Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees
ise.” Ta lükkas kiivriklaasi kuklasse. Ta silmad olid punased ja nende ümber olid tumedad rõngad. „Tere, boss. Tule sisse. Palju teid on ja mida teil on?” Ta hääl kõlas väga väsinult.
„Meid on kuusteist, neist kaheksa uut. Meil on kaks pooltäis paakidega kopterit, lennuressurssi oma viissada kilomeetrit, kuid millel pole enam ühtki tõrjeraketti ja mille gatlingid on umbes kahe kolmandiku peal. Meil ei ole mingit erivarustust, ainult standardne. Sinul?”
„Elukutselistest seisan jalul ainult mina. Tadeus on ka elus, kuid raskelt haavatud ja sureb, kui lähemate tundide jooksul abi ei saa. Mul on kümmekond meest ja naist, kes on saanud mingisugustki väljaõpet või põhimõtteliselt teavad, mispidi relv pihus seisab, ja nemad on kõik perimeetril. Kaarti ma sulle ei saada, sest sides on kotermann – tead küll.”
„Kes?” Reniard vaatas ringi. Vähemalt pool tosinat inimest lamas, relvad käes, akende läheduses, üldiselt aga oli esimene korrus tühi. Veel mõned piilusid neid keldritrepilt, kuid üles keegi ei tulnud. Mis muidugi pidigi nii olema.
Marvin raputas pead. „Kas Duvenger, Brandt või Hoon. Eeldada võib, et see, kes neist elus on. Ma ei näinud. Ma polnud valves, kiivrit polnud peas. Mingi auto tuli, korraga hüppas Tadeus püsti ja tormas sajatades minema. Väravas algas tulevahetus ja järgmiseks olid nad sees. Väravas olid need kolm ja üks neist pidi teiste pihta tule avama. Mul ei ole siin tehnikat, et nende saatjaidki blokeerida, sellepärast hoiamegi raadiovaikust. Mul on üldse 52 inimest, neist 14 erinevas vanuses last. Nende 52 hulgas on 20 kergelt ja 4 raskelt haavatut. Siia jõudis 61 inimest.” Ta hääl katkes ja ta neelatas vaevaliselt.
„Sisuliselt tuleb blokeerida kõik siinsed saatjad peale sinu ja Tadeuse omade?” küsis Reniard üle.
Marvin raputas pead. „Ei, need tuleb nii seadistada, et nad saavad saata. Muide, keegi tulistas veel veerand tundi tagasi ladude lifti juures. Seal võib keegi omadest veel elus olla, aga mul ei ole sinna kedagi vaatama saata. Lagedat hoiavad nad tule all.”
„Mine kopterisse, tee vajalikud lülitused ja kanna ette. Ma jagasin oma inimesed perimeetrile. Kas siin sees on abi vaja? Või on siin rahvast, keda saata kopterit lagedaks tegema sellest vähesest medvarustusest, mis seal on?”
„Ma ütlen.” Ta kummardus keldritrepi kohale. „Medtiim, kopter tuli! Võtke sealt kõik ja tulge kiiresti sisse tagasi! Jooksuga nüüd!” Kümmekond inimest tõusis keldritrepist ja kiirustas uksest välja. Mõni tervitas lühidalt, end üldiselt olid inimesed löödud ja vaiksed. „Kas sul relvi üle on?” Selle viimase küsimusega pöördus Marvin muidugi uuesti Reniardi poole.
„Ainult kopteri avariikogu – neli sõdurivarustuse komplekti. On ka mõni tuhat padrunit, mille saan kohe laiali jagada.”
„Hea seegi.” Ta pöördus uuesti keldri poole. „Stenka, Flebber, Mangioli ja Rabsberry – siia üles! Stenka ja Flebber, teie võtate Vanheckelt ja Nangijalalt relvad ja jääte siia valvesse. Vanheckele ja Nangijalale ütlete, et nad võtaksid kopterist sõdurivarustuse ja tuleksid siis oma postile tagasi. Mangioli ja Rabsberry, teie lähete väravasse ja räägite sama juttu Irthexile ja Jvandangole. Selge?”
Neli vahepeal üles tulnud meest noogutasid ja lahkusid kiirustades.
„Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango…” kontrollis Reniard. „Jah, nad on vähemalt esimese taseme läbinud… Palju inimesi lõksu jäi? Põrgu, ma ei tea sedagi, palju siin üldse inimesi oli? Palju on vaenlasi ja mis relvad neil on?”
„Inimesi… mina ka ei tea. Neid tuli ju kogu aeg. Midagi saja ja saja kolmekümne vahel. Ma ei tea, palju lõksu jäi. Ma ei tea, palju vaenlasi on ja mis relvad neil on. Vaata, ründas eriüksus, arvatavasti umbes kümnene, maksimaalselt tosinane meeskond. Nendest kolmest, kes väravas olid, oli siis üks reetur ja kaks said surma. Me ei jõudnud midagi teha, enne olid nad sees. Nad kasutasid rakette ja… noh, tsiviilist olid ka paljudel relvad ja me suutsime nad korraks peatada. Me taandusime ja kellelgi oli tervet mõistust rahvast ühenduskäikudesse juhatada. Siis hakkas tulema veoautotäite kaupa automaatidega nolke ja me olime sunnitud taanduma. Järelväest jäime järele vist ainult mina ja Tadeus. Ma nägin vähemalt paarikümmet meie omadest langemas… Tead, ma hakkan seda kõike kohe ka keskusele rääkima, eks ole. Vaenlastest, nagu öeldud, on väike hulk, arvatavasti kümmekond korraliku väljaõppe ja relvastusega tegelasi, ja siis on viis-kuus veoautotäit kohalikku saasta. Ma läksin nüüd. Tahad, vaata alla, aga seal ei ole midagi vaadata.”
„Ma olen paar aastat meditsiini õppinud,” porises Reniard trepist alla laskudes.
Hideaki
„Nii…” Hideaki vaatas ringi. Kui ta selja taha vaatas, tabas ta Rune sünge pilgu. „Ma ju pean perimeetrit kontrollima,” viskas ta sellele ja pöördus kolme kohalejäänud sõduri poole. „Teie olete siin, kümne meetri raadiuses. Ma teen ühe ringi.”
Esimeseks suundus ta tehase väravate poole. „Loudon, mis ütled?”
Mees seisis väravaavasse kiilutud veoauto taga ja arvatavasti vaatas kiivriklaasil auto katusele asetatud kaamerate pilte. Tema kaks kaaslast olid end libistanud auto alla ja lisaks neile nägi Hideaki kuute inimest, kõik sealsamas peidus.
„Mitte kõige halvem positsioon?” kehitas Loudon õlgu. „Asfalt, ja pealt katab see suur jurakas. Siia võiks gatlingi üles panna, aga see sõltub vist edasistest plaanidest.”
„Kas keegi kontrollis, et seal paagis ei ole midagi, mis meie tervisele väga halb on, kui keegi seda tulistama juhtub?”
Veoauto oli tõsine 22-rattaline monstrum ja Hideaki ei suutnud aru saada, kuidas see niimoodi lausa kahekorra sinna värava vahele üldse saadud oli.
„Kas sa ei pidanud kopteri juures olema? Siin paagis on tsement. Kütust ei ole, asjandus käib elektriga… Pea alla!”
Hideaki oli vaid korraks välja piilunud, ta tõmbas pea tagasi just sel hetkel, kui vingatas snaiprikuul. Poiss kehitas õlgu. „Ma lugesin sekundeid. Kas keegi vastab talle?”
Üks rataste vahelt välja piilunud mees libistas end tahapoole, andes Teriele märku enda asemele minna. „Tere, Hid. Me raiskame ainult laskemoona. Nad lasevad kusagilt mäe pealt. Me isegi ei näe neid. Infrakujutisel aeg-ajalt nagu vilgataks, aga mäekülg on päikesest soe ja eks nad ole seal kivide vahel hästi varjatud. Tuleb teid juurde? Inimesed on seal sees.”
„Scott,” noogutas Hideaki talle, mehe alles nüüd ära tundes. Ja polnud ka ime, sest üle ta näo jooksis veritsev arm ja habe oli tardunud verest korpas. „Ma ei tea, millal ja palju tuleb. Sõda käib igal pool. Palju neid on? Võivad nad rünnata?”
„Nad ründasid, aga siin käis paar hävitajat. Ma ei tea, kuhu need kadusid. Igatahes jäi vaikseks. Mäge tuleks korralikult pommitada ja lasta kopterid peale. Me siit…”
„Jäta, Scott,” urises Loudon. Mees vaatas korraks ka Terie suunas ja siis Hideaki otsa. „Te tunnete üksteist?”
„Naabrid,” noogutas Hideaki.
Loudon noogutas mornilt. „Scoti pere jäi sinna. Ole hetke siin, ma vaatan ka korra ringi.”
Hideaki vaatas Scotile otsa ja… jah, tal hakkas järjest rohkem enda ees häbi, et ta alles hommikul sõda põnevaks oli pidanud… „Oh kurat…” Järgmiseks üritas ta abitult teemat vahetada: „Hävitajatest muide lasti kaks alla.”
Scott nagu ei kuulnudki teda. „Me tulime enda meelest ohutusse kohta. Varju.” Ta hääl oli elutu. „Sõja eest varju. Ja siis korraga olid nad meil kallal. Ma tulistasin ja jooksin ja inimesed jooksid ja ma jäin tahapoole… Olin kindel, et Liz on lastega kusagil eespool ja siis olime me siin ja Lizi ei olnud ja nad ei lasknud mind tagasi. Me jäime lihtsalt paigale.”
„Keegi on vist veel elus kolmanda lifti juures? Seal ladude kandis?” küsis Terie.
„Jah, on küll,” kinnitas keegi auto alt.
Scott noogutas. „Seal oli veel nii pool tundi tagasi kuulda tulistamist. Aga meist ei ole minejat. Marvin ei lubanud… Kuule, kes seda nüüd juhib? Käime ära?”