Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster
peale vaenuliste hispaanlaste, unistas Flandriast, mehiste meeste maast; käed risti, pikka ketti järel lohistades, astus ta otse põlevale haohunnikule ja hüüdis:
„Vaadake, nii surevad flaamlased Hispaania timukate ees. Raiuge jalad, kuid mitte mul, vaid nendel, et nad enam uusi roimi ei saaks korda saata! Elagu Flandria! Flandria elagu igavesti!”
Daamid plaksutasid käsi ja palusid talle armu, nähes ta uhket ja trotslikku poosi.
Ja ta suri.
Kuninganna Maria värises kogu kehast, nuttis ja ta hambad lõgisesid läheneva surma külmusest; sirutades käsi ning jalgu, karjus ta:
„Viige mind voodisse, et ma sooja saaksin.”
Ja ta suri.
Nii külvas Philipp igale poole surma, verd ja pisaraid, nagu oli ennustanud Katelijne, hea nõid.
Ulenspiegel ja Nele armastasid teineteist õrnalt.
Oli aprilli lõpp, puud seisid õites ja kõik taimed, täis mahlu, ootasid maikuud, kes astub maale, värviküllane nagu paabulind, lõhnav nagu lillekimp, ja meelitab ööbikuid võsastikus laksutades hõiskama.
Tihti jalutasid Ulenspiegel ja Nele kahekesi rohtunud jalgradadel. Nele toetas end Ulenspiegeli käsivarrele ja Ulenspiegel haaras tihti Nele piha ümbert kinni, et teda paremini hoida, nagu ta ise ütles. Nele oli õnnelik, ei lausunud aga sõnagi.
Kerge tuuleõhk kandis teele aasade lõhnu; eemal kohises meri, nagu oleks ta roidunud päikese paistel. Ulenspiegel oli uhke nagu tilluke saatan ja Nele häbelik õnnest nagu väike ingel.
Ta nõjatas oma pea Ulenspiegeli õlale, kes hoidis ta käsi, vajutades suudlusi ta laubale, põskedele ja suule. Ent Nele ei lausunud sõnagi.
Möödusid tunnid, ja kuumusest hakkas neil janu; astudes mõnda tallu, jõid nad piima, ei tundnud sellest aga ometigi karastust.
Nad istusid kraavikaldale rahusse.
Nele oli kahvatu ja mõtetes, ning Ulenspiegel vaatles teda murelikult.
„Sa oled kurb?” küsis Nele.
„Jah.”
„Mispärast?”
„Ma ei tea,” vastas Ulenspiegel, „kuid õuna- ja kirsipuud on täis õisi… Õhk on pehme, nagu välkudest läbistatud… Karikakrad niitudel avavad oma valged õilmenupud… Viirpuu aia nurgas on üleni punane…
Kes ütleb mulle, miks see kõik mind nii erutab, et mul kogu aeg on tahtmine surra või uinuda? Ja mu süda tuksub nii kõvasti, kui kuulen, et linnud puude otsas ärkavad, ja näen, et pääsukesed on tagasi tulnud, ja ma tahaksin siit ära – veel kaugemale kui päike ja kuu. Vahel on mul külm, vahel kuum.
Ah Nele, ma ei taha enam selles maailmas elada, või ma annaksin tuhat elu sellele, kes mind armastab…”
Kuid Nele ei lausunud sõnagi, ainult vaatles teda õnneliku naeratusega.
Surnutepühal tuli Ulenspiegel mõnede omavanuste logarditega koos Jumalaema kirikust; Lamme Goedzak oli nende sekka eksinud nagu talleke hundikarja.
Lamme jootis kõiki rikkalikult, sest igal pühapäeval ja pühal sai ta emalt kolm plapparti.
Nad sammusid koos „Punase Kilbi” kõrtsi Jan van Liebeke juurde, kes neile andis tublit Courtrai õlut, „dobbel knollaert’i”.
Jook elustas neid ja kõne kaldus jumalateenistusele. Ulenspiegel sõnas, et hingepalve kellelegi muule kasu ei too kui ainult preestrile.
Kuid nende hulgas oli üks juudas, kes inkvisitsioonile teatas Ulenspiegelist kui ketserist. Soetkini pisaratest ja Klaasi palvetest hoolimata võeti Ulenspiegel kinni ja pandi vangi. Kuu ja kolm päeva istus ta trellide taga, nägemata ühtegi elavat olevust. Vangivaht sõi kolmveerandi talle toodud toidust. Samal ajal korjati teateid ta hea ja halva kuulsuse kohta. Selgus, et ta oli vaid kurjakeelne naljahammas, kes alati ligimeste peale keelt peksis, kuid kunagi jumalat, püha neitsit ega pühamehi teotanud polnud. Seepärast oli ka kohtuotsus armuline; talle oleks võidud tulise rauaga märk otsa ette põletada või ta veriseks peksta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.