Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II. Leo Kunnas
liitlased on lõpuks hakanud ennast liigutama ja tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba kümme aastat tagasi – lahendanud näiteks Eesti õhuturbe küsimuse. Samal ajal on president Obama külaskäik ja NATO liikmesriikide Walesi tippkohtumine tekitanud Eesti poliitikutes ja riigiametnikes enesepettusliku rahulolutunde, et kõik on hästi, meil endil polegi vaja ennast kokku võtta. Eesti pole pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist teinud sõjalise riigikaitse puhul midagi plaanivälist peale Javelin-tüüpi keskmaa tankitõrje-raketisüsteemide hanke paari aasta võrra ettepoole nihutamise (teen siin liiga Kaitseliidule, kes on alates Venemaa–Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut suurendanud).
Eesti ametiisikud on pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi on Eesti kaitstud. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938.–1939. aastal.
Eesti on paremini kaitstud kui Läti või Leedu, aga kaugeltki mitte hästi. Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on määratlemata ja juhtimisorganid loomata, mistõttu vähestes mittesõjalise riigikaitse valdkondades on jõutud midagi ära teha. Piirivalve ei ole pärast sõjaväestatud piirivalveameti kaotamist ja politseiga liitmist mitte tugevnenud, vaid hoopis alla käinud. Tuhandete inimeste üle kahe aastakümne pikkuse tööga on küll sõjalisele riigikaitsele põhi alla pandud, aga keegi ei taha tunnistada tehtud vigu ega vastutada tegematajätmiste eest.
Hea näide vastutuse puudumisest on Herman Simmi juhtum. Tuleb välja, et ta ise määras ennast ametisse, edendas oma karjääri ning kontrollis ka oma tausta ja tööülesannete täitmist, ühesõnaga., tegutses täielikus vaakumis.
Kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamisega on kaitseväe juhtkond kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse. Mida aeg edasi, seda rohkem peegeldub see otsustes.
Näiteks alates 2014. aasta 1. augustist on kaitseringkonnad kaotatud. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi likvideerimisega oleme muutnud end suurriigi ideaalvastaseks, teinud suurima kõigist võimalikest vigadest, mille eest „Takerdunud rünnakus” hoiatasin.
Tõin seal esile ka Eesti sõjalise riigikaitse peamised võimelüngad: miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõime ning keskmaa õhutõrje puudumise. Ühtki neist pole vahepeal likvideeritud. Seda pole planeeritud ka „Riigikaitse arengukavas 2013–22”. Soomusmanöövrivõime ilma tankideta ei ole tõsiseltvõetav.
Ka ajateenistuse maht pole viimastel aastatel suurenenud, teenistusse kutsutakse alla poole kutsealuste aastakäigust. Tõsimeeli pakutakse välja absurdihõngulisi ideid, nagu võiks keskkooli sõjaline õpe ajateenistust asendada.
Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ja mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?
Viie väekoondise (nelja kaitseringkonna ja ühe jalaväebrigaadi) asemel on nüüd kõigest kaks. Teise jalaväebrigaadi moodustamine ei asenda nelja kaitseringkonna puudumist. Sõjaline riigikaitse kui süsteem on viimase kahe aasta jooksul liikunud mitte korrastatuse, vaid kaose poole. Eesti esmane iseseisev kaitsevõime on täna nõrgem kui paar-kolm aastat tagasi.
Eksimustest õppimise ja nende edaspidise vältimise asemel (mis oli ju „Takerdunud rünnaku” avaldamise mõte) teeme uusi ja järjest elementaarsemaid vigu.
Kui Venemaa–Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa–Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse” mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?
Venemaa alustas uut sõda, seega on aeg juba kujunevat traditsiooni jätkata ja sel puhul artiklikogumik välja anda. Artiklid ja nõuanded on esitatud täielikul, kärpimata kujul. Kärpeid on tehtud üksnes juhul, kui kärbitu kordab mujal esitatut. 2014. aasta septembris-oktoobris lisatud ajakohased kommentaarid on lisatud kursiivkirjas.
I ARTIKLID
AJALOO ÕPPIMATA ÕPPETUNNID
Eesti 1939: sõda alistumise asemel
„Aga kui siiski mingisugune võim ja jõud meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”
Need olid tühjad sõnad. Neil olnuks kaalu vaid siis, kui Eesti sõjavägi oleks viidud 23. septembriks sõjaaja koosseisu, nii nagu tegi Soome kordusõppuste sildi all enne Talvesõja algust.
Eesti juhtkond sai Nõukogude Liidu – Saksamaa mittekallaletungilepingust ja Eesti jäämisest Nõukogude Liidu huvisfääri teada ilmselt juba augusti viimastel päevadel. Seega ei saanud edasised sündmused olla ootamatud.
Esimene võimalus alustada varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kordusõppustele kutsumisega avanes kohe pärast Teise maailmasõja algust. Leedu ja Läti talitasid just nõndamoodi. Teine, viimane võimalus mobilisatsiooni alustada oli 18. septembril, pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Paraku ei astunud Eesti ühtegi sammu sõjaaja relvajõudude mobiliseerimiseks. Eesti valis „hääletu alistumise” tee.
Mis olid Eesti riigikaitse tugevad ja nõrgad küljed 1939. aasta sügisel? Missugused oleksid olnud Eesti šansid sõjas Nõukogude Liidu vastu? Kuidas see sõda oleks mõjutanud Eesti tulevikku?
1939. aastal kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eesti relvajõudude sõjaaja koosseisus oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi ning 18 suurtükiväegruppi. Meie ohvitseridel ja sõduritel oli hea väljaõpe. Vabadussõja võit oli näidanud, et suurriikide armeedega on võimalik võidelda ja neid lahinguväljal lüüa. Sellepärast võib kindel olla ka meie toonase sõjaväe kaitsetahtes ja moraalses vastupidavuses.
Samuti oli Vabadussõda meile pärandanud võitlusvõimelise jalaja suurtükiväe, piisavalt vintpüsse, kuulipildujaid ja suurtükke. Laskemoonavarust kõigi nende relvade jaoks piisanuks vähemalt kaheks kuuks. Meil oli arvestatav sõjatööstus, mis oleks suutnud toota lahinguvarustust ja laskemoona ka sõja ajal.
1939. aastal oli Eesti sõjaväel 11 000 tankitõrjemiini ja 48 oma aja kohta moodsat tankitõrjesuurtükki, aga näiteks Soome kaitseväel samal ajal tankitõrjerelvad sisuliselt puudusid. Merekindlused, akvatooriumi mineerimine ja allveelaevad oleksid pakkunud Tallinnale mere poolt head kaitset.
Suurest Depressioonist alates kuni 1930. aastate lõpuni jäi riigikaitse rahastamine ebapiisavaks. Eesti kaitse-eelarve saavutas alles 1936/37. rahandusaastal 1928/29. aasta taseme. Sõjaliste kulutuste järsk tõus 1939/40. finantsaastal jäi hiljaks ja osutus seetõttu kasutuks.
Püsikindlustused Narva jõe joonel ja Irboska piirkonnas jäid põhiosas välja ehitamata. Lennukite, nii nagu ka õhutõrjekahurite hankega jäädi hiljaks. Inglismaa tühistas Spitfire-tüüpi hävituslennukite hanke kohe sõja alguses ja Saksamaalt tellitud 75 mm õhutõrjekahurid koos tulejuhtimissüsteemiga jõudsid kohale alles 1940. aasta suvel. Õhuvägi oli vananenud lennukite tõttu sisuliselt võitlusvõimetu ja õhutõrje võitlusvõime oli nõrk. Soomusrongid, tankid ja tanketid olid moraalselt vananenud ning soomusväe võitlusvõime tervikuna seetõttu samuti puudulik. Jalaväel puudusid miinipildujad ja püstolkuulipildujad.
Meie sõjavägi toetus Vabadussõja ajal ja 1920. aastatel loodud tugevale organisatoorsele, relvastusalasele, väljaõppelisele ja moraalsele põhjale. Hoolimata 1930. aastate alarahastamisest ja sellest tulenevast ebapiisavast moderniseerimisest, ei ole põhjust kahelda, et 1939. aasta sügisel olid olemas suhteliselt head eeldused Nõukogude agressioonile vastu astuda.
Ei