Aja kirju. Olev Remsu
Juhul, kui me tahame olla endassetõmbunud ja väiklased, et mitte öelda matslikult tahumatud, siis palun väga, laskem keelel vanamoodi käia!
Tegelikult peaksime siinjuures otsustamisõiguse ära andma. Ja ma ei usu, et selline suuremeelne loovutus meie keelepühadust riivaks.
Me ju aktsepteerime näiteks president Lennart Meri ning kirjanik Teet Kallase palvet käänata nende nime reeglipäratult Meri/Meri/ Meri (ja mitte Meri/Mere/Merd) ja Kallas/Kallase/Kallast (mitte Kallas/Kalda/Kallast), me peame halvaks tooniks seda, kui inimeste isiklikele soovidele ei tulda vastu.
On olemas veelgi suurem paralleel. See on nimede eestistamine, mille käigus vahetas perekonnanime umbes 200 000 ja eesnime ligikaudu 25 000 eestlast. Kuidas me oleksime suhtunud inimestesse, kes oleks mühaklikult kuulutanud, et minu jaoks oled sina ikka Berg edasi, mina sind Aristeks kutsuma ei hakka! Olnuks ju näotu?
Niisiis, inimeste puhul on asi selge: me peame aktsepteerima nende eelistusi, seda nõuab elementaarne taktitunne.
Aga kuidas on rahvustega? Kellel on õigus esineda oma rahva nimel?
Saamide puhul ei ole siin mingit kõhklust, neil on Saami Parlamentaarassamblee, mis ühendab saame kolmes riigis, kus see rahvus elab (neljas riik, Venemaa, sinna kahjuks ei kuulu) ning nimepalve on esitatud selle kõrge ja demokraatlikult valitud organi poolt. Põhjusel, et nimetust laplane on nii Soomes, Rootsis kui ka Norras kasutatud halvustavas tähenduses, paluvad saamid sellest loobuda.
Ro(o)mad on selle rahvuse ühe osa omanimetus ning seda varianti soovitavad nii Eesti ro(o)made organisatsioonid kui ka Euroopa Nõukogu. Me peaksime vaid koostöös asjaosalistega täpsustama, kuidas oleks selle sõna nimetav kääne: kas rooma, roma, romi või rom?
Nii või teisiti, olgem viisakad, saagem lahti väiklusest ning ärgem pidagem teiste soovitusi oma identiteeti sekkumiseks.
Ja nüüd siis mustanahalised. Sõna neeger etümoloogia on teada – meile on see tulnud saksa keelest (Neger), sinna prantsuse keelest (nègre), kokkuvõttes pärineb ladina keelest, kus sel on ainult omadussõnaline funktsioon (niger – must). Kümnetes keeltes aga tähendab selle alussõna tuletis musta rassi esindajat ja ikka on sellel alavääristav mekk man ning ei ole kahtlust, et meie oleme selle konnotatsiooni (teise tähendusvarjundi) endale laenates kaasa võtnud.
Mustanahalistel mingit ülemaailmset kõiki esindavat organisatsiooni ei ole, põhimõtteliselt ei saagi olla. Neeger-tüvest loobuma kutsusid alul paljud USA mustanahaliste ühendused, ja võttis aega mis võttis, nüüd on hakatud seda pidama tabusõnaks kogu tsiviliseeritud maailmas.
Kas me tahame sinna kuuluda?
Me näeme rahvuspoliitilist probleemi isegi selles, kui idanaaber kirjutab meie pealinna nime ühe н-i võrra lühemalt, ja nimelt Таллин. Šovinistid sihukesed!
Vaat see on kramp! Ma ei ole kuulnud njuujorklaste protesti veidravõitu vene nimekuju Нью-Йорк vastu. Samuti mitte seda, et idanaaber oleks pahandanud meie Pihkva, Oudova või millegi kolmanda-neljanda peale. Mugandamine on asjade loomulik käik, kui teeme ise, siis lubame seda teistelegi. Ja las olla rahulikult käigus kaks paralleelvormi – Таллинн ja Таллин. Ja jätkem inimestele valikuvabadus, las kasutavad nii, nagu etemaks peavad.
Ärgem sektistugem, ent olgem keeleusku edasi!
Keel ja rahvuslased, Petserimaa ja kirjavead
VÕIMSAD RAHVUSLIKUD HOOVUSED mühavad meie ühiskonnas.
Ma usun, et mühajad võib jagada kaheks. Ühed, keda juhib midagi instinktitaolist, ja teised, kes üsna teadlikult on otsustanud: nüüd on aeg vajutada sellele nupule, selle nupu all võib olla vähk, kes mu viimaks ometi kõrgele lennutab. Vahest on eeskujuks ülelahehullud perussuomalaiset või võõrleegioni veteran Jean-Marie Le Pen sealt kaugelt Pariisi-maalt.
Võimalikud eeskujud siiski Karjalat või Ruhrgebieti tagasi ei soovi, meil poolt Petserimaad ja Narva-tagust nõutakse. Meil ollakse paavstist paavstimad. Koostatakse apelle, kaevatakse kohtusse ministreid ja riigikoguliikmeid, lüüakse kõvasti lokku nii internetis kui ka mujal, köetakse üksteist aina käredamaks. Vennad, meile on tehtud ülekohut, seda me ei jäta!
Ega siin oska muud öelda, kui edastada rõõmusõnum Lennart Merile: taevas on meile selgi puhul appi tulnud, mustanahaline on Tallinna volikokku valitud.
Aga siiski. Mis selliseid instinkti-käremeelseid tagant kihutab? Eluruumivajadus? Zooloogiline territooriumihõivamise tarvidus?
Mulle tundub, et meie ägedad ja veel ägedamad rahvuslased on unustanud ajaloo, isegi lähiajaloo. Mis teha, kui kirg möllab ja pimestab.
Ometi tõestab terve 20. sajand: mida radikaalsem on olnud rahvuslus, seda suurema katastroofi on see toonud riigile ja rahvale. Meenutame Hitlerit, Mussolinit, poolakaid, ungarlasi, rumeenlasi, serblasi, horvaate ja teisi, kui piirduda ainult Euroopaga. Ja kui võimsalt on domineerinud britid, kes pole kunagi rahvuslased olnud, oma impeeriumigi lõid pragmaatikast lähtudes. Millist kasu aga annaks meile Petserimaa? Turismi saaks arendada piiri- ja viisarežiimi reguleerimisega, mitte Irboska kindlust ja Petseri kloostrit enda käes hoides.
Kui nüüd küsiks: mida on meile rohkem vaja, kas lisaterritooriumi või puhast emakeelt?
Kust ma selle võtan?
Ma olen interneti vahendusel lasknud pilgu üle joosta rahvuslaste mitut sorti programmidest, minuni on jõudnud mõned karjatavad kettmeilid, ma ei ole leidnud neist keeleprobleemide puudutamistki. Küll aga keeleapse ja suisa õigekirjavigu. Kui aga eestlane eksib emakeelereeglite vastu, siis ei pea ta oma rahvusest ja meie kultuurist lugu. Ma rõhutan: eestlane!
Kuulsin televiisorist, et üks minu meelest teadlik momendikasutaja planeerib valituks osutades sisse seada Tallinna asjaajamise keeleks eesti keele, selle mittemõistja võib kasutada tõlkebüroo lahket teenust, makstes priske kopika.
Mida sellega taotletakse? Uut pronksiööd? Või on see hoopis riugas häältelisa teenimiseks lasnamäelaste sõbrale?
Keel on muidugi meie identiteet, teisi meil ei ole.
Me oleme oma põhja- ja suuresti ka lõunanaabritega ühtmoodi luterlased, vähemalt luterliku tagapõhjaga. Meil on lätlastega enamvähem ühesugune ajalugu. Me oleme oma kõigi kolme naabriga üht rassi, me ei erine neist ei temperamendilt ega välimuselt. Meid ei lahuta piirimeestest kõrged mäed ega laiad veed, meil on vaid üks ja ainus asi, mis meid eestlasteks kinnistab – meie keel. See on meile nii loomulik, et teinekord seda ei märgatagi.
Leidub rahvaid, kelle enesemäärangus on keel hoopis olematu või kolmandajärguline, meie nende hulka ei kuulu.
Julgeksin öelda, et nõukogudeaegsed keelehooldajad tegid eestluse heaks rohkem kui mõnigi teine. Ja olgugi et meil on tänagi märkimisväärne hulk pühendunud inimesi (keelekorraldajad, sõnastikeloojad, toimetajad, korrektorid jne), kes teevad tänuväärset keeletööd, tundub siiski, et meie ühiskonna keskne jõud on oma identiteedile selja pööranud.
Internetti ja Facebooki ära vaatagi! Tundub, et mõned isandad mängivad seal nimme keelega, ei tunnista ka suuri algustähti, otsekui kuulutades: jama, puhas jama on see õigekeel! Mina olen väljapaistev isik, ma kirjutan, kuidas tahan. Andrei Hvostov võttis üles funktsionaalse kirjaoskamatuse teema, kui siia lisada käegalöömine ortograafiale, siis saame kokkuvõtteks rahvusliku nihilismi.
Vaat see oleks õigete rahvuslaste tegevuspõld. Nemad aga tahavad hõivata venekeelseid territooriume.
Meie austus oma keele vastu pole siiski päriselt kadunud, see on kuskil peidus, lööb välja instinktiivselt seal, kus poleks vaja.
Meenutame üldrahvalikku ilkumist ei kommentaari puhul, mis pole kadunud tänasekski. Nii, selmet ülendada ennast oma emakeele täiusliku valdamisega (või vähemalt pürgimisega selles suunas), kasutatakse seda tigetsemisrelvana.
Tegelikult peaksime me kõrgelt hindama iga mitte-eestlast, kes püüab rääkida meie keelt. Nemad peaksidki olema ainsad, kellele me võiksime lahkelt lubada hääldus- ja kirjavigu. Täname, et proovite! Aga meil