Luude linn. Surmav arsenal I. Cassandra Clare
ja kõndis edasi Berkeley Streeti poole. Tüdruk pööras pilgu kõrvale, kartes, et kui jääb kedagi kauemaks silmitsema, kasvavad sellele kohe tiivad, ekstra paar käsi või pikk kaheharuline maokeel. „Ja kellele see õieti korda läheb, kas sul on tüdruk või mitte?”
„Minule,” sõnas Simon mornilt. „Varsti on oma tüdrukuta veel ainult kaks kutti: mina ja kooli majahoidja Wendell, aga tema lõhnab aknapesuvahendi järele.”
„Vähemalt on sul hea teada, et tema on veel vaba.”
Simon põrnitses teda vihaselt. „See pole üldse naljakas, Fray.”
„Ja siis on igatahes veel Stringi-Sheila Barbarino,” pakkus Clary. Ta oli istunud üheksandas klassis matemaatikatunnis Sheila taga. Iga kord kui too pliiatsi pillas – ning seda juhtus sageli –, tuli Claryl vaadata tema aluspesu, mis kerkis kõrgele välja tema ülimadala värvliga teksadest.
„Tema ongi see tüdruk, kellega Eric kolm kuud on käinud,” ütles Simon. „Tema andis mulle muide nõu vaadata, missugusel tüdrukul on kõige kihvtim keha, ja kutsuda ta kohe esimesel koolipäeval välja.”
„Eric on seksistlik siga,” lausus Clary. Ühtäkki ei tahtnud ta teada, missugusel tüdrukul on Simoni meelest kõige kihvtim keha. „Võib-olla peaksite võtma oma bändi nimeks Sexist Pigs.”
„Kõlab päris hästi,” ei lasknud Simon end häirida. Clary tegi talle grimassi. Telefon helises nii nõudlikult, et õlakott vibreeris. Ta õngitses selle külgtaskust välja. „Kas jälle ema?” küsis Simon.
Clary noogutas. Tema vaimusilma ette kerkis ema, nagu too oli seisnud nende korteri ukseavas – väike ja üksik. Tüdruku rinnus paisus ängistav süütunne.
Ta vaatas Simoni poole. Poiss silmitses teda pilguga, mida näis tumestavat mure. Tema nägu oli nii tuttav, et Clary oleks võinud selle jooni isegi une pealt sõrmega järgida. Ta mõtles üksildastele nädalatele, mis teda Simonita ees ootavad, ja surus telefoni tagasi kotti. „Lähme nüüd,” ütles ta. „Muidu jääme etendusele hiljaks.”
Kui nad Java Jonesi jõudsid, oli Eric juba laval ning õõtsutas ennast mikrofoni ees edasi-tagasi, silmad kõvasti kinni pigistatud. Oma juuste otsad oli ta selle sündmuse tarvis roosaks värvinud. Tema taga tagus Matt, nähtavasti laksu all, kaootiliselt djembe’t.
„See hakkab ilgelt ajudesse,” ennustas Clary. Ta krabas Simonil varrukast kinni ja hakkas teda ukse poole sikutama. „Kui nüüd kähku teeme, pääseme veel minema.”
Simon raputas otsustavalt pead. „Mina olen sõnapidaja mees.” Ta ajas selja sirgu. „Las ma toon kohvid, sina otsi meile kohad. Mida sa soovid?”
„Ainult kohvi. Musta – nagu mu südametunnistus.”
Simon seadis sammud kohvibaari poole, pomisedes omaette midagi niisugust, nagu poleks ta kunagi varem midagi ligilähedaseltki nii head teinud kui see siin. Clary läks neile istekohta otsima.
Kohvikus oli esmaspäeva kohta palju rahvast. Enamik narmendama kulunud sohvasid ja tugitoole oli hõivatud teismelistest, kes nautisid vaba argipäevaõhtut. Nelgisigareti- ja kohvilõhn oli lausa lämmatav. Lõpuks leidis Clary tagapool hämaras nurgas ühe tühja kahekohalise sohva. Lähedal ei olnud kedagi peale ühe blondi tüdruku. Too kandis oranži varrukateta särki ja mängis oma iPodiga. Tore, mõtles Clary, siit ei oska Eric meid küll otsida, et tulla show’ lõppedes küsima, kuidas meile meeldis.
Blond tüdruk kummardus üle tooli käetoe Clary poole ja koputas talle õlale. „Vabandust.” Clary tõstis üllatunult pilgu. „Kas see on sinu peika?” küsis tüdruk.
Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli suunatud teise pilk, ja valmistus juba ütlema, et ei tunne seda kutti, aga taipas siis, et küsimus käis Simoni kohta. Too tegi endale teed nende poole, jälgides, nägu keskendunult kipras, et kumbki plasttass käest maha ei kukuks. „Aa. Ei ole,” vastas Clary. „Ta on mu sõber.”
Tüdruku nägu lõi särama. „Ta on nii nunnu. Kas tal tüdruk on?”
Clary kõhkles natuke liiga kaua, enne kui vastas: „Ei ole.”
Tüdruk näis kahtlevat. „Kas ta on gei?”
Sellele küsimusele ei pidanud Clary vastama, sest Simon jõudis nende juurde ning blond tüdruk tõmbus kähku oma kohale tagasi. Noormees asetas tassid lauale ja potsatas Clary kõrvale istuma. „Vihale ajab, et neil tassid alatasa otsa lõpevad. Need asjandused on jube tulised.” Kulm kortsus, puhus ta sõrmedele. Clary vaatas teda, püüdes naeratust maha suruda. Tavaliselt ei murdnud ta pead selle üle, kas Simon on nägus või mitte. Ta pidi endale tunnistama, et poisi tumedaid silmi võib ilmselt pidada ilusaks, ning aastaga oli tema väljanägemine muutunud mehisemaks. Kui juuksed oleksid korralikult lõigatud…
„Sa silmitsed mind nii imelikult,” ütles Simon. „Mida sa vaatad? Kas mul on midagi näo peal?”
Ma peaksin talle ütlema, mõtles Clary, ehkki tundis kummalisel kombel, et ei taha seda teha. Oleksin halb sõber, kui jätaksin selle enda teada, manitses ta ennast. „Ära praegu veel vaata, aga see blond tüdruk seal arvab, et sa oled nunnu,” sosistas ta.
Simoni pilk vilksas kõrvale ja peatus tüdrukul, kes tegi näo, nagu oleks hoolega ametis noorteajakirja uurimisega. „Kas see oranži särgiga?” Clary noogutas. Simoni näol peegeldus umbusk. „Miks sa seda arvad?”
Ütle talle, õhutas Clary ennast takka. Ütle juba. Clary avas suu, et vastata, aga tema hääle summutas mikrofoni tagasiside müra. Ta tõmbus vastu seljatuge ja vaatas, käed kõrvadel, kuidas Eric maadleb laval mikrofoniga.
„Andke andeks, armas rahvas!” hõikas Eric. „Hästi. Mina olen Eric ja trummidel on mu bändikaaslane Matt. Minu esimene luuletus kannab pealkirja „Pealkirjata”.” Ta tõmbas näo krimpsu, nagu kannataks kohutavat valu, ja ulgus mikrofoni: „Edasi, mu ablas moolok, mu saatanlikud niuded! Jagage oma protuberantse näljase innuga!”
Clary hakkas itsitama. „Kes kasutab tänapäeval veel sõna „niuded”?”
„Eric,” vastas Simon süngelt. „Temal on igas luuletuses „niuded”.”
„Mu piin pingleb!” halas Eric. „Pundunud agoonia otsib väljapääsu!”
„Vean kihla, et otsib,” sõnas Clary. Ta libistas end Simoni kõrval olevale istmele. „Igatahes see tüdruk, kes peab sind nii nunnuks…”
„Jätame tema nüüd sinnapaika,” katkestas Simon, nii et Clary jäi talle hämmeldunult silmi pilgutades otsa vaatama. „On üks asi, millest ma tahan sinuga rääkida.”
„Furious Mole ei ole bändile hea nimi,” torkas Clary otsekohe.
„Ega ma sellest,” ütles Simon. „Jutt käib sellest, millest me ennist väljas kõnelesime. Noh et mul ei ole tüdrukut.”
„Aa.” Clary kehitas üht õlga. „Ausalt, ma ei tea. Kutsu näiteks Jaida Jones kohtingule,” soovitas ta, nimetades ühte neist vähestest St Xavier’ kooli tüdrukutest, kes talle õigupoolest meeldis. „Ta on kena ja sa meeldid talle.”
„Ma ei taha Jaida Jonesi kohtama kutsuda.”
„Miks mitte?” Clary tundis, et temas tekib ebamäärane pahameel. „Kas sulle ei meeldi targad tüdrukud? Otsid ikka ilusat keha?”
„Panid mõlemas punktis mööda,” vastas Simon, kes näis olevat närvis. „Ma ei taha teda kohtingule kutsuda, sest see poleks tegelikult tema suhtes aus…”
Lause jäi lõpetamata ja Clary kummardus poisi suunas. Silmanurgast nägi ta, et ka blond tüdruk on end ettepoole kallutanud ja kuulab ilmselt nende juttu pealt. „Miks mitte?”
„Sellepärast et mulle meeldib keegi teine,” lausus Simon.
„Noh, ja edasi?” Simon oli tõmbunud näost natuke rohekaks nagu ükskord, kui ta oli väänanud pargis jalgpalli mängides pahkluu välja ja pidi haige jalaga koju komberdama. Clary ei suutnud mõista, miks peaks