tõde teadvat. Seda, miks ta end rahutuna ja vaimselt rahuldamatuna tunneb. Ei, see ei tulenenud ainult Laanehaualt pärit meenutustest ega praegu väljas valitsevast kaamosest, hämarast sügistalvisest ajast, mil päikest ei ole ja vabastav kevad veel lootusetult kauge tundub.
„See on sellest, et… et mul ei ole eesmärki! Praegu pole isegi tööl tegevust, millega oma aega täita ja millest rahuldust leida, ma lihtsalt vegeteerin… Ja elu läheb mööda, kulub lihtsalt ära!” ütles Liis kassaaparaadile, mis selle peale oma rohelist silma vilgutas ning nagu vastuseks tabloole välja trükkis:
„Tere tulemast Harinõmme kauplusesse!”
3
Suurteede peres tehti ettevalmistusi jõuludeks. Aasta kõige suuremate pühadeni oli küll veel paar nädalat aega, aga Laine oli harjunud aegsasti ja läbimõeldult tegutsema. Jõulud olid perekonnapühad, siis oli oodata ka linnakülalisi – Veikot oma perega. Kui muidu olid pojapere külaskäigud juhuslikud ja reeglina Harinõmmele ööbima ei jäädud, siis jõuluajal tehti erand, linnarahvas lahkus alles teisel pühal. See oli Laine kategooriline nõudmine olnud kohe pärast seda, kui Veikost linnainimene sai ja ta selle kirjaoskamatult pandud nimega naise võttis (mõelda vaid, Älis!), ning sellest ei pääsenud noored ei üle ega ümber. Jõuluõhtul võisid poisid pärast kinkide avamist hilisööni vanaema keeldu kartmata möllata, esimesel jõulupühal, kui lumi maas, oli aga tavaks kelgud nööripidi järele võtta ja kogu perega Kitsemäele jalutada. Seal mändidevahelisel künkal tegid Sass ja Siim talve esimesed kelgusõidud, Laine ise aga ruttas alati varem koju, et lõunasöök lauale panna.
Ka sellel aastal pidi kõik samamoodi toimuma, sest Laine Suurtee arvates olid just edasi pärandatavad traditsioonid need, mis erinevaid põlvkondi pereks liidavad. Aga paar päeva enne jõulupühi lõi välk sisse linnast saabunud kirja näol, milles Veiko teatas, et nad on sellel aastal kogu perega otsustanud pühad hoopis Soomes Lapimaal veeta – seal, kus jõuluvana elutseb.
„Poisid on nüüd juba parajalt suured, et nendega reisida,” kirjutas Veiko. „Ja veel mitte nii suured, et Jõuluvana neid ei huvitaks. Nii et leppige sel aastal ilma meieta. Häid Jõulupühi!”
Laine Suurtee pani kirja käest ja oli tükk aega keeletu. Ta oli kõigest hingest püüdnud selle poole, et põlvkondi ühendavaid kokkusaamisi säilitada, nüüd aga olid noored tema püüdlustele lihtsalt käega löönud ja vaieldamatult oli see järjekordne samm perekonna lagunemise suunas. Ei ole enam seda kokkukuuluvustunnet, mis läbi sajandite on eestlasi ühendanud, ei ole…
„Älis, teadagi, eks tema…” mõtles Laine valjult, ta oli üksinda kodus nagu argipäevadel ikka, kui Harri tööl viibis. Aga kohe hakkas õiglustunne tema südametunnistusele koputama ja ta parandas ennast juba poolihääli: „Eks muidugi Veiko ka… Ja eks poisid ajasid peale, mis muud.”
Igatahes – Laine Suurtee tuju oli läinud ja tavapärane pühade-eelne elevus rikutud. Ta keetis erakordselt endale tassi kohvi – tavaliselt jõi ta seda jooki ainult hommikuti, muidu tõstab ilmaaegu vererõhku –, istus köögilaua äärde ja rüüpas väikese lonksu. Akna taga langes üksikuid