Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades:
«Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?»
«Oh, ei midagi!» vastas Gisquette.
«Mitte midagi!» lisas Liénarde.
Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta.
«Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?»
«Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu.
«Ah muidugi,» vastas Liénarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?»
«Michel Giborne'i?» küsis tundmatu.
«Jah muidugi!»
«Tal on tore habe!» ütles Liénarde.
«Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt.
«Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult.
«Mis nad siis mängivad?» küsis Liénarde.
««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.»
«Ah, see on midagi muud!» arvas Liénarde.
Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:
«See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.»
«See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid …»
«Sireene,» täiendas Liénarde.
«Ja täitsa alasti,» lisas noormees.
Liénarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades:
«Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.»
«Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette.
«Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.»
«Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.»
«Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.»
«Ja neil oli veel kaasas,» seletas Liénarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.»
«Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev kolmest avast veini, piima ja magusat jooki, mida igaüks võis juua.»
«Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Liénarde, «Kolmainuse kiriku juures mängiti passiooni, näitlejad aga ei kõnelnud.»
«Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.»
Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga vadistama.
«Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.»
«Ja mäletad sa Saint-Innocent'i purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»
«Ja Pariisi tapamaja juures tellinguid, mis Dieppe'i linnust kujutasid?»
«Ja mäletad sa, Gisquette, kui legaat mööda läks, siis joosti linnusele tormi ja kõigil inglastel lõigati kõrid maha.»
«Ja Châtelet' värava juures olid ka toredad kometimehed.»
«Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!»
«Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli alles tore, Liénarde!»
«Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt kuulas.
«Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette.
«Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.»
«Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestunult.
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.»
«Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille.
Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Liénarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult – see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab.
Kuid skolaar Joannes ei maganud.
«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kus on etendus? Alustage, või muidu alustame meie uuesti!»
Rohkem polnud tarvis.
Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes rivistusid rahva ees talle sügavalt kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium.
Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame.
Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt – minu nimi on Aadel; siidriidelt – minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt – minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt – minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja teravatipulistest peakatteist, kahe naisallegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid nad naiste tanukesi.
Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu, et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on nelja peale üks suurepärane kulddelfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele. Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud Golconde'i kuninganna, Trapesundi printsessi, tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad, s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin marmorlaual välja puhata, pakkudes auväärt kuulajaile nüüd nii palju sententse ja maksiime, sofisme, definitsioone ja loogika figuure, kui palju neid kunstide fakulteedis iganes võidi eksamitegijaile esitada, kui need litsensiaadi kübaraid tahtsid pähe saada.
Tõesti, see kõik oli väga tore.
Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid, polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki nii