Tagurpidi valed. Lea Jaanimaa
pidi valed
1
Sandra vaatas oma pikki saledaid sõrmi ja üritas pingsalt meenutada, kuhu ta oli peitnud sõrmused. Viga oligi selles, et ta ei pannud asju mitte kunagi kindlatesse kohtadesse. Nüüd siis need sõrmused ka veel. Külmkappi või grillahju ta neid kindlasti ei toppinud – kõik ülejäänud paigad olid aga võimalikud. Sandra ei viitsinud end kohe hoobilt püsti ajada, et neid otsima hakata. Proovis enne mõttes võimalikud variandid läbi sõeluda ja alles siis füüsisele tööd anda. Tema aastatepikkuseks kombeks oli olnud koduuksest sisenedes kõigepealt vabaneda ehetest, siis saabastest ja alles seejärel jakist või kasukast. Oleks see ka viimasel korral nii olnud, puistaks ta nüüd esikus kõik pahupidi ja sõrmused oleksidki käes. Aga nii lihtne see kahjuks polnud, sest viimati kandis ta ehteid palju kuid tagasi.
Sandra väsis meenutamast ja otsustas veel veidike istuda, et siis mõned sahtlid avada. Nii moepärastki, nagu otsiks. Tal polnud niikuinii sõrmuseid hetkel vaja, sest need oleksid kolinal sõrmest põrandale veerenud ja hakka siis veel vaeva nägema nende otsimisega. Ei, see ei kuulunud kindlasti ta lemmiktegevuste hulka.
Sandra langetas otsuse, et enne õhtut ta toolilt ei tõuse. Diivanipadi oli põrandal ja jalad mõnusalt padjal, termos rohelise teega lauanurgal ja tool krutitud just täpselt nii kõrgele, et selg ei jääks haigeks ega silmad pimedaks. Ta võttis hiire paremasse kätte, vajutas klõpsutades korra sellele ja nooleke avaski ekraanil akna Date.
Sandra täitis ankeedi. Küsimustele, millele oleks tulnud vastused valetada, jättis ta lihtsalt vastamata. Nii saigi ta andmetelist üsna napp. Kasutajanimeks jättis Sandra oma õige nime – nagunii arvatakse, et see on vale. Oli veel variant panna üles oma pilt, aga seda võimalust ei riskinud ta kasutada, sest mõni tuttav oleks võinud ta ära tunda ja viltu vaadata. Oli veel pakkumine osta endale VIP-staatus, et siis kirju saata ja lugeda. Sandra läks lihtsama vastupanu teed ja pani isikuomaduste lahtrisse hoopis oma värskelt loodud meiliaadressi. Kellel huvi, suhtleb otse.
Nii! Mõte, millele ta oli kulutanud palju tunde nii ööl kui päeval, võttis nüüd materiaalsema kuju. Kui meessoost kirjasõbra peale mõelda – ja ta mõtles! –, on üks võimalus jätta netiavaruste vastavale saidile teade, et teda otsitakse. On ainult aja küsimus, millal ta end ilmutab. Ajaga oli Sandral oma lahing käimas. Seda oli laialt käes, ja samas jooksis ta ajaga võidu.
Ta tundis end väga abituna. See oligi põhjuseks, miks ta enam ei lükanud tutvumisteenuste kasutamist kaugusesse, vaid haaras härjal sarvist. Ta vajas kirjasõpra rohkem kui süüa või juua. Ta janunes just suhtluse järele ja mitte keegi ei sobiks selleks paremini kui üksik meesterahvas, kel sama soov – tutvuda.
Sandra plaanis just ette võtta teekonna tualetti, kui tema uuele meiliaadressile tuli teade, et teda ootab kiri. Nii kähku!
Kempsuhäda kadus hoobilt ja erutusest värisevate kätega avas ta kirja.
Heippa Sandra!
Minu nimi on Mariella ja kirjutan sulle selleks, et sinuga kiiresti kokku saada. See on väga pakiline asi ja ära lase võimalust käest!!! Kõik mehed on sead ja soovin sinuga seda arutada intiimses keskkonnas oma kodus. Mitte keegi ei tea teise naise vajadusi paremini kui naine. Tule kohe, kui kiri läbi loetud. Vaatasin su pikkust ja kaalu ja lähen toon ise sulle poest sukad ja tripid. Ära sina kuluta midagi. Veini sa ikka jood, ma loodan. Kirjuta kohe, kuhu sulle takso järgi saadan. Tee ruttu, ma lõhken erutusest.
Sinu Mariella
Sandra kahvatu pale lõi lõkendama ja talle tundus, et ka südames hakkas veri keemistemperatuurini tõusma.
„No mis see siis nüüd oli?” lausus ta omaette. Sandra tundis suurt pettumust. Ta ei saanudki hoobilt aru, kumb vajadus oli nüüd suurem, kas arvuti üldse välja lülitada või end duši all üle loputada, et saada lahti vastikustundest, mida tekitas loetud kiri. Veidi end kogunud, läks ta hoopis pissile. See ei olnud hea ajastus, sest emotsioonid olid liialt värsked ja ta tundis suguelundite piirkonnas ebameeldivat pitsitust. Nii jube tunne võib olla naisel siis, kui teda vägistatakse. Sandra polnud seda õnneks kogenud, ta võis vaid oletada.
Ta võttis laualt termose rohelise teega ja kallas selle kraanikaussi tühjaks. Ta vajas kohvi, kanget ja magusaineta. Sel hetkel tundis ta heameelt, et ei pidanud selle valmistamiseks kaugesse kööki jalutama.
Tema kodu oli tibatilluke. Kalamaja korteri kohta võis seda küll isegi suureks pidada, sest mitte igal selle maja elanikul polnud kasutada oma isiklikku WC-d. Korter koosneski väikesest esikust, selle kõrval paiknevast kitsast ruumist, kus olid dušikabiin ja nurgas koht, kus potil sai käia, ning eluruumist, kus kõik muu tarvilik. Mõni aasta tagasi oli ta teinud suure investeeringu ja lasknud ehitada kamina. See oli õige otsus, sest kamin lõi kodusoojuse. Eriti nüüd.
Sandra piidles arvutit nagu väike laps, kes vaatab keelatud ja ohtlikku eset. End kogunud, võttis ta koha sisse endisel toolil, sättis padja mugavalt jalgade alla, kallas kuuma kange kohvi tassi ja suunas pilgu arvutiekraanile. Talle oli tulnud kiri.
Tervitised!
Olen tavaline tubli maamees aga mu naine läks ära noorema juurde. Otsin endale siia talusse tublit ja ausat naist. Kogu aeg ei ole tarvidust sull tööd teha. Saame minna ka Tartu teaatrisse ja kinno vahel kui tööd tehtud. Kui sull on laps siis las olla ta pealegi. Tööd jätkub kõigile ja süia ka. Mull on masin ka ja me saame laatadele käia. Ära löö kartma ja mõtle siia tulemise peale juba kevadest ja tööd ootavad. Saun on ka. Olen varsti 50 ja ei oska ise sülti teha. Hea kui sul oleksid tubli perenaise käed ja soe süda. Tulen varsti Talinasse ja siis saame kohvikus paika panna ja näha kas sa sobilik.
Einar 49
Sandra purskas naerma. Vähemalt ei jooksnud see päss kohe sekspesupoodi. Ta kallas endale uue kohvi. Oleks tahtnud suitsu teha. Seda polnud ta endale ammu lubanud. Sigarettidele mõeldes haaras teda nii paaniline suitsunälg, et ta tundis lausa karjuvat vajadust selle veidi uimastava tunde järele, mis tekib siis, kui hommikul ärgates tühja kõhuga esimesed mahvid aeglaselt ja naudinguga kopsu tõmmata. Selle pahega oli ta olude sunnil aasta tagasi lõpu teinud ja ainult mälestustes sai ta osa võtta suitsunurga juttudest töökollektiivis ja nädalalõppude napsutamistest koos hoogsa sigaretipahvimisega. Tema päevad möödusid koduseinte vahel, üksinduses ja tervislikult. Poolik sigaretipakk oli jäänud puutumatult lebama oma kohale köögikapis, nii nagu see sinna oli aastapäevad tagasi pandud.
Sandra mõtles oma tütrele. Oleks tahtnud teda sagedamini näha, aga tütar oli otsustanud abielluda ameeriklasega, kes talle vanuse poolest isaks sobis. Ent väimees oli sümpaatne ja haritud ja Sandra ei muretsenud tütre pärast. Igatses ainult.
Seekord ei suutnud Sandra siiski kiusatusele vastu panna ja langes pattu. Rikkus endakehtestatud reeglit, võttis köögikapist sigareti, sõrmed erutusest kergelt värisemas – nagu kooliplika, kes salaja oma täiskasvanulikkust proovib – ja süütas selle. Ta ei hakanud isegi kamina ette minema, et tossu korstnasse puhuda. Esimesed mahvid panid kergelt vaaruma, kui ta arvutitooli poole suundus ja end sinna mõnusalt lösakile seadis. Ta lihtsalt suitsetas, ei raputanud tuhkagi, tuhatoosi asukohtki oli meelest läinud. Teda ei seganud, et helehall pudi kukkus talle põlvedele ja jättis sinna jahused plekid. Sandral oli hea olla, mõnus nikotiinikaif oli pähe löönud.
Pilk arvutiekraanile teatas veel kahe kirja olemasolust. Sandra avas kindla käega esimese.
Tere, kaunitar!
Olen abielus, materiaalselt kindlustatud Tallinna mees, kes otsib diskreetset suhet kauni vabameelse naisega. Sponsoreerin!
Oliver
Jah, lühike ja selge kiri, lausa selgeltnägijalt, kes ilma pilditagi teda kauniks pidas. Eks ta kasutas copy/paste võimalust ja saatis sama teksti paljudele. Raha on ju tore asi, aga seda on Sandral endalgi küll ja ta vajas hoopis midagi muud, palju enamat kui lihtsalt ühte „materiaalselt kindlustatud Tallinna meest”. See kiri lendas otseteed prügikasti. Sandra vajas omasugust üksikut inimest, meesterahvast, kes oleks hingesugulane, inimest, kelle kirju oodata ning kelle peale uinudes mõelda. Ta tahtis enda ellu teise inimese elu, et siis need punuda üheks eluks – kas või arvutiekraanil.
Teine kiri oli lihtsalt mingi meiliaadress – ahvatluste otsija blä blä. blää – ja Sandra paigutas sellegi kohe prügikasti. Teekond eesmärgini ei paistnud sugugi lihtne olevat.
Suhtlusportaali