Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare
otsinud. Clary arutles endamisi, mis juhtuks, kui ta astuks poisile ligi, ütleks oma nime ja teeks ettepaneku ümbrust tutvustada. Võib-olla jääb too talle lihtsalt otsa põrnitsema. Aga ehk on temagi uje. Võib-olla on ta tänulik ja rõõmus, ehkki püüab seda varjata, nagu poistel kombeks. Tema, Clary, saab sellest muidugi aru. Võib-olla…
Ühtäkki ajas siniste juustega poiss end sirgu ning tardus paigale nagu uluki leidnud jahikoer. Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli pööratud nooruki pilk, ja nägi valge kleidiga tüdrukut.
Nojah, mõtles Clary, võideldes tundega, nagu jookseks ta õhupallina tühjaks. Nii palju siis sellest. Tüdruk oli lummavalt ilus, nii ilus, et Clary oleks tahtnud teda joonistada: pikk, piitspeenike, mustad juuksed lahtiselt õlgadel. Isegi siit kaugelt nägi ta neiu kaela ümber punast ripatsit. Tantsupõranda visklevas valguses pulseeris see nagu omaette kehatu süda.
„Mul on tunne,” jätkas Simon, „et täna õhtul on DJ Bat iseäranis heas hoos. Mis sina arvad?”
Clary pööritas silmi ega vastanud: Simon vihkas trance-muusikat. Tema enda tähelepanu oli nüüd koondunud valge kleidiga tüdrukule. Tolle kleit säras läbi hämaruse, suitsu ja kunstliku udu lausa majakana. Mis seal siis imestada, et siniste juustega poiss järgnes talle otsekui lummatult – liiga sõgedana, et panna tähele, mis toimub ümberringi, märkamata isegi kahte tumedat kogu, kes talle läbi tiheda rahvasumma järgnesid.
Clary aeglustas tantsides tempot ja vaatas jälitajaid. Ta suutis eristada ainult seda, et nood on poisid, pikad ja tumedate rõivastega. Clary poleks osanud öelda, kust ta teab, et nad jälitavad esimest noorukit, aga ometi oli ta selles kindel. Nad hoidsid temaga liiga hoolikalt vahet, pidasid teda tähelepanelikult silmas, liikusid hiilivalt ja graatsiliselt. Tema rinnus hakkas punguma kerge ärevus.
„Muide,” lisas Simon, „tahtsin sulle öelda, et olen viimasel ajal hakanud aeg-ajalt kandma naisterõivaid. Ja siis veel, et ma magan sinu emaga. Mõtlesin, et peaksid seda teadma.”
Tüdruk oli nüüd jõudnud seina äärde ja avas ukse, millele oli kirjutatud „AINULT PERSONALILE”. Ta viipas siniste juustega poisile, et too talle järgneks, ja mõlemad kadusid ukse taha. Clary oli selliseid asju ennegi näinud – paarikesed hiilisid alailma klubi hämaratesse nurkadesse armatsema –, aga veidraks muutis selle asjaolu, et neid jälitati.
Ta upitas end kikivarvule, et näha üle rahvasumma peade. Kaks poissi olid jäänud ukse juures seisma ja tundusid isekeskis nõu pidavat. Üks oli blond, teine tumedate juustega. Blond torkas käe tasku ning tõmbas sealt välja midagi pikka ja teravat, mis välgatas pulseerivas valguses. Nuga. „Simon!” hüüatas Clary ja haaras sõbral käsivarrest kinni.
„Mis on?” Simon näis olevat ehmunud. „Tead, tegelikult ei maga ma su emaga. Tahtsin lihtsalt köita sinu tähelepanu. Ehkki tõtt-öelda on sinu ema oma vanuse kohta väga ilus naine.”
„Kas nägid neid kahte poissi?” Clary sirutas käe nii hoogsalt välja, et oleks äärepealt andnud lähedal tantsivale volüümikale mustanahalisele tüdrukule vopsu. Too heitis talle vihase pilgu. „Vabandust, vabandust!” Clary pöördus uuesti Simoni poole. „Kas näed neid kahte kutti seal ukse juures?”
Simon vaatas sinnapoole ja kehitas õlgu. „Mina ei näe midagi.”
„Need kaks seal. Nad jälitasid seda siniste juustega kutti.”
„Seda, kes sulle meeldis?”
„Jah, aga see ei puutu asjasse. Blond poiss võttis taskust noa.”
„Kas oled selles päris kindel?” Simon silmitses terasemalt ning raputas siis pead. „Ma ei näe ikka midagi.”
„Aga mina nägin täitsa selgelt.”
Korraga täiesti asjalik, ajas Simon end sirgu. „Ma kutsun turvamehe. Sina jää siia.” Tantsijaid kahte lehte laiali lükates kõndis ta eemale.
Clary pöördus just sel hetkel, kui blond poiss lipsas „AINULT PERSO-NALILE” ukse vahelt sisse, sõber tihedalt tema kannul. Tüdruk vaatas ringi; Simon tegi endale ikka veel tantsupõrandal teed ega olnud jõudnud kuigi kaugele. Isegi kui ta nüüd appi hüüaks, ei kuuleks teda keegi ning selleks ajaks kui Simon tagasi jõuab, on ehk juba juhtunud midagi kohutavat. Endale kõvasti huulde hammustades hakkas Clary tantsijate vahelt läbi vingerdama.
„Mis su nimi on?”
Tüdruk pöördus ja naeratas. Laoruumis oli hämar, sellesse immitses valgust üksnes läbi kõrgel asuvate räpaste trellitatud akende. Põrandal vedelesid elektrikaablirullid läbisegi diskokuulide peeglikildude ja tühjade värvipurkidega.
„Isabelle.”
„Ilus nimi.” Poiss kõndis tema poole, hoidudes juhtmetele astumast, juhuks kui mõni peaks olema voolu all. Häguses valguses tundus tüdruk peaaegu läbipaistev: värvid olid luitunud ning ta oli mähkunud valgesse nagu ingel. Missugune nauding oleks näha teda langemas…
„Ma pole sind siin varem näinud.”
„Sa vist küsid, kas ma käin siin sageli.” Tüdruk hakkas itsitama ja tõstis käe suu ette. Tema randmel just kleidikätise all näis olevat käevõru, aga lähemale jõudes nägi poiss, et see on hoopis miski muu – nahale tätoveeritud muster, üksteisega põimuvatest joontest moodustuv maatriks.
Poiss tardus paigale. „Sa oled…”
Ta ei jõudnud lõpetada. Tüdruk kargas välkkiirelt edasi ja andis lahtise käega hoobi. See tabas poissi rindu ning oleks paisanud ta õhku ahmides põrandale, kui ta olnuks inimolend. Nooruk vaarus tagasi. Nüüd oli tüdrukul midagi käes – ta vibutas maona rõngasse keerdunud kuldselt sätendavat piitsa, mis mähkis end poisi pahkluude ümber ja rabas ta jalust maha. Ta prantsatas põrandale ja vihatud metall soonis sügavalt tema nahka. Tüdruk seisis naerdes tema kohal ja poiss tõdes otsekui läbi udu, et ta oleks pidanud teadma. Mitte ükski inimtüdruk poleks pannud selga niisugust kleiti nagu Isabelle. Too kandis seda, et katta oma nahka – täies ulatuses.
Isabelle rapsas piitsa ja tõmbas selle kõvasti kinni. Tema naeratus sätendas nagu mürgivesi. „Poisid, teie kord.”
Nooruki selja tagant kostis jämedat naeru. Kohe tundis ta, kuidas temast haaravad kinni kellegi käed, rebivad ta jalule ja paiskavad vastu betoontala. Ta tundis selja all niisket kivi. Käed tõmmati selja taha ja randmed seoti juhtmega kinni. Ta rabeles, püüdes ennast vabastada. Keegi astus tala varjust tema vaatevälja: see oli poiss, sama noor kui Isabelle ja just niisama ilus. Tema kollakaspruunid silmad sädelesid nagu merevaigutükikesed. „Noh,” sõnas too. „Kas sul on veel keegi kaasas?”
Siniste juustega poiss tundis, kuidas liiga kõvasti kinni tõmmatud traadi alt hakkab immitsema verd. See muutis randmed libedaks. „Kes?”
„Ära mängi lolli.” Kollakate silmadega poiss tõstis käed, nii et varrukad libisesid alla, paljastades randmetele, käeselgadele ja peopesadele tätoveeritud ruunid. „Sa tead küll, kes ma olen.”
Kaugel kolju sees tundis aheldatud poiss teist komplekti hambaid krigisema hakkavat.
„Varjukütt,” sisistas ta.
Tema ees seisva nooruki nägu tõmbus laialt naerule. „Oled meil peos.”
Clary lükkas laoruumi ukse lahti ja astus sisse. Hetke vältel mõtles ta, et see on tühi. Kaks ainukest akent paiknesid kõrgel ja olid trellitatud, nende kaudu tungis summutatult sisse tänavamüra, autode tuututamist ja pidurite kriginat. Lõhnas vana värvi järele ja põrandat kattis paks tolmukiht, milles võis näha üksteisega läbisegi kattuvaid kingajälgi.
Siin ei ole kedagi, mõistis ta, vaadates hämmeldunult ringi. Väljas valitseva augustikuise palavuse kiuste oli ruumis külm. Clary selga kattis jäine higi. Ta astus sammu edasi ja takerdus elektrijuhtmetesse. Kummardudes, et kinga kaablite haardest vabastada, kuulis ta korraga hääli. Tüdruku naer, poisi ärritunud vastus… Kui Clary ennast uuesti sirgu ajas, nägi ta neid.
Tundus, nagu oleksid nad esile kerkinud üheainsa silmapilgu vältel. Seal oli too pika valge kleidiga tüdruk, mustad juuksed seljal rippu otsekui niisked merevetikad.