Tüdruk online. Zoe Sugg
ja taas läbi elada.
Võtan öökapilt oma telefoni ja lülitan selle sisse. Paar sekundit on vaikust, enne kui see e-mailile tulnud teavitustest hullub. Teen oma postkasti lahti ja näen, et see on paksult blogiteavitusi täis. Öö jooksul on tulnud hunnikute viisi kommentaare. Haaran põrandalt läpaka ja avan selle põksuva südamega. Kuigi olen Tüdruk Online’i pidanud nüüd juba aasta aega, ja kuigi mu lugejad on väga armsad ning postitavad alati väga positiivseid asju, kardan ma ikka veel, et ühel päeval läheb kõik valesti. Mis siis, kui nad arvasid, et mu eelmise õhtu postitus oli liig – liiga sünge?
Aga kõik on korras – tegelikult on kõik palju paremini kui korras. Kiiresti kommentaare läbi kerides näen sõnu „aitäh”, „julge”, „ausus” ja „armastus” ikka ja jälle esile kerkimas. Hingan sügavalt sisse ning hakkan neid korralikult lugema. Ja see, mida ma loen, toob mulle pisarad silma.
Aitäh, et seda jagasid…
Kõlab nii, et sa kannatad paanikahoogude käes. Ära muretse, minul käivad need ka…
Ma arvasin, et ma olen ainuke…
Nüüd tean, et ma pole üksi…
Õnnetus mõjutas sind kindlasti…
Suured tänud aususe eest…
Aja möödudes läheb paremaks…
Kas oled proovinud lõdvestustehnikaid?
Sa oled nii julge, et sellest rääkisid…
Ja nii edasi ja edasi, kuni tunnen, justkui oleksin sooja armastusetekki mähitud. Omamoodi hea on teada, et sellised asjad nagu „paanikahood” on päriselt olemas ja ma ei hakka lihtsalt hulluks minema. On asju, mida saan teha, et tunneksin end rohem olukorra peremehena. Pean selle kohta hiljem põhjalikumalt uurima.
Kuulen, kuidas korrus allpool avatakse mu vanemate magamistoa uks ja pehmed sammutümpsud lähevad üle mademe. Naeratan, kui mõtlen isale, kes siirdub valmistama „Laupäeva Hommikusööki”. Me Elliotiga paneme mu isa „Laupäeva Hommikusöögile” alati suured algustähed ja jutumärgid, sest see on nii tähtis sündmus. Ma ei usu, et majas jääb ükski pann kasutamata, kui isa vuhib valmis peekonit, kolme sorti vorste, kartulikotlette ja igat sorti mune, kõrvale grillitud ürditomateid ja virna maailma kõige õhulisemaid pannkooke. Mu kõht hakkab ainuüksi selle mõtte peale korisema.
Koputan viis korda seinale – see on kood Kas sa oled ärkvel? jaoks. Elliot koputab jalamaid kolm korda tagasi – Kas ma võin teile tulla? Koputan kaks korda vastu, ütlemaks, et võib. Nüüd tundub, nagu naerataks kogu mu keha. Kõik saab korda. Paanikahood lõppevad, kui õnnetuse šokk hääbub. Varsti tunnen end jälle normaalsena. Ja kohe on ju „Laupäeva Hommikusöögi” aeg!
„Pošeeritud mune või munaputru, Elliot?” isa vaatab ootusrikkalt Ellioti poole. Tal on seljas tavaline laupäevahommikune kokkamisvorm – hall dressipluus ja dressipüksid ning sinisevalgetriibuline põll.
„Kuidas sa munaputru tegid?” küsib Elliot. Igas teises kontekstis oleks see päris rumal küsimus, kuid mitte siis, kui asjasse puutub minu isa – ta on tuntud selle poolest, et oskab teha munaputru umbes kahesajal eri viisil.
„Möne pheenelt hakitud zibula ja näpuotzatäie murulauguga,” vastab isa võltsi Prantsuse aktsendiga. Ta räägib süüa tehes palju võltsi Prantsuse aktsendiga – ta arvab, et kõlab siis rohkem koka moodi.
„High five!” ütleb Elliot kätt üleval hoides. Isa lööb talle puulusikaga patsu. „Palun munaputru.”
Elliotil on seljas pidžaama ja hommikumantel. Tema hommikumantel on siidine ja kaetud tumeda veinipunase ja rohelise Pärsia mustriga. Ta näeb välja nii, nagu astunuks ta just välja mõnest vanast mustvalgest filmist. Ainult piip on veel puudu. Kallan endale klaasi mahla. Tom rühib tuppa. Veel üks tõestus, et isa „Laupäeva Hommikusöök” on äge – see ajab nädalavahetusel enne kell üheksat hommikul isegi Tomi voodist välja. Kas ta ka päriselt ärkvel on, on teine asi.
„Hommik!” ütleb Elliot veidi liiga valjusti – Tomi jaoks.
„Hmm,” ühmab Tom, vajub tooli ja laseb pea mütsuga lauale.
„Kofeiini mister Tomile,” teatab Elliot, kallates talle presskannust kruusitäie rikkalikku tumedat kohvi.
Tom tõstab pead vaid nii palju, et lonks võtta. „Hmm,” ühmab ta uuesti, silmad kõvasti kinni.
Pliidi poolt tuleb kõige oivalisemat säriseva peekoni lõhna. Hakkan leivaviilule võid määrima, et mõtted näljalt eemale viia. Ma arvan, et hakkan tegelikult ka kohe ilastama.
„Tere-tere!” hüüab ema tuppa hõljudes.
Tema on meist ainuke, kes on päris riides, kuna läheb kohe, kui oleme söömise lõpetanud, oma salongi avama. Nagu ikka, näeb ta rabav välja. Tal on seljas smaragdroheline A-lõikeline kleit, mis sobib perfektselt ta punakaspruunide juustega. Kui mina rohelist kannan, tekib mul kohutav tunne, et näen välja nagu kõndiv jõulukaunistus, aga ema suudab selle alati välja kanda. Ta jalutab ümber laua meid kõiki pealaele suudeldes. „Ja kuidas meil kõigil siis sel heal detsembrihommikul läheb?”
„Meil on kõik täiesti superluks, aitäh küsimast,” vastab Elliot oma kõige peenutsevama aktsendiga.
„Suurepärane!” vastab ema veelgi peenutsevama aktsendiga. Ta läheb isa juurde ning suudleb toda kuklale. „Toit lõhnab imeliselt, kallis.”
Isa keerab ringi ja haarab ta kallistusse. Me kõik pöörame pilgud kõrvale. Ma arvan, et see on hea, et mu vanemad ikka veel nii hästi läbi saavad – et nad ei istu tundide viisi kibestunud vaikuses nagu Ellioti vanemad –, kuid mõnikord on nende AÕA-d (avalikud õrnusavaldused) veidike piinlikkusttekitavad.
„Kas sulle ikka sobib Andreat pärastlõunal poes aidata?” küsib ema minu kõrvale istudes.
„Loomulikult.” Pöördun Ellioti poole. „Kas tahaksid hommikul Brighton Lanesi4 peal ühe tiiru teha?”
Tom hakkab kohe oigama. Ta vihkab kõike, millel on vähegi pistmist riiete ja ostlemisega – tõenäoliselt on see ka põhjus, miks tal on praegu seljas see jäle oranž jalgpallipusa ja punased pidžaamapüksid.
„Loomulikult,” vastab Elliot. Elliot on kohe kindlasti minu hingesugulane.
„Ja tiiru kai peale kahepenniautomaatide juurde?” lisan lootusrikkalt.
„Loomulikult mitte,” vastab Elliot kulmu kortsutades. Ma sahman talle salvrätikuga. Samal ajal kui ema läheb kapist vahtrasiirupit tooma, kummardub Elliot lähemale ja sosistab: „OMG, su eilne blogipostitus oli super. Kas nägid kõiki kommentaare?”
Noogutan ja naeratan, tundes end tobedalt uhkena.
„Ma ju ütlesin sulle. Kõik läks hästi,” ütleb Elliot üleolevalt.
„Mis läks hästi?” küsib ema laua äärde tagasi jõudes.
„Midagi,” vastan mina.
„Titanic,” vastab Elliot.
Kaks tundi hiljem oleme koos Elliotiga kai lõpus kahepenniautomaadi ees ja mängime.
„Sorri,” ütleb Elliot, tõstes üle mänguautomaatide tilina häält, „aga ma lihtsalt ei saa selle tobeda mängu mõttele pihta. Üldse. Ei. Saa.”
Sisestan veel ühe sendi ja surun käsi vastakuti, vaadates, kuidas alus sentidega ettepoole nihkub. Sendid aluse äärel värisevad – kuid jäävad paigale. Ohkan valjusti.
„Selles mõttes, et see mäng on põhimõtteliselt nagu Myspace või näiteks puder – ühesõnaga täiesti mõttetu!”
Sisestan veel ühe kahepennise ja hakkan mõttes laulma la-la-la, et Ellioti vingumist summutada. Tegelikult armastab ta kahepenniautomaadi mängu vihata sama palju, kui mulle meeldib seda mängida. Alus nihkub ettepoole ja alguses näib, et olen jälle kaotanud. Kuid siis kukub üks ääre peal olevatest