Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare

      I

      HÄMAR LANGUS

      Ma Kaosest laulsin kord ja jäävast Ööst,

      Kui muusa taevane mind õpetas, et langus hämar on,

      Kuid järgneb tõus…

      „Nalja teed või?” küsis uksehoidja, pannes käsivarred massiivsel rinnal risti. Ta mõõtis punast tõmblukuga jakki kandvat poissi pilguga pealaest jalatallani ja raputas kiilaks aetud pead. „Selle asjaga sa küll siia sisse ei pääse.”

      Pandemoniumi klubi ees seisis järjekorras umbes viiskümmend teismelist ning nad kõik jäid uudishimulikult kuulama. Et pääseda täiskasvanutele mõeldud klubisse, tuli niikuinii kaua oodata, saati siis veel laupäeval, ning sabas seismine oli enamasti üsna üksluine tegevus. Uksehoidjad olid jõhkrad sellid ning krabasid otsekohe natist kinni igaühel, kellest ähvardas tüli tõusta. Koos oma parima sõbra Simoniga järjekorras ootav Clary Fray küünitas end nagu kõik teisedki ettepoole, lootes saada natukenegi nalja.

      „Ära nüüd jama.” Poiss tõstis pea kohale vaidlusaluse eseme, mis nägi välja nagu ühest otsast teritatud puidust vai. „See kuulub minu kostüümi juurde.”

      Uksehoidja kergitas kulmu. „Ja mis kostüüm see niisugune on?”

      Nooruk hakkas naerma. Põrgu eeskoja järgi nimetatud Pandemoniumi külastajaid arvestades nägi ta Clary arvates välja täitsa normaalne. Tema kärtssiniseks värvitud juuksed seisid peas püsti nagu ehmunud kaheksajala haarmed, aga näol polnud keerulisi tätoveeringuid ning kõrvu ja huuli ei ehtinud suured metallneedid. „Ma olen vampiirikütt.” Ta vajutas oma metallsauale. Arvatav sõjariist paindus niisama kergelt kui rohukõrs tuules. „See on võlts. Vahtkummist tehtud. Vaata ise.”

      Clary pani tähele, et poisi silmad on veidralt ererohelised, umbes nagu antifriis või kevadine rohi. Tal on kindlasti värvilised kontaktläätsed, otsustas tüdruk. Uksehoidja kehitas õlgu, tal sai villand. „Ükstapuha. Mine sisse.”

      Vilkalt nagu angerjas lipsas nooruk temast mööda. Claryle meeldisid poisi õlgade sujuv õõtsumine ja liigutus, millega ta oma juuksed taha heitis. Ema oleks selle kohta kasutanud sõna hooleta.

      „Sinu meelest oli ta äge,” sõnas Simon ja tema häälest kostis leppimist. „Eks ju?”

      Clary andis sõbrale küünarnukiga vopsu ribidesse, aga ei vastanud.

      Klubi oli täis lavasuitsu. Plinkivad värvilised tuled muutsid tantsupõranda kirevaks muinasjutumaaks, kus helklesid sinised ja mürkrohelised, kärtsroosad ja kuldsed toonid.

      Punase jakiga poiss silitas enda käes olevat pikka, habemenoana teravat saua ja tema huultel mängles hooletu naeratus. See oli olnud nii lihtne: ainult pisike silmamoondus ja tera oli tundunud täiesti kahjutu. Teine nõiakunst silmade kallal ning pruukis uksehoidjal ainult neisse pilk heita, kui juba tema valvsus uinuski. Nojah, muidugi oleks ta ilmselt toime tulnud ka kõige selle vaevata, aga eks andnud just see asjale vürtsi: mõnus oli lollitada maapealseid, teha kõike avalikult otse nende silme all, samal ajal kui nemad juhmi näoga pealt vaatavad.

      Inimolendeid ei saanud, tõsi küll, ka läbinisti mõttetuiks nimetada. Poisi roheliste silmade pilk libises üle tantsupõranda, kus keset pöörlevaid suitsusambaid ilmusid nähtavale ja kadusid tantsivate maapealsete saledad, nappi siidi või musta nahka rüütatud ihuliikmed. Tüdrukud loopisid oma pikki juukseid, poisid õõtsutasid nahkpükstes puusi, paljas ihu pärlendas higist. Nad lausa nõretasid vitaalsusest, nendest hoovavad energialained panid tal pea ringi käima, nagu oleks ta purjus. Tema huuled kõverdusid. Neil pole aimugi, kui õnnelikud nad on. Nad ei tea, mis tähendab virelda surnute maailmas, kus päikegi ripub taevas jõuetult justkui kustuv süsi. Nende elu põleb eredalt nagu küünlaleek ning seda kustutada on niisama hõlpus.

      Poiss surus sõrmed tugevamini käes oleva terava saua ümber ja valmistus astuma põrandale, kui tantsijate seast eraldus üks tüdruk ja hakkas tulema tema poole. Ta vaatas tulijat. Tüdruk oli inimese kohta ilus: tema pikad juuksed olid peaaegu täpselt musta tindi karva ja tume kontuurpliiats muutis silmad ilmekaks. Tal oli maani ulatuv valge kleit – niisugune, nagu kanti siis, kui maailm oli veel noorem. Siledate käsivarte ümber kummusid pitsvarrukad ja kaelas kandis neiu jämedat hõbeketti, mille otsas oli imiku rusika suurune punane ripats. Poisil pruukis üksnes silmi pilutada, et teada: see on ehtne – ehtne ja hinnaline. Neiu lähenes ja poisi suu hakkas vett jooksma. Tulijast lausa purskus eluenergiat nagu verd lahtisest haavast. Tüdruk naeratas möödudes ning tema pilgus oli kutse. Poiss pöördus ja läks talle järele, tundes huultel värelevat tema surma eelmaitset.

      See oli alati nii kerge. Ta tajus juba praegu tüdrukust välja voolavat ja tulena oma soontesse sööstvat elu. Inimolendid on nii rumalad. Neil on midagi nõnda väärtuslikku ja nad ei kaitse seda peaaegu üldse. Selle asemel raiskavad nad seda, jahtides raha, pulbripakikest, võõra võrgutavat naeratust. Läbi värvilise suitsu eemalduv neiu paistis nüüd juba kahvatu varjuna. Seina äärde jõudes tüdruk pöördus, naeratas talle, haaras seelikuservast kinni ja tõstis selle üles. Seeliku all kandis ta poolde reide ulatuva säärega saapaid.

      Poiss loivas ligi, nahk kirvendamas tüdruku lähedusest. Lähedalt vaadatuna too enam nii täiuslik ei tundunud. Neiu ripsmetušš oli silmade all laiali läinud ja juukseotstest tilkus kaelale higi. Poiss tundis sõõrmetes tema surelikkuse lõhna, magusat roiskumist ja kõdu. Sa oled mul käes, mõtles ta.

      Tüdruku huuled kõverdusid jahedas naeratuses. Ta nihkus veidi kõrvale ja poiss nägi, et ta naaldub vastu kinnist ust. Sellele oli suurelt punasega kirjutatud: LADU. AINULT PERSONALILE. Neiu kobas käega selja tagant, vajutas linki ja libistas end ukse vahelt sisse. Poiss jõudis märgata kastivirnu ja juhtmepuntraid. Laoruumid. Ta heitis pilgu üle õla – keegi ei vaadanud. Seda parem, et tüdruk tahab olla omaette.

      Poiss lipsas neiu järel sisse, oskamata arvatagi, et teda jälgitakse.

      „Noh, mis sa arvad?” küsis Simon. „Päris hea muss või mis?”

      Clary ei vastanud. Nad tantsisid – kui nimetada tantsimiseks pöörast ette-taha õõtsumist ja puhutisi sööste põranda poole, nagu oleks üks neist kaotanud kontaktläätse – metallkorsette kandvate noorukite ja ühe Aasia päritolu paarikese vahele jääval lapikesel. Paarike oli ametis kirgliku amelemisega, nende värvitud juuksepikendused olid väänkasvudena kokku põimunud. Huuleneedi ja kaisukarukujulise seljakotiga poiss jagas tasuta ecstasy-tablette, kottpüksid tuulemasina puhangus lehvimas. Clary ei pööranud lähiümbrusele erilist tähelepanu, tema pilk jälgis siniste juustega poissi, kel oli õnnestunud end klubisse sisse rääkida. Too liikus aeglaselt inimsummas ringi, justkui varitseks kedagi. Tema liigutustes oli midagi iseäralikku, need meenutasid Claryle midagi. Aga mida?

      „Minule igatahes meeldib,” jätkas Simon. „Täiega.”

      Seda poleks osanud oodata. Simon tundus oma teksades ja vana „MADE IN BROOKLYN” kirjaga T-särgis nagu alati teiste klubis viibijate seas kohatu. Tema äsja pestud juuksed polnud rohelised või roosad, vaid tumepruunid, ning prillid istusid ninal natuke viltu. Vaata kust otsast tahes: see poiss ei paistnud mõtlevat pimeduse jõududele, pigem võinuks ta olla teel maleklubisse.

      „Mm-mh.” Clary teadis suurepäraselt, et Simon oli tulnud temaga siia Pandemoniumi klubisse ainult sellepärast, et see koht meeldib temale, Claryle. Simonil endal oli siin igav. Clary poleks osanud öelda, miks